Piret Kivi: “liberaalide” maailmal on Foucault` nägu

“Ma olin kunagi väga suur teatrisõber. Mu elus oli aeg, kus ma elasin praktiliselt teatris. Enam ma teatrisõber ei ole. Miks ei ole? Sest minu jaoks on teater hõrk vaimne lõdvestus, à la Dürrenmatt või meie Vanalinnastuudio stiil.

Minu jaoks ei ole teater mudas roomamine. Veelgi vähem on see minu peale näpuga näitamine, à la „Kõtt, paha nats!”, ning minu õpetamine ja manitsemine „liberaalses” vaimus, à la „Tädi teeb pluti-pluti ja me oleme kõik sõbrad ja eestlased!” Tädi on loll ja pole võimeline enamaks? Olgu, aga mina lolli tädi käest teatripiletit ei osta.

On arusaadav, et suure osa teatrieluka elust moodustavad paratamatult turundus ja juhus. See tähendab, et aeg-ajalt satutakse kohta, kuhu ei peaks teps mitte sattuma. Nõnda leidsin ma end ükskord aastaid tagasi ühe väljamaa teatri esireast. Laval toimus ehtne mõrv. Oleksin võinud käega nii mõrvarit kui ka ohvrit puudutada. Millest ma räägin? Kirjeldan olukorda.

Laval oli kaks näitlejat. Mingil hetkel sidus üks näitleja teise kinni. Ta teipis õhukindlalt kinni tema nina ja suu. Kordan üle, ma olin näitlejate kõrval ja oleksin võinud neid puudutada. Mõrvar-näitleja tõmbas ohver-näitlejale pähe kilekoti. Veel paar tiiru kleeplinti jne. Ma ei pea vist lähemalt seletama, et Ameerikamaal on selliste „meelelahutuste” harrastajad kvalifitseerunud ka maksumaksjate kulul manustatavale mürgisüstile.

Pärast kilekotti pähe tõmbamist luges mõrvar-näitleja luuletust või rääkis midagi niisama. Kell tiksus. Publik ei teinud mitte midagi. Mina ei teinud mitte midagi. Mis hetkel me oleksime hakanud midagi tegema? Seda me teada ei saanud, sest ca minut hiljem või nii vabastas mõrvar ohvri. Ohver sai uuesti hingata.

Ometi ei teinud me ühe minuti jooksul mitte midagi. Mitte midagi! Miks? Ma ei tea, miks teised midagi ei teinud. Aga ma tean, miks mina jäin apaatseks. Sellest hoolimata, et minu kõrval oli inimene, kelle suu ja nina olid kinni teibitud ning kellel oli peas kilekott. Inimene, kes ei saanud hingata.

Esiteks ei eeldanud ma, et selline õudus võib teatrilaval üldse aset leida. Seega nägin ma toimuvat, kuid see ei jõudnud mulle kohale. Me ei eelda ju mõrva keset tavalist olukorda! Enne taipamiseni jõudmist lõppes aga karm „meelelahutus” ära. Härrased ja prouased mõrvarid, teil on üks minut, et rahulikult inimesi tappa! Selle aja jooksul ei saa ma aru, mida te üldse teete. Teised ka ei saa, sest ka nemad ei reageerinud. Selliseid asju võiks arvesse võtta politseis ja kohtus, sest eeldan, et kui kedagi päriselt tapetakse, siis on ka kohalviibijaid, kellele ei jõua see õud alguses kohale.

Pärast teatrietendust otsustasin ma edaspidi reklaame kriitilisema pilguga lugeda. Nagu see tihti midagi muudaks, sest reklaamides valetatakse ju häbitult, aga see selleks… Enam ma teatris ei käi, sest ma ei talu alternatiivteatrit, lolle ega neid, kes tahavad mind kasvatada uue maailma inimeseks. Inimesed ei maksa ebameeldivate ja inetute asjade eest. Solvamise ja mõnitamise eest. Õõnsa südame eest. Puudub nõudlus.

Miks ma sellest kogemusest üldse kirjutan? Sest hiljem tänaval tundsin, et mu hing on teises kohas. Kuidagi nihkes. Eks see oligi vast näitlejate eesmärk. Nad tahtsid reaalsust nihutada, meile midagi tõestada. Siinkohal minu lugupidamine ohvrile. Mina tema rolli mängida ei suudaks. See nõuab liiga suurt usaldust. Mul sellist usaldust ei ole.

Kas see katsumus või midagi analoogset pole mitte osa eriüksuslaste treeningprogrammist? Seal piinatavat natuke, et inimene oleks vaenlase küüsis valmis ehtsateks piinadeks. Täpsustaks üle, kui palju on vaenlasel nööri, kleeplinti ja kilekotte. Tegelikult ei täpsusta, sest pluti-pluti tädikeste teatris pole vaenlasi olemaski. Me oleme kõik sõbrad. Mõned meist on lihtsalt kilekotiga. Ja kleeplindiga. Aga mis teha. Sõbrad ikka. Elagu sõprus! Ja sallivus! Kilekott maksab kakskümmend senti.

Panin selle mälestuse kirja, sest praegu on mu hinges sama tunne. Hing on uuesti nihkes, aga ühiskondlikul tasandil. See tähendab, et ma näen midagi, mis ei ole mulle veel kohale jõudnud. Mäletan, kuidas räägiti, et Iraagis olevat olnud väga pahad massihävitusrelvad. Mindi kohale. Tapeti tohutult inimesi. Massihävitusrelvi polnud. Kas meie kohalikud poliitikud, kes tagusid massihävitusrelvade trummi – tapatrummi – tunnevad end praegu süüdi massimõrvas ja muudes kohutavates kannatustes? Vist mitte. Mis trummi praegu põristatakse?

Maailm on loomulikult keerulisem. Me näeme mitmeid asju. Praegune veebiõpe on paljude jaoks uus. Minu jaoks ei ole. Olen veebis õppinud aastaid. Kool, kuhu peab kohale vedama oma füüsilise keha, on vangla. Inimene, kes tahab ise väga õppida, õpib palju paremini omaette. Sellisele isikule on veebiõpe Jumala and.

Kui ma loen uudiseid, kus räägitakse, et veebiõppe puhul jäävad õpilased arengus maha, siis tahan röökida: „Kas te adute, et te väidate, et teie õpilased on lojused, kes peavad olema vanglas!” Heal koolil on veebiõppe ees ainult üks eelis: sama mentaliteediga rahvas, kellega saab muljeid vahetada. Kohvik, kus saab nendega maailma asju arutada. Kui sama mentaliteediga rahvast niikuinii enam ei ole, siis on veebis õppida alati palju parem.

Juhtusin nägema, kuidas Roger Scruton ja Douglas Murray lahkasid maailma. Jõud tuli kontidesse tagasi. Mind vaimustas see, et nad julgesid välja öelda selle, mida mina senini väga just ei julgenud. Humanitaaria ülikoolide rüpes on Õhtumaal väga selgelt omadega kööga ja kaputt. Ka Eestis on ju näha tudengite vaimset mandumist, lõpetajate arvu vähenemist, õppekavade kadumist või ühinemist jne.

Ärge süüdistage selles pelgalt demograafiat! Süüdistage kõiki neid hetki, mis te pühenda(si)te õppetöö asemel ideoloogiale. Sellisele ideoloogiale, mida te kutsute „liberaalseks”, kuid mis paneks Voltaire’i hauas ringi keerlema nagu hullunud vurri parukapuudritolmus. Kes teile üldse andis õiguse sõnade tähendusi kaaperdada? Teie tülpinud hing, mis üürgab giljotiini veerel võrdsuselaulu?

Roger Scruton ja Douglas Murray jõudsid igatahes tervemõistusliku järelduseni, et ehtsad humanitaarid koonduvad edaspidi pisikestesse koolidesse/akadeemiatesse. Need koolid ei saa akrediteeringuid, sest kommarid ei anna. Aga kas see ongi oluline? Ehtsate humanitaaride jaoks ei ole. Minu jaoks ei ole. Mida te tahate: ainepunkte või teadmist? Internet kubiseb vaimustavate isikute loengutest ja loengutsüklitest. Õppige ära mõni suurem keel ja kammige end vaimsest naudingust segi. Puhta tasuta värk! Maailma tippõpetajad töö- ja mänguhoos. YouTube maksab neile, kui neid vaadatakse. Õpilased midagi maksma ei pea.

Ma kuulan mõnda ja konspekteerin. Ja õpin. Rohkem, kui inimeste juures, kes lohistavad auditooriumisse mulle seltsiks lõustakausta tšättijaid ja (pool)umbkeelseid venelasi, mähkuvad vikerkaarelippu, näitavad kümme aastat vanu slaide ning räägivad „euroopalikest väärtustest” (ilma neid vähimalgi määral defineerimata). Üks õppejõud andis mulle minu palve peale euroopalike väärtuste definitsiooni. Ta ütles, et euroopalikud väärtused on sallivus.

Mis toimub praegu maailma poliitmaastikul? Ma arvan, et ma näen seda, kuid mu aju ei registreeri veel toimuvat. Sest ka seal toimub ootamatuid asju. Asju, mis ei ole osa tavapärasest kogemusest.

Ma ostsin kaleidoskoobi. Ilusate ideede vaatamise toru. Hämmastav objekt. Istun mõnikord pikalt paigal ning lihtsalt keeran ja raputan oma kaleidoskoopi. Kaleidoskoobist on raske tüdineda. Nii mööduvad tunnid. Lisaks on mul seltsiks Epiktetos. Lombakas ori, kellest sai suur filosoof ning kelle õpetus aitab tänapäeva inimest väga palju. Sest võib-olla polegi oluline enam aru saada. Tehku teised, mida nad tahavad. Mina teen omi asju ehk asju, mida ma saan kontrollida.

Asjad, mida ma ei saa kontrollida, mind kurvaks ei tee. Ma arvan end teadvat, mis asjad minu maailmaga ei haaku. Ärge paluge, et ma nende asjade keeristormis kuidagi osaleksin. Ma ei tee seda. Ma isegi ei vaevu midagi seletama, sest see ei vii kuhugi. Ma lihtsalt vajun kuhugi ära. Rahulikult. Aeg on võõranduda ja keerutada kaleidoskoopi. „Liberaalide” maailm mind ei huvita, sest nende maailmas vägistab nende suur guru Foucault surnuaias lapsi.

Miks peaks mind huvitama sadistlik kuritegevus? Miks peaks mind huvitama lastevägistajate siseilm? Kui mina olin kaheksa aastat vana, siis õppisin ma algkoolis. Mind ei vägistanud kalmistul oluline õpetlane, kelle teosed on paljude inimeste jaoks kohustuslik kirjandus. Mulle tundub vägistamisvaba lapsepõlv normaalne. Seega ei hakka minu ajusid Foucault’ jüngrid vägistama. Mul on nende kaitseks külmrelv. Kaleidoskoop. Ja täielik apaatsus. Minu maailmas ei taandu kõik võimule. Ja seksuaalkuritegevusele kalmudel.

Epiktetos oli keiser Nero sekretäri ori. Olin ka ühes teises teatris esireas. Laval laamendas Epiktetose isanda ülemus ehk keiser Nero. Mingil hetkel pöördus keiser minu poole. Ta soovis teada, kust ma pärit olen. Üritasin Nerole seletada, et mul on raske siirduda tema aega ja anda täpsemaid seletusi. Keiser ei jätnud mind aga rahule ning nõudis tänapäevast seletust. Ajaränduri privileeg. Ütlesin siis talle, et ma olen eestlane. Juhtus midagi ootamatut. Keiser, kes oli loopinud veriseid soolikaid ja teinud muid hulle tempe, taltus otsemaid, muutus soojaks ja sõbralikuks ning luges kõva häälega ette minu ja kõigi eestlaste orjusest vabastamise otsuse. Seneca vastu ta lõpus nii kena just ei olnud.

Soovin seega rõhutada, et Rooma Impeeriumis (Euroopa Liidus?) on kõik eestlased igavesti vabad. Keisri otsus vaidlustamisele ei kuulu. Äkki hakkaks ka käituma nagu vabad inimesed? Äkki veedaks aega Epiktetosega. Ka tema sai vabaks (https://www.youtube.com/watch?v=2ZCBKCL7Pxk vaadatud 02.04.2021).

Minu mõtisklus oli sünge. Suure Reede jaoks paslik. Varsti saavad ka eestlaste kannatused otsa. Vähemalt tuleb sellesse uskuda. Mina usun.”

02.04.2021 Anno Domini

Piret Kivi

2021. aasta väljakutse. Sada eestikeelset raamatut. Ilmunud kuni 1999. aastani.

1. Schopenhauer, Arthur 1994. Elutarkus. Saksa keelest tõlkinud Leo Anvelt. Tallinn: AS „Kupar”.

2. Mänd, Heljo 1983. Väikesed võililled. Tallinn: „EESTI RAAMAT”.

3. Hauff, Wilhelm 1992. Muinasjutud. Tõlge saksa keelest: Väike Mukk – Agnes Kerge; Kummituste laev ja Lugu Almansorist – Lydia Riikoja. Tallinn: Kirjastuskooperatiiv „KRK”.

4. Aavik, Johannes 1988. Rahvustunde nõrkusest Eestis. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu Raamatukogu”).

5. Kõiv, Mait. Naber, Jaak. Raudkivi, Priit. Ritson, Tõnis 1991. Keskaja ajalugu (kuni 15. sajandini): õpik VII klassile. Tallinn: Koolibri.

6. Jovtšuk, M.T., Asmus, V.F., Yang, Xingshong, Makovelski, A.O., Mamedov, Š.F., Oizerman, T.I., Štšipanov, I.J., Narski, I.S., Sokolov, V.V., Tšagin, B.A., Rutkevitš, M.N., Suvorov, L.N., Kossitšev, A.D., Skvortsov, L.V., jt 1974. Filosoofia ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

7. Konfutsius 1988. Vesteid ja vestlusi. Vanahiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

8. Kiwi, A 1921. Joonistamise õpetus. Talllinn: K./Ü. „Kool“.

9. 1969. Vetāla kakskümmend viis juttu. Sanskriti keelest tõlkinud L. Mäll ja U. Masing (värsid). Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

10. 1988. Eesti isamaalisi laule. Tallinn „Eesti Raamat”.

11. Harris, J. Chandler 1992. Onu Remuse jutte. Eesti keelde ümber jutustanud Eduard Tasa. 1946. aasta väljaande keeleliselt kohendatud kordustrükk. Tallinn: OKTOOBER.

12. Tammsaare, A. H. 1929. Tõde ja õigus II jagu. Tartu: NOOR-EESTI KIRJASTUS.

13. Abe, Kōbō 1984. Härra S. Karma kuritöö. Jaapani keelest tõlkinud Agu Sisask. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu” Raamatukogu).

14. Nurm, E. 1943. Ladina keele grammatika gümnaasiumile. Tartu: Eesti Kirjastus.

15. Pu, Songling 1986. Libarebased ja kooljad. Hiina armu- ja hirmujutud. Vene keelest tõlkinud Andres Ehin. Tallinn: „Eesti Raamat”.

16. Kunder, Juhan 1985. Ahjualune. Tallinn: Perioodika.

17. Bisset, Donald 1979. Kõnelused tiigriga ja teisi jutte. Inglise keelest tõlkinud Evi Vanem. Tallinn: „Eesti Raamat”.

18. Andersen, H. Chr. 1999. Pöial-Liisi. Tõlkinud H. Tiidus. Tallinn: Varrak.

19. Luhaäär, Ingvar (Toim) 1992. Kuldne kroon Eesti lipul: intervjuuderaamat. Uku Masing, Gunnar Aarma, Elmar Salumaa, Ilmar Soomere, Vigala Sass, Einar Laigna. Tallinn: Olion.

20. Laozi 1995. Dao õpetus: Daodejing. Esmatrükk – Eesti Antroposoofilise Seltsi Kirjastus, Tallinn 1937. NEBADON.

21. Kant, Immanuel 1982. Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena. Saksa keelest tõlkinud Jüri Saar. Tallinn: „Eesti Raamat”.

22. Lao-zi 1979. Daodejing. Kulgemise väe raamat. Hiina keelest tõlkinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”.

23. Keskaja hispaania luule. Poesia medieval espanola. 1998. Koostanud ja tõlkinud Jüri Talvet. Tartu Ülikooli Kirjastus.

24. Koort, A. 1938. Sissejuhatus filosoofiasse. Tartu: Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus.

25. Gaarder, Jostein 1996. Sofie maailm. Norra keelest tõlkinud Katrin Portnov, Henno Sonn ja Karel Zova. Tallinn: Koolibri.

26. Konks, Jaan 1987. HIINA TEISEST OOPIUMISÕJAST KUNI ESIMESE MAAILMASÕJA LÕPUNI. Materjale Aasia ja Aafrika maade ajaloo kursuse iseseisvaks õppimiseks ajaloo eriala üliõpilastele. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

27. Gräzin, Igor 1983. Anglo-ameerika õigusfilosoofiast. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

28. Henry, E. 1981. Hiina Aasia vastu. Tõlkinud E. Moik. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.