09.09.2020
Võõrideoloogiad hakkavad lapsi juba lasteaiast saatma. Pilt on illustratiivne.
“Jumal on mind õnnistanud suhteliselt hea mäluga. Mäletan seetõttu hästi oma lasteaia-aastaid, mis leidsid aset õndsa seltsimees Brežnevi valitsusajal. Olgu seltsimees Lenini muumia seltsimees Brežnevile igavesti armuline!
Mulle meeldis lasteaed väga. Tundub, et sattusin kogemata väga toredasse lasteaeda ja väga kenade kasvatajate hoole alla. Siinkohal neile minu sügav ja siiras tänu ilusate lasteaia-aastate eest. Ma tean, et tol ajal ei meeldinud paljudele lastele lasteaias käia, sest lasteaedu oli teatavasti igasuguseid. Mõned olevat olnud õite jubedad.
Mul vedas. Hommikul läksin lasteaeda suurima heameelega ning ka õhtul olin ma positiivses meeleolus, sest tavaliselt viis koju mind isa. Koduteel oli meil suur saladus, millest me ei tohtinud emale poolt sõnagi iitsatada. Tavatsesime nimelt baarist läbi hüpata. Isa pani hinge alla veidi valget toonekurge. Mina sain alati klaasi paksu ploomimahla. Nii kihvt oli baaripukil istuda, jalgu kõlgutada ja ploomimahla juua. Loomulikult hoidsin ma kiivalt meie saladust. Baarist ja ploomimahlast ma loobuda ei tahtnud.
Olen lugenud palju romaane, kus toimetavad kõrgema seltskonna inimesed. Nende kodused meelelahutused meenutavad mulle minu lasteaeda. Millega me siis lasteaias tegelesime? Me joonistasime ja kleepisime igasuguseid huvitavaid pilte. Hiljem pandi need seina peale vanematele vaatamiseks. Lisaks tegelesime me jooksvalt teatrietenduste, laulude ja luuletuste õppimisega, sest aeg-ajalt toimusid peod, kuhu saabusid ka lastevanemad. Siis tõmbasime kostüümid selga ning laulsime ja tantsisime ka.
Mäletan oma etteastet pesunaisena. Mul oli põll ees ning pesunaise tanu peas. Traavisime pesunaiste kollektiiviga ämbrid käes ringiratast ja tegime muudki huvitavat. Sel hetkel olin ma vist osaliselt hambutu. Minu eakohased probleemid piimahammastega ja hambutute pesunaiste raske elu harmoneerusid täiega. Lavastajal olid selgelt kunstilised pisidetailid läbi mõeldud.
Tantsud olid minu lasteaias väga olulised, sest nendele eelnesid rituaalid. Väikesed poisid pidid tüdrukuid tantsule paluma, kandu kokku lüües nagu kaardiväe ohvitserid. Kes kandu kokku ei löönud, tantsule ei saanud. Tänapäeva mehed, kas te oskate üldse kandu kokku lüüa?
Tüdrukud harjutasid niksu tegemist. Mäletan hästi, kuidas olin neljane ning harjutasin niksu koos ühe teise neljaaastasega. Meie sekka oli imbunud ka üks kolmeaastaste spioon, kes vist ei tunnetanud oma loomupärast kohta teiste kolmeaastaste seas. Noomisime kolmeaastast, sest ta tegi koos meiega neljaaastaste niksu. Milline jultumus! Kolmeaastastel oli kohustus teha sügav niks maani. Neljaaastaste niks võis aga juba olla selline, mida teeksin praegu kohtudes Inglise kuningannaga.
Kolmeaastane sai oma veast muidugi kohe aru ning näitas meile ette kombekohase kolmeaastaste niksu. Jälgisime teda kullipilgul ning kuna niks oli aktsepteeritav, siis andsime talle andeks. Tema aga jäi kindlasti oma järgmist sünnipäeva ootama, sest neljane olla on nii tore. Neljane tüdrukutirts tohib teha täiskasvanud daamide niksu!
Käpiknukke oli meil ka. Mäletan, kui tore oli käpik (ehtne käpik, mitte poliitiline marionett!) kätte tõmmata, sirmi taha minna ning teistele nukuteatrit teha. Kuna mul on kaks kätt, siis suutsin edukalt opereerida ka kahe käpikuga ning etendada emotsionaalseid mõttevahetusi. Tore oli, kui käpikutel tekkisid lahkarvamused ning üks käpik põgenes teise eest ja teine jälitas teda. Lapsed kiljusid vaimustunult.
Minu jaoks oli lasteaed põhimõtteliselt nagu vanaaegne mõisamaja, kus toimusid guvernandi juhendamisel huvitavad ja arendavad tegevused. Isegi väljasõite tehti. Siis jagati meid paarideks ja loeti üle. Ma olin õnnelik, sest me tohtisime käia paaris. Sõimelastel oli alandav köis nagu sõjavangidel või orjadel. Tänapäeval käivad nad muide linnas ringi värvilise kaltsumaoga, endal seljas ehitustööliste vestid.
Mulle tulid nad Tartu vahel vastu. Kasvatajatädi käsi oli mao kõri ümber. Vaesel reptiilil oli pundunud keel suust täitsa väljas. Madude elud loevad, kasvatajatädi!!! Õnneks ei pidanud mina kunagi kollavest olema ega poolsurnuks piinatud mao seltsis ennast linna vahel naerualuseks tegema. Meil oli väärikas lasteaed. Kui me saabusime kuskile bussiga, siis pidid poisid enne bussist maha hüppama ja tüdrukutele käe ulatama. Kõik oli igati comme il faut.
Mõtisklesin kaua oma lasteaia-aastate üle, mis olid kahtlemata õnnelikud, ning üritasin eneselegi ootamatu sadismiga sinna juurde keevitada pisut seda va avardavat liberaaldemokraatlikku seksuaalkoolitust. Kuna ma olin mõtetega täielikult minevikus ehk sel hetkel ma olingi pisike Piret ja mitte täiskasvanud naisterahvas Piret, siis tundsin, kuidas mu sisemus tõmbus kokku ja mul hakkas füüsiliselt sees keerama. Pidin pikali heitma.
Kui mina olin laps, siis öeldi mulle selgelt, et võõrastega rääkida ei tohi. Veelgi vähem tohib neilt kommi vastu võtta. Kui helistatakse uksekella, siis ei tohi ust lukust lahti teha, vaid peab küsima, kes on. Kui on tundmatu isik, ei tohi ust lahti teha. Ka siis ei tohi, kui on hästi tore tundmatu isik. Detailidesse ei laskutud. Ma olen praegu täiskasvanu ning tean, mida pedofiilid teevad. Ma tean ka, mida teevad mõrvarid, vägistajad ja inimsööjad. Kuid ka praegu eelistan ma liigselt pisidetailidesse mitte laskuda. Minusuguseid on väga palju.
Filmides tehakse tihti vägivalda palju leebemaks. Mäletan ühte politseifilmi, kus keegi tühjendas politseiniku pihta oma relva. Politseinik haigutas flegmaatiliselt. Lasud tundusid teda mitte eriti morjendavat. Siis nööpis ta särgi eest lahti ning võttis seljast kuulikindla vesti, mis oli vahepeal muutunud rosinasaiaks. Alles palju aastaid hiljem sain oma suureks üllatuseks teada, et ka kuulikindla vestiga on püstolikuuliga pihta saamine väga valus. Lihtsalt ära ei sure.
Filmides lüüakse ka aeg-ajalt kellelegi vaasiga pähe. Isik kaotab otsemaid meelemärkuse, aga mõne aja pärast ärkab üles ja tegutseb edasi. Pea tal ei valuta. Tegelikus elus on raske asjaga pähe löömine karmim värk. Kergest vaasilöögist aga on vist üpriski raske meelemärkust kaotada? Eks neid näiteid leia teisigi, aga fakt on see, et inimesi tahetakse õudustest säästa. Seiklusfilm peab jääma rõõmsameelseks. Ka sealne vägivald peab olema pinnapealsem ja seega tihtilugu naeruväärne vale. Inimesel on vaja teada natuke, aga alati mitte kõike. Lapsel on vaja teada vähem detaile kui täiskasvanul. Kuid ka täiskasvanul ei ole vaja teada kõiki pisidetaile, sest ka täiskasvanud soovivad öösel magada.
Miks ei tohi tänapäeva lasteaed olla õnnelik oaas nagu seda oli minu lasteaaed? Miks ei tohi tänapäeva lapsed lihtsalt tantsu lüüa ja teatrietendusi ette valmistada? Miks ei tohi nad lihtsalt joonistada ja värvilisest paberist kujundeid kleepida? Miks ei tohi nad lihtsalt rõõmsalt õues mängida? Miks on vaja TAI õppematerjali ja seksuaalkoolitajaid? Miks? Miks? Miks?
Vastus on ju tegelikult ülilihtne: TAI õppematerjali ja seksuaalkoolitajaid ei ole vaja. Teatan alandlikult, et kui te määrate mind üheks päevaks Eesti diktaatoriks, siis minu ausõna, et ma panen TAI õppematerjali autorid ja kõik lasteaedade seksuaalkoolitajad vangi. Hiljem vaatan, millal ma nad välja lasen. Kui lasen. Koolide seksuaalkoolitajad teevad esialgu ühiskondlikult kasulikku orjatööd minu käpiknukkude vabrikus. Mul on nimelt plaanis varustada kõik lasteaiad nukuteatri ja käpiknukkudega. Pealekauba on kondoom ja käpiknukk pisut sarnased. Inimene, kes saab hakkama kondoomiga, peaks saama hakkama ka käpiknukuga. Emeriitdiktaatoriks olen aga nõus saama ainult siis, kui minu demokraatlik järglane kinnitab mulle oma allkirjaga, et kõik minu määratud karistused jäävad jõusse.
Siinkohal sisenen väikesesse interlüüdi ja kontakteerun Louis XIV ballettmeistriga, kes on millegipärast minu hea tuttav. Lugesin hiljuti tähtsast ajalooraamatust, et kui Prantsuse revolutsiooni ajal oleks Louis XVI asemel võimul olnud Louis XIV, siis oleks see kole kammajaa ära jäänud. Louis XIV ei oleks seda lihtsalt lubanud. Seega on igati mõistlik kasutada ära oma tutvust ballettmeistriga ning TAI asi lõplikult ära lahendada.
Kuningas harjutab koos õukondlastega uut balletti, kus tantsivad vapustavates kostüümides antiikjumalateks rüütatud aadlikud. Tema Majesteet juhib isiklikult tantsukolonni Jupiterina. Etendusele antakse Versailles’ aedades viimast lihvi ning ballettmeister andis mulle teada, millal tehakse väike paus, et siniverelised saaksid parukaid puuderdada, suhkurdatud puuvilja nosida ja hetkeks hinge tõmmata. Ma kohtun Tema Majesteediga lehtlas.
Muidugi kuulen ma siinkohal vastulauset. Louis XIV oli üliseksuaalne inimene ning TAI õppematerjal võib jätta ta külmaks. Uskuge mind, ei jäta. Louis XIV oli äärmiselt vaga ja usklik inimene. Oma elu lõpus kasutas kuningas enda kallal suurt vaimset vägivalda. Ta jättis maha Madame de Montespani, keda ta armastas väga, sest ta ei tahtnud minna põrgusse. Ta sõlmis vasaku käe abielu oma laste lapsehoidjaga (milline partii lapsehoidja jaoks!) ning sõudis surmani mööda tüünemat elumerd.
Kui ma üritaksin TAI õppematerjali sokutada Louis’ lastele, siis ellu ma suure tõenäosusega ei jääks. Seega üritangi lehtlas kõigepealt efektselt karjatada: „Sire, ma anun teid! Te olete isa!“ Ma arvan, et sellest piisab. Minu eesmärk oleks saada käsk toimetada TAI õppematerjali autorid Bastille’ kindlusvanglasse. Kuningas täidab mu palve. Ta on isa.
Louis: Madame, võtke kaasa d’Artagnan ja mõned musketärid. Kurjategijad andku neile ära oma mõõgad ning mingu musketäride saatel Bastille’sse.
Piret: Sire, kurjategijatel ei ole mõõku. Ma ei tahaks teie musketäride kaptenit ja tema mehi nii tühja asjaga tülitada. Ma arvan, et teie käsk iseenesest on nii võimas, et kurjategijad alluvad mulle vastuvaidlematult.
Louis (ohates ning kiiresti vangistuskäsku allkirjastades ja pitseerides): Valmis.
Piret (kolmeaastaste tüdrukute maani niksu sooritades): Sire, kaitsku teid Jumal!
Louis: Tulge pärast balletti vaatama!
Minu plaan on alljärgnev. Homme hommikul laenan ma lasteaiast värvilise kaltsumao. Ma külastan kõiki TAI õppematerjali autoreid Louis XIV käsu ja värvilise maoga. Ma tean, et paljud hakkavad kuninga käsku nähes värisema. Ma lasen neil laua servast kinni haarata ja pisut end koguda. Klaasike vett on ka lubatud. Kuid siis tuleb minna. Mõõgad jäävad konfiskeerimata, sest neid neil pole.
Mina haaran mao peast ning Tartu kurjategijad mao kehast. Koos vonkleme me Tartu vaksalisse Tallinna rongi peale. Tallinnas võtame me mao peale Tallinna kurjategijad ning vonkleme üheskoos lennujaama. Madu ei piiksu. Issanda abiga jõuame me ka Pariisi. Rahulikult hingan ma aga välja alles siis, kui kurjategijad on luku ja riivi taga ning mina ise istun Bastille’ komandandi eraruumides, kus me mekime koos ürdilikööri. Laual on kuninga allkirjaga käsk. Hiljem riietun ma ümber, sest mul on kutse balletietendusele.
Juba Charles Perrault’ surematus tragöödias „Punamütsike“ (palun mitte ajada segamini hilisemate mahepunamütsikestega!) tegutseb karvane võrgutaja hunt. Ettevalmistusi kuritööks teeb hunt metsas, kus ta räägib Punamütsikesele igasuguseid lollusi. Hundi tegelik eesmärk on meelitada Punamütsike voodisse. Kõigepealt „sööb“ hunt aga ära vanaema, riietub naistepesusse (ehk vanaema öösärki ja tanusse) ning võtab seejärel Punamütsikese ette. Kõik. Lugu on läbi.
Mida peaks õigusriigis tegema politsei? Väga lihtne. Kujutame ette, et jaoskonna seksuaalkuritegude osakonda saabub õnnetu piiga, kes väidab, et ta kohtus šarmantse hundiga ning langes seksi ehk seksuaalkuriteo ohvriks. Siinkohal ei saa veel midagi eeldada. Tuleb olla ettevaatlik. Viisakas politseiuurija pakub piigale tassi kummeliteed ning kärutab kolikambrist välja valedetektori. Daam detektori kütkes, võib jätkata ühe küsimusega. See kõlaks nii: „Kas te oleksite praegu siin, kui hunt oleks pärast teie ihulist läbikäimist teinud teile pannkooke metsmaasikamoosiga, jätnud emahundi maha, kirjutanud oma koopa teie nimele ning libistanud igavese armastuse märgiks teie sõrme briljantsõrmuse? Vastake jah või ei!“
Olen teadlik, et minu mõtisklus võib mõjuda mõneti seksistlikult. Tegelik elu on muidugi libademokraatlikum ja feministlikum. Aastaid tagasi üürisin Kataloonias tuba. Minu majaperenaine oli kole, paks, vaene ja katoliiklikult lahutatud, mis tähendab, et ta ei olnud lahutatud, aga rahaasjad olid tal mehega eraldi. Nii säilitas ta õiguse käia armulaual. Kui üksik naisterahvas on kole, paks ja vaene, siis on tal kaks võimalust: 1. tsölibaat, 2. rahvusvahelise kaitse saanud noormees. Minu majaperenaine oli otsustanud võimaluse 2 kasuks ning kantseldas endast 20 aastat nooremat tursket neegrit otse Aafrikast.
Mees oli loomulikult rahvusvahelise kaitse saanud pagulane. Tegelikult, vahepeal ei kantseldanud, sest neeger käis ula peal sugu jätkamas, aga siis tuli ta tagasi ja kui ma natuke kobisesin, et mehel on ju teine naine lapseootel ja…, siis noomis majaperenaine mind, sest ma olevat liiga intellektuaalne ja ei jagavat üldse inimlikke asju. Pealekauba olevat neeger väga tundliku ja hapra hingega inimene ning vajavat mõistmist ja armastust. Võtsin ennast sellise koslepi peale kokku ning õpetasin neegrile, kuidas teed teha. Muidu toodi talle söök ja jook alati kätte ning firmasärgid osteti, pesti ja triigiti ka selga. Minu riskantne hüpotees oli, et kui suur ja tugev mees jõuab küla peal ringi seksida, siis saab ta ise tee valmistamisega ka hakkama. Kuss, sallimatud, sest meie õppetöö õnnestus, kuigi mitte küll viperusteta.
Suutsin oma õpilast alguses tublisti kohutada. Panime köögis teevee hakkama ning jäime elutoas ootele. Käskisin oma õpilasel köögis luurel käia ning rääkida, mis arengud pliital toimuvad. Mäletan hästi, kuidas elevil neeger tormas köögist elutuppa. Vaeseke oli omadega kimpus, sest ta ei saanud aru, miks olid vee pinnale ilmunud salapärased mullid. „Mida see tähendab?“ päris paanikas neegrivolask. Rahustasin noormehe otsemaid maha ja seletasin, et mullid teevee pinnal on igati head ning tähendavad, et võime alustada etapiga number kaks ehk teepaki sisestamisega. Jah, kallid lugejad, mina olen oma maises elus rahvusvahelise kaitse saanud neegrist sugutäkk-gigolole õpetanud, kuidas teed teha. Kui palju ajurakke jäi mul pöördumatult sallivusjumala altarile?
Sellest väikesest elukogemusest johtub, et ka naised võrgutavad mehi ning kasutavad neid seksuaalselt ära oma tungide rahuldamiseks. Õõvastav? Jah. Kriminaalkuritegu? Ei. Muide, neeger varastas vahepeal ära minu majaperenaise auto. Ühel päeval oli auto kadunud. Politseid minu majaperenaine aga informeerida ei tahtnud. Ta oli kummalise näoga ning nagu ootel või nii… Sain asjast aru, sest neegril oli alati gaas põhjas. Sellist asja ei talu liikluspolitsei salakaamerad. Mõne päeva pärast saabuski meile postkasti Valenciast foto koos arvega. Selge. Neeger kihutas mööda Valencia maanteid või oli seal vähemalt mõnda aega kihutanud. Hiljem tahtis ta meie juurde tagasi ning kihutas koju.
Kas see autovargus oli kuritegu? Mul puudub otsustamise jaoks juriidiline pädevus. Ühest küljest tundub mulle, et nagu natuke oli, sest ootamatult kadunud auto tavaliselt autoomanikke just ei rõõmusta. Teisest küljest ohver politseid aga ei informeerinud ehk ta tõlgendas varguse vargusejärgselt ümber laenuks või kingituseks.
Me elame pahupidi maailmas. Lapsi tõugatakse julmalt reaalsustesse, kuhu neil veel asja ei ole. Kaitsmine kõikvõimalike kuritegude eest ei ole minu meelest argument, sest lõpuni pole me kuritegude eest kaitstud keegi. Kahjuks on võimalik, et meist kõigist võivad saada mõrvarite, vägistajate ja inimsööjate ohvrid. Kui palju on tavaelus vaja selliste asjade üle mõtiskleda? Vast oleks olulisem võtta tarvitusele elementaarsed abinõud, et selliseid asju ei juhtuks, aga mitte minna nende abinõudega lolliks kätte. Sest õnnelik oleks ka vaja mingil hetkel olla ning mõte oma maise elu lõpust inimsööja sügavkülmas ei tee vist meid kedagi õnnelikuks?
Lastele on vaja seletada, et võõraste onudega ei suhelda, aga neile pole vaja anda selliste asjade kohta täpsemaid detaile. Kahel põhjusel. Kui võõras onu on pedofiil, siis need detailid on väga koledad ning nende peale mõtlemine hävitab lapse lapsepõlve. Kui võõras onu on lihtsalt omapärane lobamokk, siis ei ole hea, kui laps hakkab maailma nägema kui hädaorgu, mis on täis lugematuid ohte. Jäägu talle ja meile kõigile ka natuke rahu ja õnne!
Lihtlabaseid võrgutajaid tõlgendatakse aga praegu hoogtöö korras ümber seksuaalkurjategijateks. Lõpetage ära! Seksuaalkuritegude loomus on meil kõigil teada. Võrgutamine sinna alla ei käi. Seksuaalkurjategijad peavad astuma kohtukulli ehk kolme kohtuleopardi ette. Võrgutajad, abielurikkujad ja liiderdajad saagu sisemise soovi korral oma patuse hingega hakkama pihitoolis, pühas hiies, jääkülmas allikas või muudes patukahetsuse jaoks sobilikes paikades.
Sel kogukonnal pole kohtusse asja. Esiteks seetõttu, et ei ole ja kõik ning teiseks ka seetõttu, et tegelikus elus ei oska paljud tihti määratleda, kas nad on punamütsikesed, vanaemad või hundid. Olukorras, kus hakatakse võrgutajaid kohtu ette lohistama, hakkavad paratamatult tekkima ka olukorrad, kus kaks poolkogemata seksinud algajat peavad mõlemad end punamütsikeseks, aga oma partnerit hundiks.
Kellel on õigus? Mida peab tegema kohus? Eeldan, et kaheosalise istungi? Pärast lõunat vahetavad ohver ja süüdistatav kohad. Kumbki maksab teisele valuraha või ei maksa, sest tehakse tasaarveldus ning mõlemad pannakse elu lõpuni huntide registrisse.
Ei taha sellist ühiskonda. Kohe üldse ei taha. Tahan aga väga sellist ühiskonda, kus kurikuulsa lasteaedade õppematerjali autorid saaksid kriminaalsüüdistuse ning reaalse vanglakaristuse. See oleks minu arvates igati õiglane, sest mõjuks preventiivselt nende mõttekaaslastele. Unistada pole vast Eesti Vabariigis veel keelatud? Kui on, siis väljendusin loomulikult kunstiliselt satiir-kalambuur vormis.
Liigun lõpetuseks veel ühe väljamõeldise manu.
Peavoolu toimetus. Toimetaja. Punapõskne praktikandineiu maalt.
Toimetaja: Ohtlik seksuaalkurjategija Giacomo Casanova põgenes Tartu vanglast. Uuri välja, kus ta on ning tee taga skaibi teel intervjuu.
Praktikant: Jah, kohe.
Skaip. Punapõskne praktikandineiu maalt. Giacomo Casanova.
Praktikant: Kas ma räägin härra Casanovaga?
Casanova: Minap see olen, aga kutsuge mind palun Giacomoks.
Praktikant (asjalikult): Te põgenesite vanglast.
Casanova: Just nii. See koht käis mulle närvidele. Ainult harimatu lumpen. Mul polnud mitte kellegagi luuletusi lugeda ja muusikat kuulata. Ainult mingi tümps käis hommikust õhtuni.
Praktikant: Kas Tartu vanglast oli teie arvates raskem põgeneda kui Veneetsia doodžide palee vanglast?
Casanova: Neid kohti ei saa võrrelda. Eks mõlemal ole oma head ja vead. Kuid kuulge, miks me suhtleme skaibi teel nagu loomad? Teiesugune võluv, intelligentne ja haritud noor daam ei tohiks end niimoodi madaldada. Astuge minu juurest läbi. Avame pudeli veini ja arutame maailma asju. Sonetivormis, kui soovite.
Praktikant: Mida te soovite minuga arutada?
Casanova: Kõike! Absoluutselt kõike! Ma kinnitan teile, et vähemaga ma ei lepi!
Edasi mõtleb praktikant ise. Ei saa ju välistada, et maailmas on praktikante, kes soovivad kunagi lastelastele rääkida, kuidas nad lugesid Giacomo Casanovaga sonette, jõid veini ning siis sadas öötaevast sabaga tähti.
09.09.2020 Anno Domini
Piret Kivi