31.10.2022
Tartu mainet kujundavad juba ammu teistsugused väärtused, kui seda on ülikool ja Emajõgi. Võõrad Tartu tänaval.
Läksin täna pisut enne kella ühte öösel prügi välja viima. Öine õhk oli külm ja karge. Ühesõnaga vaimustav. Otsustasin teha Tartu peal väikese tiiru, sest Tartu on turvaline linn, kus on võimalik öösel jalutada. See on muide väga suur privileeg.
Mõtlesin lonkida kuni Raekoja platsini. Linn oli inimtühi. Õhk, nagu ma juba mainisin, oli suurepärane. Kopsud lõid hääletut nurru. Emajõgi küütles. Tundsin end meeldivalt. Sisemuses kobrutas õnnetunne, sest mis saab olla parem värskest õhust ja linnast, kus pole näha ühtegi elavat hinge? Isegi varesed ja hakid olid juba tuttu kobinud.
Raekoja platsil ei olnud ma aga enam järsku üksi. Nagu maa alt ilmus välja makaronilaadne – aga musta habemega – moslem. Moslem tundus olevat purjus. Kui ta aga lähenes, siis ei hoovanud temast viinalõhna, vaid seda õlist ja vänget parfüümi, mis ajab iiveldama ning millega määrivad end kokku Prantsuse ja Briti Impeeriumi araabia mehed. Ehk siis, tegemist ei tundunud olevat Vene Impeeriumi moslemiga. See oli väga kummaline, sest – pange nüüd tähele – musta habemega mees suhtles minuga vene keeles. Sellise aktsendiga vene keeles, mida ma polnud kunagi varem kuulnud.
Narkolaksu all välistudeng oleks hakanud rääkima inglise või puuinglise keeles. Nüüd aga kuulsin ootamatu idamaise aktsendiga vene keelt. Sain aru, et meil oli vaja kuskile minna, takso oli vaja võtta, külm oli. Musta habemega makaron hakkas mind jälitama ja mu ümber jõlkuma. Ta tuli liiga lähedale. Pomisesin kiiruga ladina keeles, et närve rahustada: „Sancte Michael Archangele, defende me in proelio…“ (Püha peaingel Miikael, kaitse mind lahingus…). Imalalt lehkav nuudel reageeris mu palvele ning kopeeris seda kohe silpidega: „Plätaplätapläta.“ Kas nõnda kostubki araablasele ladina keel? Või pomisesin liiga vaikselt? Selge. Järgmine kord röögin üle Raekoja platsi. Ladina keeles. Kuni pilved lõhenevad ja Miikael moslemi põrgusse paiskab.
Kuna see ebameeldiv idamaist vene keelt rääkiv mees luusis mu ümber ning kedagi teist Raekoja platsil ei olnud, siis otsustasin lõpuks, et klõpsan temast mobiiliga foto. Avastasin aga, et olin mobiili koju jätnud. Vahet väga vist pole, sest raudselt on sealkandis ka kaameraid ning vajadusel saab vaadata, kes see isik oli. Meie teed läksid lahku, kui Raekoja kell näitas ca viis minutit üle ühe.
Vahejuhtum varastas mult öise jalutuskäigu rõõmu, sest niimoodi ei tohi tsiviliseeritud linnas unetuid uitajaid ahistada. Minule meeldib inimtühjas linnas jalutada ning siiani on mul see olnud igati võimalik. Samas möönan, et olukord ei olnud ohtlik. Lihtsalt ebaviisakas ja vastik. Aga ka veider, sest tegemist näis olevat isikuga, kes oli minevikus kolinud elama kohta, kus räägitakse vene keelt ning kus ei saa hakkama inglise või prantsuse keelega. Ta oli seal seetõttu vene keele ära õppinud ning seejärel liikunud edasi Eestisse. Teised temasugused (peamiselt välistudengid) räägivad ju mitte vene, vaid inglise keeles, sest Eestis saab kahjuks inglise keelega hakkama.
Hakkasin kolpa kratsima, sest ma ei saanud midagi aru. Siis äkki taipasin. Küsin nüüd mõned pahad ja sallimatud küsimused. Kas see musta habemega mees saabus Tartusse Ukraina venekeelsest piirkonnast? Või hoopistükkis Venemaalt? Kas ta on sõjapõgenik? Kas meil on olemas ülevaade sõjapõgenike rahvuse ja/või usutunnistuse kohta? Või tulebki mul edaspidi jalutada öises Tartus keset uimastavat idamaist aroomipilve ning nautida Ukraina lipu all araabia aktsendiga venekeelset hüpnoosi?
Venelastel on multikas, mida näidati okupatsiooniaastatel ka Eestis. Kaliif muutis end kureks. Võlusõna oli ladina keeles. „Mutabor!“ (Mind hakatakse muutma!) karjatas kaliif ja muteeruski kureks. Millist võlusõna tuleb tarvitada kadunud kaliifi kadunud alamate järglastega, kes pöörduvad Tartu tänavatel meie poole vene keeles?
31.10.2022 Anno Domini
Piret Kivi