17.10.2022
Noored, aga juba rohefašistid.
1997. aasta oktoobris oli mul pikk lennureis transiidiga Amsterdamis. 1997. aasta oktoobris olin ma kunstihuviline. Iluhuviline olen muidugi siiani, aga 1997. aasta oktoobris ei jooksnud kunstimaailmas amokki öäk-ideoloogid, kes nimetavad ümber maale ning kutsuvad minusuguseid natsideks, foobideks ja mingisugusteks istideks, kelle hirmud tuleb maandada.
Mis olid minu edasised sammud? Saksamaa. Miks Saksamaa? Sest Saksamaa saatkond väljastas Schengeni transiitviisat. Mul tuli selle rohelise kleepeka eest otse loomulikult maksta. Ka avaldus tuli käsitsi valmis kribada. Rõhk on sõnal „käsitsi“, sest olen viimasel ajal täheldanud, et paljud öäk-ideoloogiast läbi imbunud verinoored sälud ei suuda järsku enam pastapliiatsiga mugavalt kirjutada. Öäk-tudengid kirjutavad ülikoolis ainete tagasisidesse: „Võtke kaasa sülearvuti, sest nii saab kiiremini konspekteerida.“ Möh? Kuidas saab arvutiga järsku KIIREMINI konspekteerida kui pastapliiatsiga?
1997. aasta oktoobris sisenesin ühe korra Schengeni territooriumile. Täpselt nii nagu viisa lubas. Tegelikult sisenesin sinna rohkem kui ühe korra. Täpselt nii nagu viisa ei lubanud. Aga see viimane polnud minu süü. Amsterdami lennujaama triksis ja traksis piirivalvurid ei saanud hästi vist aru, et ma olin kuuenda järgu inimene. Eksisin vahepeal natuke ära – see oli juba siis, kui ma enam transiittsoonist väljuda ei tohtinud, sest olin oma korra šengenilättest ammutanud – ning pöördusin abipalvega hollandi piirivalvuri poole. Piirivalvur võttis mu kohe oma isaliku ja musklis tiiva alla. See tähendab, et ta ei huvitunud üldse, kes ma olen ning viis mu transiittsoonist välja infolauda, kus mind abistati. Seega tuleb mul vist nentida, et olen rikkunud Schengeni viisarežiimi, aga ma ei pannud seda alguses tähele, sest usaldasin jäägitult piirivalvurit. Loodan, et mu kuritegu on aegunud.
Aga liigun tagasi oma esimese – ja seadusliku – sisenemise juurde. Pärast saabumist õnnistatud territooriumile, mille eest minul kui väärtusetul nõukaorjal tuli Saksamaale (!) pappi köhida, oli vaja tegeleda kahe asjaga. Jätta kuskile oma kott ning uurida välja, kuidas pääsen Vincent van Goghi muuseumisse. Olin maksnud rohelise kleebise eest ainult ühel põhjusel. See põhjus oli Vincent van Goghi muuseum.
Tänu hollandi neiule, kes abistas lennujaamas turiste, sain õige bussi peale ning jõudsingi lõpuks õigesse kohta. Muuseumi ümber müttasid mudas hollandi ehitustöölised. Ka minu kingad olid järsku mudased. Porised kingad ja taevas, mis oli liiga madalal, aga olin jõudnud oma transiitrännaku sihtpunkti. „Kuidas ma muuseumisse sisse saan?“ küsisin ühelt lokkispäiselt kuldblondilt ehitustööline-volaskilt.
Van Goghi looming – ehtne looming! – muljus minu kui nõukaorja hinge sügava lohu. Huvitav on muidugi see, et kõige rohkem jäi mulle meelde Vincent van Goghi tuba: https://www.vangoghmuseum.nl/en/collection/s0047V1962 (vaadatud 17.10.2022).
Lugesin uudistest, et mingid rohepöörlejad ründasid hiljuti Vincent van Goghi „Päevalilli“ tomatisupiga (https://kultuur.postimees.ee/7626779/meistriteos-makerdatud-keskkonnaaktivistid-viskasid-van-goghi-kuulsale-maalile-tomatisuppi vaadatud 17.10.2022). Täpsemalt purgisupiga. Mõtlen van Goghi toale ja üritan seda sobitada kokku purgisupiga. Ei suuda. Mõtlen uuesti van Goghi toale ja üritan seda sobitada kokku supiga. Hakkab juba natuke looma, sest inimene, kes lõikas endal kõrva maha, suudab vast ka supiga loopida? Millised oleksid aga olnud kunstniku ettevalmistused supirünnakuks? Turg. Jalgsi. Korv. Kangast märss. Tomatid. Sibulad. Küüslauk. Pipar. Pune. Rosmariin. Oliiviõli. Soola leiab vast kodunt? Peotäis riisi ja loorberileht talvisema supi jaoks. Vett kaevust. Pagariärist leiba. Odavat veini saab veinikaupmehe käest, aga oma mannerg tuleb kaasa võtta. Kuigi, Lõuna-Prantsusmaal on kenad inimesed. Kui mannerg ununeb, siis nad otsivad tagaruumist midagi.
Miks loopisid rohepöörlejad Vincent van Goghi loomingut loodusvihkajaliku purgisupiga. Millest on tehtud purk? Kui palju kasutati kütust, et toimetada konservivabriku kööki kohale supi koostisained? Kus on tehtud purk? Mitu korda ja kui kaugele reisib purk? Milliste sõiduvahenditega? Värv, millega on purgile kirjutatud, reisib osaliselt eraldi? See tähendab enne purgini jõudmist? Purgi ümber oli ka vist paber. Ei jõua enam mõelda, aga see purk üksinda on juba õudne planeedimõrvar. Ja mis saab purgist pärast supi söömist või loopimist? Transporditakse jälle kuskile ja arutu kütuseraiskamine jätkub?
Kõige tähtsam küsimus. Kui kaua peaksid rohepöörlejad vastu Vincent van Goghi toas? Telekapulti pole, sest telekat pole. Arvutit pole. Nutitelefoni pole. Isegi tugitooli pole. Seda lömmis hiidpalli, millel noored irvhambui lamasklevad, ka pole. Keskkütet pole. Elektrit pole. Talvel on toas külm ja rõske. Suvel on palav. Appi, herilane tuli tuppa! Summ, summ, ta nõelab! Tuleb vist uuesti lugemine ära õppida? Aga ainult pärast päikesetõusu ja enne päikeseloojangut. Küünal maksab raha.
Vincent van Gogh oli väga roheline inimene. Ta tõestas seda oma eluviisiga. Ta kuulus ka eliitvähemusse, kellele on tänapäeval pühendatud vaimse tervise kuu. Miks ründavad rohelist eliitvähemusse kuuluvat meest isikud, kelle roosa juuksevärv ja purgisupp saastavad maailma? Mis neil viga on?
Pean nentima, et ühe kõrvaga Vincent van Gogh oli vaimselt tervem kui kahe kõrvaga roosalakad ja muidu rohepöörlejad. Tahate rohepöörelda? Elage nagu Vincent van Gogh. Jah, ta oli pisut hull, aga ta oli ka suur kunstnik. Nii suur kunstnik, et ainult tema pärast anusin sakslastelt rohelist kleebist. 25 aastat hiljem saan minna Amsterdami ilma rohelise kleebiseta. Isegi passi pole enam vaja. Piisab ID-kaardist. Aga kas on enam mõtet? Millega loobitakse kultuuripärandit 25 aasta pärast?
Purgisuppi loopivad olevused tuleb saata vangi (millest pole midagi kasu) või elama ilma elektri, kütte ja voolava veeta maamajja (millest võib olla kasu). Vanglas jätkaksid nad ju ainult kahtlase toidukraami tarbimist, mille transport hävitab planeeti. Maamajas saaksid nad teada, kuidas vanasti tomatisuppi keedeti. Või sureksid nälga.
Mis on minu mõtiskluse tuum? Mulle tundub, et me elame aina enam ja enam „Võta varas kinni!“ ajastul. Idamaistes muinasjuttudes karjub pikanäpumees hetk enne vahelejäämist: „Varas! Varas! Võtke varas kinni!“ Sellega tunnistab ta küll toimunud kuriteo olemasolu (mis pole mandunud ajastul sugugi vähe), kuid pöörab eemale rahvahulga huvi enda persooni vastu. Süütute mustamine võimaldab tal pääseda karistusest, kui rahvahulk on loll.
Kõikjal röögitakse, et tuleb varas kinni võtta. Venestajad sõimavad venelembelisteks eesti rahvuslasi, kuigi eesti rahvuslased ei tassi Eesti RAHVUSRIIKI aina uusi ja uusi venekeelseid. Eesti rahvuslased ei soovi aidata Ukraina desertööre ja vene šoviniste. Rohelakad mõnitavad ahju kütvat vanainimest, kuigi vanainimene ei tunne pidevat vajadust põgeneda iseenda eest Boeingu vatsas nagu Joonas kala kõhus. Kala oli vähemalt loodussõbralik bioolend. Purgisuppi ta ei söönud. Ainuke komplitseeritud punane supp, mis mulle pühakirjast meenub, polnud mitte tomati-, vaid läätsesupp (1Ms 25: 29-34). Siiski on oluline, et tegemist ei olnud purgisupiga, vaid leemega, mille Jaakob keetis ise. Piiblis peeti seega vajalikuks mainida, et tegemist ei olnud planeeti tapva purgisupiga, vaid lihtsa ja koduse söögiga. Samuti ei tarvitatud seda suppi loopimiseks, vaid esmasünniõiguse ostmiseks. .
Vanainimene kütab ahju – halgudega, mitte lennukikütusega – ja teeb aiasaadustest süüa. Ta ei nüsi lahti järjekordset purgisuppi. Vanainimesel on kodus puust seen. Vanainimene võtab soki, kus on auk. Ta lükkab puust seene soki sisse ja asub sokki paikama. Teadus, mida me usaldame, suudab tõestada, et lõnga DNA kattub väljas määgiva ute omaga. Rohelakk viskab need auguga sokid, mida ta pole kuivatisse unustanud, minema. Siis poldib ta endale kohale umbkeelse taksojuhi ning sõidab joonlauda, see tähendab malli. Nutitelefoni uppunud rohelakk ei panegi tähele, et taksot roolib tšurbann, sest takso sõidab õigesse kohta. Poes viipab ta äpiga ehk ostab teab kust kohale toodud sokid. Paar sammu edasi müüakse maheseepi seitsme maa ja mere tagant. Tegemist on vegantootega, mille müügist läheb viis protsenti MTÜ Maksa Ära Rohelaka Büroo Üür toetuseks. Rohelakk klõpsib sokkidest foto. Leiate selle instagrammist. Purgisupi kõrvalt.
Mõtiskluse lõpus tajun, et on ainult üks viis saada lahti kurku tekkinud vastikust maitsest. Ütlen GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH GOGH hollandi keeles.
17.10.2022 Anno Domini
Piret Kivi