17.09.2020
Raamatud, mis räägivad kannatustest ja valust.
1991. aasta jaanuaris sattus Iraagis vaenlase kätte kaheksaliikmeline Briti eriüksuslaste grupp. Kolm meest tapeti, üks mees pääses põgenema ning neli sattus kohutavasse vangistusse.
On üpriski veider, et just sellest grupist on kirjandusmaailma tõusnud mitmeid isikuid. Legendaarseks on saanud tervelt kaks kirjanikku: põgeneja Chris Ryan, kes on muide kirjutanud ka päris toredaid noorsooromaane, ning meeskonna juht Andy McNab, kelle „Crisis Four“ on vast üks parimaid põnevusromaane, mida ma olen oma elu jooksul lugenud. Mainin ka igaks juhuks ära, et Chris Ryan ja Andy McNab ei ole nimed, mis on neil meestel passis. Briti kaitseministeerium ei luba neil oma nime all midagi kirjutada.
Minu tänane tekst ei ole aga kirjanduse teemadel. Räägin natuke kannatustest ja valust. Andy McNabi vangistus oli väga jube. Muuhulgas peksti tal välja kõik hambad. Andy ise teeb praegu nalja ja ütleb, et tal on suus rohkem portselani, kui leiab Buckinghami palee vannitubadest. Chris Ryani põgenemisteekond (ca 300 kilomeetrit kõrbes) oli üliinimlik ning tarretab õudusest vere vast kõigil. Enamik meist millegi sellisega hakkama ei saaks. Kui soovite täpsemaid detaile, siis uurige koogelmoogli abiga ise. Huvitav fakt nende meeste puhul on kahtlemata aga see, et nad kannatasid kohutaval kombel, aga praegu on igati rõõmsameelsed ja toredad inimesed. Miks? Sest nad otsustasid nii.
Vägivallal tundub seega olevat kaks jubedat aspekti: vägivallale olemuslikult omane jubedus (valus on, noh!) ning jubedus, mille me lisame ise pidevalt vägivalla üle mõtiskledes. Näiteks mõnes armsas ja toetavas grupis, kus saab euroküpsist krõbistada ning väljamaa koolituse läbinud tädide ja onude rinnal halada. Ja nõnda nõrkade inimeste seltskonnas pidevalt seda jubedust aina uuesti ja uuesti läbi elades.
Andy ja Chris sellest aru ei saaks. Mina natuke saan, sest ma võib-olla ei viskaks nalja, kui mul kõik hambad välja pekstaks, aga lõpuni ei saa ka mina sellest aru. Paar küpsist võib ju alla neelata ja natuke võib koos saatusekaaslastega koonud taeva poole suunata ja südantlõhestavalt ulguda, aga üle paari küpsise ja ühe refrääni ma seal vastu ei peaks.
Arvan, et kogu see jama on saanud alguse valest eeldusest. Armsate tädide ja onude maailmas õpetatakse meile, et kõik inimesed on head. Mingil hetkel ulatame me üksteisele käed ning laulame midagi rahvustevahelise suhtluse keeles. Vanasti nt mir, družba, festival laulu. Tänapäeval vahet pole mida. Peaasi, et oleks inglise keeles.
Juhtusin raamatukogust kaasa haarama triloogia, mille žanr jäi mulle hämaraks. Kohati tundub olevat tegemist halvasti kirjutatud ja üpriski igava seiklusromaaniga. Kohati mingi vaimse õpetuse algtõdedega ning kohati vist populaarteadusliku teosega? Segastest tundmustest hoolimata jäi mulle triloogia teisest osast silma üks arvamus, millele kirjutan kohe kahe käega alla, sest see kirjeldab tegelikkust.
„Tao õpetus on mitmetasandiline vaimne süsteem, Kui teised usundid püüavad oma uskumusi ülimalt täpselt määratleda ja kõik teised usundid väljapoole jätta, siis tao kõikehaarav õpetus hõlmab kogu ilma. Üks kõige olulisemaid punkte tao õpetuse lähtealustes on inimkonna ja maailma võtmine sellistena, nagu nad on.
Alustame inimkonnast: taolased mõistsid inimkonna sügavamat olemust, mis koosneb halbadest tegudest ja vaimsetest püüdlustest, armetusest ja üllameelsusest, metslusest ja kõrgkultuurist, tunnetest ja mõistusest, väärastustest ja puhtusest, jõhkrusest ja kaastundest, vägivallast ja rahumeelsusest, eneseupitamisest ja eneseületamisest. Erinevalt teistest tarkadest eelistasid taolased tunnistada ka inimkonna kurjade tungide olemasolu. Kahetist olemust tuli tunnustada ja sellega koos tegutseda.” (Deng Ming-Dao, „Seitse bambustahvlit pilvekotist”, Tallinn 2006, lk 64)
Ka mina arvan, et kurjus on maailmale iseloomulik ning seetõttu ei tohiks ta meid liigselt rabada. On ilmselge, et kurjuse jõudude küüsis me kannatame. Nutame ja halame, kui seda on vaja. Mõnikord sureme ära ka. Aga miks tahavad paljud jätkata kannatamist siis, kui kurjus on juba kaugel? Kas tegemist on masohhismiga?
Minu sõnum kurjuse ohvritele on lihtne. See, mis teiega juhtus, oli väga halb. Andy McNabil oli kindlasti väga valus, kui tal kuskil Iraagi kolkas hambad välja peksti ning teda muidu koledal kombel piinati. Kuid praegu on teiega asjalood hästi. Minge kohvikusse ja jooge maitsvat espressot. Minge jalutage pargis ning kuulake linnulaulu või vähemalt vareste kraaksumist. Minge raamatukokku ja haarake kaasa vaimustavat kirjandust. Ärge minge mingisse liba-emmteeüüsse nõrkade onude ja tädide manu halama. See teid õnnelikuks ei tee.
Ma tahaksin muidugi laskuda täpsematesse detailidesse, aga ma ei ole kirjandusteadlane ning ei tea, kus on satiiri ja kalambuuri piir. Kas selle kohta on olemas täpseid instruktsioone või mõni pretsedent, millele ma saaksin toetuda? Tänapäeva neosõnavabaduse tingimustes eelistan loomulikult suhelda peamiselt või ainult satiiri ja kalambuuri vormis. Kalambuuritsen siinkohal siiralt, sest mulle tundub inimlikum sattuda vägistaja küüsi, kui minna ühe muheda madaami, kellel on kuri advokaat, – mitte, et ma kedagi sellist päriselt tunneksin, tekkis lihtsalt uitmõte – manu küpsist krõbistama ja kuu poole ulguma. Küpsist ei anta? Seda parem. Siis ei kattu minu uitmõte mitte millegagi. Antakse sarvesaia? Teraapia toimub seega hommikusöögi ajal? Ma ei saa nii vara.
Turva- ja teraapiagrupid peaksid päriselt kedagi aitama. Kuidas aitab inimest see, kui ta peab aina uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti ja… oma katsumustele mõtlema ning nõrkade seltskonnas aega veetma? Andy ja Chris ei saa sellest üldse aru. Mina osaliselt saan, aga ma pole ka Briti eriüksuslane. Siiski on Andy ja Chris umbes triljon korda õnnelikumad kui turvagruppides itkevad isikud. Sellest võiks minu meelest natuke šnitti võtta. Või kuidas?
Kuna taoism, millest oli eelpool juttu, on Hiinast pärit usk, siis kirjutan ka kiiruga, et minu endine tai chi õpetaja on oma elus pidanud välja kannatama sundaborte ehk aborte, mida tehakse raseda tahte vastaselt. Hiina ei ole alati väga tore riik, mistõttu hämmastab mind jätkuvalt Õhtumaade soov oma juured läbi lõigata ning seega paratamatult Hiina draakoni grotti triivida (liberaale ampsab draakon söögikordade vahepeal). See draakon on muuhulgas brutaalne abordiarst, inimesed! Minu õpetaja on vaimselt tugev ja terve. Ta mainis ära jubeda vägivalla, mida oli tarvitanud tema kallal tema kodumaa. Kuid see vägivald lõppes siis, kui ta lõppes. Vägivald ei jätku enam küpsisekrõbinal teraapiagruppides. Jätkub ilus elu.
16.09.2020 Anno Domini
Piret Kivi