Piret Kivi: päris abielu saab olla ainult mehe ja naise vahel

Käisin Barcelonas lõunal. Rikaste linnaosas. Lõunakutse saatis mulle mu Tai Chi õpetaja (võluv ja elegantne daam Hiinast), kes oli abiellunud katalaani härrasmehega ehk ühe oma õpilasega. Visiidi ajal anti mulle tohutu hulk albumeid ning olin sunnitud – tüüne naeratus ette manatud – ära vaatama umbes triljon pulmapilti. Kui lõpuks sain pildimaterjaliga ühele poole, vaatas katalaan mulle otsa ja ütles: „Me ei ole tegelikult abielus.“

Oleksin ma sellist lauset kuulnud Eestis, oleksin mõelnud, et olen sattunud ohtlike vaimuhaigete küüsi ning tuleb leida viis, kuidas nende käppade vahelt kiiremas korras vehkat teha. Kuna ma ei olnud Eestis, siis teadsin, mida too härrasmees mulle mõista andis. Lugu oli lihtne ja moodsalt tavapärane. Katalaan oli lahutanud oma abielu ning abiellunud uuesti teise naisega ehk Tai Chi õpetajaga. Ühiskonnas on aga levinud mõtteviis, et päriselt (!) saab abielluda ainult kirikus. Sama mõtteviis võimaldas ka praegusel Hispaania kuningannal, kes oli lahutatud naine, abielluda praeguse Hispaania kuningaga. Kuninganna esimene abielu oli olnud ainult riiklik. Miks ei sõlminud aga mu Tai Chi õpetaja seda va „päris abielu“? Sest katoliku kirik abielulahutust ei luba.

Kohtusin ka toreda noorpaariga. Noored väitsid mulle, et nad Jumalat ei usu. Ometi olid nad abielu sõlminud kirikus. Minu hämmingu peale vastasid nad: „Me tahtsime päriselt abielluda.“ Seega on isegi ateiste, kes abielluvad kirikus, sest vastasel juhul ei ole tegemist „päris abieluga“. Riik suudab sõlmida pelgalt libaabielusid. Ainult preester suudab tegelikult paari panna. Kuna see noorpaar suhtus katoliku kirikusse halvasti (aga pidas katoliku kirikus sõlmitud abielu päris abieluks!), siis uhkustasid nad, et „unustasid“ preestrile tseremoonia eest maksmata. Sellised armsad fruktid siis. Ei talu kirikut silmaotsaski, kuid vajavad kiriklikku laulatust oma ellu nagu õhku.

Selline arusaam tekitas ka minus veendumuse, et riiklik abielu on lihtsalt totter paberimajandus. Tehku neile paberitele oma käpajälgi kasvõi krokodillid. Ehtsat abielu suudab sõlmida ainult preester. Riik võib väita, et riiklik abielu on ehtne. Rahvast see aga ei veena. Inimesed tiksuvad edasi oma vanas maailmas. Maailmas, kus altari ette astuvad ka paadunud ateistid, sest ka neis on säilinud vankumatu soov olla päriselt abielus. Riiklik abielu on nagu kontsentraadist tehtud mahl. Ehtne mahl on midagi muud.

Kuna riiklik abielu on vaid vilets abielu aseaine, siis ei näinud ma probleemi, kui mõni soovib paberit määrida samast soost isikuga. Ehtsat abielu ehk kiriklikku abielu neil ju niikuinii sõlmida ei lubata. Katoliku kiriku arvates on homoseksuaalsed aktid patt. Patule nad oma õnnistust ei anna. Minu arusaam oli aga kahjuks pinnapealne, sest arvasin, et kirik on igati kaitstud ja oma ideaalidega turvalises kohas. Ma ei teadvustanud üldse, et on olemas inimesi, kes ei poolda kiriku õpetust, aga astuvad kiriku liikmeks, et seda seestpoolt õõnestada. Selline käitumine tundus ja tundub mulle ühiskondades, kus on olemas usuvabadus, äärmiselt rumal, aga ka alatu. Kui ma astun klubi liikmeks, pean tutvuma klubi reeglitega ning nende reeglitega nõus olema. Kui ei ole, tuleb mul leida mõni muu sobilikum klubi või luua uus klubi.

Kuulus kirjanik Chesterton hakkas kirjutama lugusid kuritegudest, kus detektiivi rollis on katoliku preester nimega isa Brown. Lood ning nendega kaasnev uurimistöö tinistasid kirjaniku niivõrd ära, et ta tahtis ka ise katoliiklaseks hakata. Ausa inimesena võttis ta „klubi reeglid“ nina ette ning hakkas neid lugema, et siiralt iga reegli kõrvale linnuke teha. Kõige raskem olevat tema jaoks olnud moraaliõpetus. Praktikas oli kõik korras, sest kirjanik elas oma elu truus abielus. Kuid sellest hoolimata tundus teema liiga jäik ning tuli vaeva näha, et asi lõpuni mõelda ning selle olemusest aru saada.

Olen aru saanud, et luteri kiriku moraaliõpetus on sama või väga sarnane. Seega ei jõua mulle üldse kohale, miks on vana ja klassikaline luterlus, see, mis pole ei konservatiivne ega liberaalne, vaid lihtsalt selline nagu ikka, järsku „kaunistatud“ laimavate sõnadega „konservatiivne kristlus“ ja „fundamentalism“. Kas kõik luterlikud jumalateenistused, millel olen viibinud, olid fundamentalistlikud? Appi! Kas igav ja fundamentalistlik on sünonüümid? On selge, et mõõdulint, millega kristlust mõõdetakse, on ootamatult muutunud. Miks? Kes tõi siia uue mõõdulindi? Mis poest see osteti?

Pärast seda, kui Hispaanias lubati omavahel riiklikult abielluda ka samast soost isikutel, õnnitlesin ühte homoseksuaali. Mees vaatas mulle hirmunult otsa ja oli südamepõhjani nördinud. Ta väitis, et tema kui homo on vaba inimene ning on väga paha, kui riik soovib teda ja temasuguseid suruda kodanliku ikke alla. Abielu oli tema jaoks muutumine numbriks kodanlikus süsteemis. Tema seda ei tahtnud.

Seega ei saa ma üldse aru, miks üritab meedia näidata homoseksuaale kui ühiste huvidega ühtset kehandit, mis on mähkunud LGBT(ja vist mingit tähed veel)-lippu. Olen oma elus suhelnud väga paljude homodega ning võin täie veendumusega väita, et nende seas on erineva maailmanägemusega isikuid. Nad ei ole kõik sama olend. Nad ei järgne lippude lehvides kõik samale Suurele Juhile. On homosid, kes ei soovi mitte mingil juhul kellegagi abielluda.

Homod on sageli ka liiderlikumad. Mul oli hea homoseksuaalist sõber, kellega võtsime ette palju põnevaid asju. Arvan, et oli inimesi, kes pidasid meid armastajapaariks. See polnud aga tõsi. Ma olen valest soost. See noormees (!) oli seksinud umbes saja mehega.

Samuti olen homode seas täheldanud suuremat narkootikumide tarbimist. Räägin peamiselt kokaiinist ja amfetamiinist. Aga pärast rahustab see rahvas end ka kanepi ja mõne opiaadiga. Paljud homod, keda tundsin, jõid alkoholi nagu kaevuvett.

Me peame uskuma nagu dogmat, et homoseksuaalne sättumus on kaasa sündinud. Mina seda dogmat lõpuni ei usu. Väga paljudel juhtudel on kõrvalekalle toimunud eluteel. Mitmed homod rääkisid mulle oma lapsepõlve kogemustest kommionuga. Jah, meie sõprussuhted olid nii usalduslikud. Midagi on raudselt mõjutanud ka kasvatus ja toitumine.

Ajaloohuvilised teavad, et kui valitsejal on mitu täkku täis poega, võib sellest tekkida suur jama. Asi võib minna verevalamiseni ja isegi kodusõjani. Konstitutsioonilise monarhia sees enam ei vii, aga klatšiportaalidesse on ikka teed valla. Prints Harry agoonia on ju igapäevane klikimasin. Osmani impeerium lahendas probleemi siidinööriga. Printside verd ei tohtinud valada. Kui isa suri, siis kägistati nooremad pojad surnuks. Noor Cem hakkas vastu. Ta põgenes vaenlaste manu, kus ei olnud tore (https://www.ester.ee/record=b1204404*est vaadatud 08.05.2023).

Päikesekuninga (Louis XIV) noorem vend (Monsieur) kasvatati nimme üles nagu tüdruk, sest see oli riiklike huvidega kooskõlas. Nooremast vennast saigi praktiseeriv homoseksuaal. Kuid kõigest hoolimata suutis ta täita ka oma kohust ning sigitas siia ilma seaduslikke lapsi. Üks neist oli hiljem see regent, kes saatis Voltaire’i trellide taha.

On selge, et igaüks ei reageeri kasvatusele samamoodi, kuid on ka liigagi ilmne, et mehelikke mehi on palju vähem kui lähiminevikus. Midagi on kasvatuses viltu läinud. Kui lisaks õpetatakse koolis, et homoseksuaalsus ei olegi kõrvalekalle, siis võib mõni vaimselt kohitsetud noormees hakata kaaluma homoseksuaalseid suhteid ning isegi ehtsat kohitsemist.

Aga miks teeb haridussüsteem seda, mida ta teeb? Ma ei tea. Võib-olla samadel põhjustel, miks kasvatati teistsuguseks Päikesekuninga noorem vend? Naiselikke mehi on lihtsam kontrollida ja suunata. Ehtsad mehed võivad kellegi meelest olla ohtlikud.

Miks ma üldse homodega suhtlesin? Esiteks tahtis nii elu. Teiseks, suhtun pahedesse ja haigustesse halvasti. Pahelistesse ja haigetesse inimestesse aga hästi. See tähendab, et konkreetsete (!) inimeste tasandil eelistan nii mõndagi iharat homoseksuaali ka kõige siivsamale abieluinimesele. Oma homoseksuaalist sõbraga, kes on seksinud meeste massidega, läheksin kinno, kohvikusse ja loomaaeda iga kell. Meil oleks koos väga tore. Praegust haridusministrit kohates tõmbuks mul sisikond krampi ja mul hakkaks füüsiliselt paha. Kino, kohvik ja loomaaed ei tuleks kõne allagi.

Ühiskond peab püüdlema hüvede poole. Ühiskonnal peavad olema ideaalid. Kõrvalekaldeid reklaamida ja ülistada ei tohi.

Vahepeal oli jutuks, et tuleb abielureferendum, et lisada mehe ja naise vaheline abielu ka põhiseadusesse . Kaja Kallas ei pidanud referendumit vajalikuks, sest mitte keegi ei soovivat abielu tähendust muuta. Möödunud on põgus hetk ning Kaja Kallas on oma sõnad unustanud. Kuidas oleksin mina referendumil hääletanud? Oleksin hääletanud nii, et abielu saaks olla ainult mehe ja naise vahel. Meil peavad nimelt inimesed riiklikku abielu päris abieluks. Ja päris abielu saab olla ainult mehe ja naise vahel.

08.05.2023 Anno Domini

Piret Kivi