Piret Kivi: tänases Eestis on eestlased, eestlus ja eesti keel suurema vägivalla all kui NSV Liidu radioaktiivse päikese säras

Kirjutan mõned sõnad eestlastest, eestlusest ja eesti keelest. Kui keegi tahab alljärgneva kohta midagi arvata, siis on see muidugi igati lubatud. Arvesse lähevad aga ainult nende arvamused, kes suudavad võrrelda Eestit anno 1982 ja Eestit anno 2022. Ehk siis, olemas peab olema isiklik kogemus. Kellegi teise heietused ja kirjatööd arvesse ei lähe. Noored, on tore, et te loete kirjatükke ja räägite vanemate inimestega. Aga teil puudub vahetu kogemus. Seega peate arvama pigem kasinalt või üldse mitte. Kuulan teie arvamust Kreeka kalendidel kuseva kana kõrval. See tähendab, ei kuula.

Juba mitmed-setmed aastad närib mul hinges pakitsev tunne, et tänases Eestis on eestlased, eestlus ja eesti keel suurema surve ja vägivalla all kui Nõukogude Liidu radioaktiivse päikese säras. See tõdemus on tulnud valulikult ja ka pead liivaluitesse toppides, sest diskursus on meil teatavasti nagu Orwelli meediaorika teadanded teistele loomadele teadagi mis teosest. Kogukas kohisiga rääkis rasket tööd rabavatele loomadele, et inimeste valitsemise all oli olukord palju hullem. Kas aga oli?

Nõukogude Liidu huvi oli kahtlemata eestlased, eestlus ja eesti keel hävitada. Tõendid on ilmsed ja Vladimir Putini apellatsioonikaebus on minu kohtus tagasi lükatud. Piisab vaid vaadata olukorda nt Karjalas. Nägin netis Vene riigitelevisiooni soome- ja karjalakeelseid uudiseid. Isegi saatejuhid ja diktorid ei suutnud neid keeli ilma vene aktsendita kõneleda. Siiski oli eesti keele hävitusprotsess tol ajal aeglasem kui praegu.

Heidan pilgu olukorrale (kirjeldatu on minu ISIKLIK KOGEMUS). Eesti lapsed ehk väikesed eestlased käisid lasteaias ja koolis eesti keeles. Koridoris vesteldi eesti keeles. Ei olnud kuulda venekeelset lärmi. Koolitundidest puudusid isikud, kes ei osanud kõrgtasemel eesti keelt. See tähendab, et eestlased õppisid eestlaste koolides. Vähesel määral oli eestlaste koolides ka pooleestlasi ja muulasi, aga nad oskasid kõik korralikult eesti keelt. Pooleestlasi ja muulasi ei kirjeldatud kunagi kui eestlasi. Nõukogude „päikese“ all võis problemaatiline olla teenindussektor. Poodide seintel rippus teade, et nn. Suure Isamaasõja veterane teenindatakse väljaspool järjekorda. Enamasti kolisesid need tondid ringi medalid ja ordenid rinnas.

Nägin lapsena oma silmaga, kuidas üks turske veteran tõukas habrast ja muldvana eesti naist, kes ei olnud kohe taibanud härrasseltsimehe rajalt kõrvale astuda. Tol ajal ei tohtinud sellisesse asja sekkuda. Ka täiskasvanud vaatasid kõrvale. Teenindussektoris võis olla venelasi, kes karjusid vene keeles eesti lapse peale, kui laps ostis eesti keeles kommi. Selle karjumisega harjus lõpuks ära. Harjus ka ära sellega, et kutsuti fašistiks ja keegi, kellel välkusid suus plekkhambad, käskis rääkida inimkeeles. Paljud eestlased tallasid endale sisse eesti rajad. Töötati eesti kollektiivides, veedeti  aega eestlastega eestikeelsetes kohtades jne. Liiguti ühest oaasist teise. Oaasides mingit venestamist ei olnud.

Minu Nõukogude Liidu sisepassis oli kirjas, et ma olen eestlane. Ametlikes dokumentides tuli kirjutada kõigepealt perekonnanimi, siis koma, siis eesnimi. Vaja oli mainida ära ka isanimi ehk kelle poeg või tütar. NB! Poeg või tütar, mitte voolav olevus, nt transhunt (https://www.youtube.com/watch?v=NOt4jsV59uw&t=69s vaadatud 13.06.2022). Venekeelsetes dokumentides pandi patronüüm venepäraselt, mis oli muidugi üpriski häiriv.

Vaatame olukorda praegu. Paljud väikesed eestlased peavad käima lasteaedades ja koolides, kus viibivad ka (pool)umbkeelsed inimesed (enamasti venelased või venestunud muud rahvused). Nad peavad harjuma olukorraga, et neil tuleb elada oma esiisade kodumaal venekeelse lärmi sees. Ehk siis, nad peavad kuulama iga Jumala päev vene keelt (ja see ei ole üldse normaalne!). Kuni kõrvust voolab virtsavett ja kuni peale tuleb nutt.

Sõna EESTLANE on tabu. Selle kasutamine tekitab tohutuid vihapurskeid. Sageli vihastavad noored eestlased, kellele on antud „salliv ja sõbralik“ (ehk ennast üdini vihkav) haridus. Sellised noored peavad võõrkeelte pealetungi avalikus ruumis mitte jõhkraks vägivallaks, vaid „rikastavaks kogemuseks“. Teisitimõtlejaid ei kutsu nad mitte fašistideks, vaid lausa natsideks. Ning see on liikumine julmuse skaalal julmema maailmavaate suunas!

Kuigi tõe huvides peab muidugi möönma, et venelaste arvates olid (on?) natsid fašistid. Aga kuna mina tean, et need kaks ideoloogiat ei ole samad, siis on minu jaoks kindlasti SOLVAVAM, kui mind kutsutakse fašisti asemel natsiks. Solvangu muudab eriti hulluks kodusõja moment. Fašistiks kutsusid vaenlased. Vaenlane peabki inetuid solvanguid õhku paiskama. See on tema töö. Isegi tema loomus. Natsiks kutsuvad teised eestlased. Süüdistan koolisüsteemi, vanemaid, kes oma lapsi ei kasvata, meediat, elukogemuse puudumist, vähest lugemust jne, jne. Aga süüdistan, mis ma süüdistan, asjadel on lastud minna pahaloomuliseks.

Alternatiivne diskursus (mida surutakse halastamatult peale ülikoolide auditooriumites) lubab kiirkorras eestlasteks muteeruda ka venelastel ja neegritel. Tegelikkus ei loe. Esivanemad ei loe. Loeb mingi müstiline ja nõiduslik „identifitseerimine“. Pealekauba on sõna EESTLANE järsku võrdsustatud sõnaga HÜVELINE. Hüveline inimene on eestlane ja need, kes sellega ei nõustu, on foobikud ja natsid. Kahtlased pluti-pluti tädid, kes saavad riigilt hästi palju raha, arvavad, et „foobikute ja natside“ hirmud tuleb maandada, sest võõrkeelne Eesti on ju hästi tore. Kuhu paigutada aga selles loos eesti soost mõrvarid? Nemad on ju eestlased, aga pole sugugi hüvelised. Õige vastus: eestlane ja hüveline isik ei ole sünonüümid. 1982. aastal seda lihtsat tõsiasja veel teati.

Teenindussektoris enam alati eesti keelega hakkama ei saa. Veelgi enam, eesti keele nõue toob kaasa kunde (ehk minu) „raske iseloomuga kliendiks“ (https://tartu.postimees.ee/6488710/tartlased-kaebavad-ingliskeelse-teeninduse-ule vaadatud 13.06.2022) sildistamise. Õnneks mina itaalia keelt ei vihka (http://www.ekl.ee/tolkijad/sundmused-koolitused/tolkevoistlus/ vaadatud 13.06.2022) ning Itaalias ilma kohaliku keele oskuseta ei elaks. Lihtsalt Eestis kasutan ma eesti keelt.

Moodsad lääne suuršovinistid teatavad eestlastele üleoleva armulikkusega irvates, et nad on juba pikki aastaid Eestis elanud. Eesti keele oskamatust nad häbiväärseks ei pea. Punastanud ja pead longu lasknud neist ülbikutest keegi minu läheduses ei ole. Kui grupis on kasvõi üks moodne suuršovinist, siis räägivad kõik puuinglise keelt. Puuinglise keeles, kuid aktsendiga à la KGB agendid külma sõja aegsetes seiklusfilmides, suhtlevad eesti noortega ka Eesti Vabariigi passidega vene noored. Miks neil pole üldse piinlik olla EV kodanik ja mitte osata korralikult eesti keelt? Kuidas nad muide kodakondsuse said? Kas eesti keele tasemeeksamid on mingis osas pettus? Õige vastus: on küll.

Teoreetiliselt kõige eestimeelsema eriala (ehk eesti filoloogia) õppurid peavad kannatama (puu)ingliskeelseid aineid, teadagi millist ideoloogiat kui puhast tõde ja kõrvulukustavat venekeelset lärmi, mis käib hiidlainetena üle pea. Seda viimast hetkeni, mil auditooriumisse saabub õppejõud. Siis vaikivad venelased malbelt ning enam sõna ei võta. Kui nad peavad tegema eestikeelse ettekande, siis kubiseb see vigadest. Pärast lõpetamist lähevad nad teistele venelastele eesti keelt „õpetama“. Ja siis imestatakse, miks eesti keele olukord on Eestis vilets.

Mina ei imesta. Ma kujutan juba ette, mida nad „õpetavad“ ja mida õpilased „õpivad“. Väljamaistes kultuuriklubides võivad eesti keelt õpetada ka napima eesti keele oskusega õpetajad. Olen ise õpetanud algtasemel keeli, mida ma kõrgtasemel ei oska. Eestis ei ole aga eesti keel võõrkeel või pentsik meelelahutus. Eestis on eesti keel RIIGIKEEL. See tähendab, et eesti keele õpetajad peavad olema valdavalt eestlased. Kui eesti keelt satub erandkorras õpetama inimene, kes ei ole eestlane, siis peab tema eesti keele oskus olema kõrgtasemel.

Olen oma silmaga näinud, kuidas venelane annab eesti keeles bioloogia tundi. Õpetaja oli pähe tagunud hulga lauseid. Võtan mürki, et pärast „bioloogia-poeemi“ retsiteerimist tuleb „pikk vahetund“, kus arutatakse sama luuletust proosavormis ehk inimkeeles. Seejärel imestavad kõik, miks Ida-Virumaa vene noored eesti keelt ei oska. Mina ei imesta. Olen valmis „õpetama“ ükskõik mida ükskõik millises keeles. Luuletuse tambin mällu. Olen nagu Gong Li, keda nägin korra ka ingliskeelses filmis. Gong Li ei oska inglise keelt. Aga tal on olemas mälu.

Muide, Gong Li Vikipeedia artikkel (ja mitte ainult tema oma!) kannab endas ajastu mandunud vaimu (https://et.wikipedia.org/wiki/Gong_Li vaadatud 13.06.2022). PÄRITOLU tähendab rahvusest nõrgemat nähtust. Barclay de Tolly vaarisa oli šotlane. Seega oli Barclay de Tolly osaliselt šoti päritolu. Ta ei olnud šotlane. Eestis seda vana tähendust enam ei austata. Kas soovime välismaal elavaid eestlasi kutsuda eesti või Eesti (viimane variant on libaliberaalsem ja seega vist peavoolus kohustuslik?) päritolu teab kelleks? Mina kui rääsunud dinosaurus kutsun neid veel eestlasteks. Aga siin on meil „Ukraina päritolu neiu“, kes saabus Eestisse alles eile, see tähendab 2017. aastal (https://sonumid.ee/2022/06/01/ukraina-paritolu-rapla-neiu-tahan-saada-rangeks-aga-heaks-opetajaks/ vaadatud 13.06.2022).

Vikipeedia on selliseid asju täis ning sealne eliit paistab pidavat sellist kõverpeeglis maailma faktideks ja teaduslikuks mõtteviisiks. Teisitimõtlejad surutakse halastamatult maha. Ei ole seega sugugi ime, et Eesti Vikipeediat kutsutakse rahvasuus punaseks või roosaks. Pidasin ise seda väidet kahtlaseks kuulujutuks ehk pigem valeks. Nüüd enam ei pea (Eestikeelse video allkiri https://et.wikipedia.org/wiki/Arutelu:Eesti_keel vaadatud 13.06.2022).

Jutustagu ametlik diskursus ja narratiiv mida iganes, aga anno 2022 on eestlase võimalused elada eestikeelses Eestis viletsamad kui anno 1982. Kes soovib vastu vaielda, siis palun ainult isikliku kogemuse najalt. Mina ei taha tagasi vene kirsa alla. Ma ei taha aga ka progressiivset ökosussi oma turjal tunda. Seega mõistan koos libaliberaalidega hukka Venemaa sõjalise sissetungi Ukrainasse. Edasi lähevad aga libaliberaalide ja minu teed lahku. Mina tahan Venemaa kaotust, aga ma ei taha sugugi libardite võitu.

Mis võimalused minusugusel on? Olukord on nutune. Nagu Hitler ja Stalin oleksid tagasi ning ainuke valik on nende kahe vahel (Sellisel julmal juhul valiksin ma otse loomulikult Hitleri, aga õnnelikuks see valik mind just ei teeks). Äkki hakkaks ääri-veeri rääkima reservaadist, kuhu eestlased saaksid soovi korral taanduda? Kohast, kus oleksid olemas 100% eesti lasteaiad ja koolid. Kohast, kus ei pea nägema ja kuulma võõrkeeli. Kohast, kus saab soovi korral võtta võõrkeelseid raamatuid riiulist või raamatukogust, aga kus võõrkeeled ei sõida pidevalt avalikus ruumis ajju sisse.

Paar sõna folkloorist kui tapariistast. Folkloor on üks õite kaunis ja vägev asi. On ju raske leida eestlast, kellele ei meeldiks üldse rahvatants ja -laul. Folkloor on aga ka kahjuks surmav relv. Kui kogu rahvuslus (või suurem osa sellest) taandatakse folkloorile – ning mitte ELAVALE rahvuslusele avalikus ruumis (https://rahvaalgatus.ee/initiatives/56ee0864-e818-452f-b294-2c2d77737c17 vaadatud 13.06.2022) –, siis on tegelikult tegemist rahvuse hävitamisega. Jah, sa käid suurepärastel festivalidel. Sa mekid sõira ja värsket hapukurki. Sa vaatad tantse ja lööd vast isegi tantsupõrandal kaasa. Seejärel lähed sa koju, kus toidu voldib sulle kohale umbkeelne neeger ning kus laps räägib sinuga vene keeles, sest eestikeelses lasteaias räägib ta ju ka vene keeles, sest muidu Maša, Kolja ja Miša temaga ei mängi. Akna paned sa kinni, sest õues laob bljätt-inimene matte ritta ja pillub vastu seina kildudeks viinapudeleid. Sanskriti keeles oskab ta öelda PAPAGOI (suka), aga eesti keeles ta ühegi linnu nime ei tea. Poes ei tule talle meelde ülikeeruline kahesilbiline sõna KANA. Selle asemel teab ta palju lihtsamat sõna KURITSA. Noored on lisaks ära õppinud veelgi lihtsama sõna TŠIKEN (chicken). Miks küll on eesti keeles nii raske sõna nagu KANA? Inimsööjalikult raske on sõna KANA käänamine.

Nimetav. See on KANA.

Omastav. KANA suled on valged.

Osastav. Tahan KANA.

Järeldus. Kohutav käänamisvägivald! Ainult TŠIKEN ja KURITSA suudavad meid kurja KANA käändunud küüniste vahelt päästa.

Eeldan, et ka KALA on väga raske sõna. Elagu FIŠ ja RÕÕBA! Nad elagu!

Eesti lasteaias kõlagu edaspidi lustakas laul: TŠIK-TŠIK-TSIK TŠIKEN KURITSA! FIŠ-FIŠ-FIŠ RÕÕBA RÕÕBA FIŠ! URA!

Kui sa julged ISESEISVAS EESTI RAHVUSRIIGIS, MILLE AINUKE RIIGIKEEL ON EESTI KEEL piiksatada, et tahad elada eestikeelses Eestis ning sinu lapse lasteaiarühm peab olema eestikeelne mitte de jure, vaid ka de facto, siis ilmuvad kohale noored eramajade – ehk eraelus tugevalt segregeerunud ja ainult teiste eestlastega sõbrustavad – eestlased otse „sallivast koolisüsteemist“ ning kutsuvad sind väga koledate nimedega. Läbi õhu vuhisevad ka totalitaarsete ühiskondade terminid. Sageli ilmuvad kohale ka poluvernikud. Nemad tahavad olla eestlased (sest see on praegu kasulik?), aga nad teavad oma sisemuses liigagi hästi, et nad eestlased ei ole. Seega peidavad nad oma kihvtise kättemaksu eestlaste vastu segase, aga poliitiliselt igati korrektse sofistika alla. Nende puhul on tegemist vana hea rahvaste sõprusega, millele kipub sageli sekundeerima ülistuslaul seksuaalsetele kõrvalekalletele.

Nõukogude Liidu radioaktiivse päikese all seksuaalseid kõrvalekaldeid ülistada ei tohtinud. Võis sattuda hullumajja või vangi (mis olid muidugi julmad karistused ning seega valed). Ajupesu on praegu hullem kui vene kirsa all, sest eestlaste oaase enam ei lubata. Ainuke positiivne (?) vahe on de jure sõnavabadus. De facto sõnavabadust sageli ei ole, sest inimesed, kes arvavad nagu mina ning julgevad ka oma arvamusi välja öelda, on end juba preventiivselt tühistanud. Tänases Eestis olen mina ja on kõik minusugused juba surnud. Vaimselt, sest julgeme avalikult oma nime all öelda. Mina olen ka füüsiliselt surnud, sest ei tarvitanud eksperimentaalvedelikku ega ole koroonas olnud. Kes see tähtis poliitik oligi, kes väitis, et ma olen seega surnud? Usun tähtsat poliitikut. Surnud pole muide sugugi paha olla. Ameerika Ühendriikides on surnutel isegi õigus presidenti valida.

Tunnen liigset huvi teiste kultuuride, rahvuste ja keelte vastu. See uudishimu on nagu haigus või needus, mis tõukab mind kuskile ja asu ei anna. Enne selle kirjutise kirjutamist õppisin natuke kreeka ja rumeenia keelt. Eesti Kirjanike Liidu tõlkevõistlusel olen saanud auhinnalisi kohti ladina, itaalia, hiina ja vanaheebrea keeles. Osalenud olen veelgi enamates keeltes. Ajakiri Akadeemia avaldas minu tõlke saksa keelest. Ilmumas on asju katalaani ja ladina keelest.

Olen elanud pikalt välismaal ja jaganud eluaset koos paljude rahvuste ja rassidega. Kas sina oled õpetanud neegrivolaskile, kuidas teed teha? Mina olen, sest Aafrikas mehed teed ei tee ning täiskasvanud neeger ei osanud vett keeta. Otsustasin mitte ise talle teed teha (mida ta vist eeldas), vaid talle õnge anda. Mäletan siiani, kuidas neeger jooksis köögist elutuppa ja rääkis erutunult mingitest mullidest, mis olid ilmunud veepinnale. Ta nägi neid oma elus esimest korda. Seletasin korterikaaslasele, et oleme oma füüsikakatsega õigel teel ning kohe saab teed. „Sallivatele puuingliskeelsetele“ teadmiseks, et neeger kutsus end neegriks ja mina kutsusin teda neegriks. Kasutasime sama tüvega sõna. Romaani keelte võlu. See võlu võimaldab rääkida oma keelt otse. Mitte läbi inglise keeles levinud arusaamade. Inglise keeles ma sama tüvega sõna ei kasuta. Eesti keeles ja mitmetes romaani keeltes aga küll. Juhin ka tähelepanu, et ladina keeles on lausa kaks sõna värvuse MUST tarbeks. NIGER tähendab läikivat musta. Neegrid läigivad ehk on jumekad, sest nad on inimesed.

Tegude (!) tasandil olen mina umbes triljon korda avatum (ja uskuge mind, see pole alati valutu, sest mida rohkem sa tead, seda rohkem sa siin maises maailmas piinled) kui avatust jutlustavad sallivusideoloogid, kelle ainuke võõrkeel on puuinglise murrak ning kelle tegelikud teadmised teiste kultuuride ja keelte kohta on õõnsate loosungite tasemel. Kui sedagi.

Eelnev ei tähenda nagu ma sooviksin kõiki neid keeli, mille õppimine on mulle rõõmu teinud, Eestimaad reostama. Eestis käib elu avalikus ruumis eesti keeles. Punkt. Kui meie ajalugu on olnud traagiline (ja seda ta on kahtlemata olnud), siis peab ISESEISVA EESTI valitsus eestlasi kaitsma. Õudusjutud, kuidas pisike eesti laps tuli koju eesti lasteaiast ja hakkas vanematega vene keeles rääkima, teevad mu füüsiliselt haigeks. Nüüd on muidugi lisaks ka kohustuslik (?) suguelundilaul. Kas eesti mudilased laulavad lasteaias suguelundilaulu vene keeles? Sest mis rikastaks võimsama vungiga kui vene suguelund eesti mudilast? Vähemalt suudavad nagamannid edaspidi vene sõjalaevu ja ebameeldivaid inimesi nahhui saata. Eestikeelse (!) lasteaia õpiväljund.

Kui mingi osa eestlaskonnast soovib enesetappu sooritada, siis olgu. Saadan neile Vargamäe Andrese viimset palvet lugema. Kuidas aga säästa neid eestlasi, kes ei soovi sooritada enesetappu ega ka olla piinamise ja mõrva ohvrid? Minu mure peaks praegu kehtiva põhiseaduse kaitsva tiiva all olema igati mõistlik ja hea. Ma ei soovi veel lahustuda ja kaduda. Palun kaitset. Kui meid valitsevad gängsterid, siis palun katust.

Kui kaitset/katust ei saa, siis palun varjupaika krahv Dracula lossis. Krahv Dracula teatas mulle juba, et talle meeldivad kohutavalt krutsifiksid, küüslauk ja päike. Käisin tal ükskord niisama külas. Taskust kukkus mul välja rist. Krahv võpatas. Ütlesin Draculale, et teen talle maitsva küüslauguleiva. Krahv arvas, et see on suurepärane mõte. Kahjuks oli tegemist vale ajaga, sest tal ei olnud kõht üldse tühi ning köögist oli küüslauk just otsa saanud. Mängisime öö läbi kaarte. Päikesetõusu ajal läksin akna juurde, et luugid lahti teha ja tõmmata eest rasked kardinad. Krahv karjatas. Küsisin: „Milles probleem? Kas te ei soovi imetleda kaunist päikesetõusu?“ Dracula lausus, et ta soovib seda lausa väga, aga minust on šovinistlik jne talle päikesevalgust näidata. Küsisin naerdes, kas ta on vampiir, et päikest kardab. Krahv Dracula vastas, et ta ei ole kohe kindlasti vampiir, sest ta identifitseerib end inimesena. Päikesevanne võtva inimesena. Jätsin aknad avamata. Tuppa lonkas Igor. Krahvi majordoomus ja kammerteener. Üks mu rumeenlasest sõber ütles mulle kunagi, et neil Igoreid pole. Seega oli too Igor integreerunud, sest ta rääkis rumeenia keeles. Olen veendunud, et krahvi lossis saab mul olema igati hea ja turvaline, sest seal on krutsifiksid, küüslauk ja päike au sees. Sama suure au sees nagu eestlased Eestis.

Võtan oma mõtiskluse kokku teadusliku tabeli vormis. Olgu tabeli pealkiri „Eestlase elu Eestis 1982. ja 2022. aastal“.

Teaduslik ja rangelt akadeemiline järeldus. Kallid eestlased, närige muda, see tähendab banaani! Oleme hukkumas ja paljusid meie seast see ei kurvasta.

Piret Kivi, eestlane (mitte kahe/kolme/nelja/kaheksakümne/saja kuue emakeelega voolav isik/rohelakk/transloom, kes peab end lisaks kõigele muule ka eestlaseks, kuigi väldib muidugi selle sõna heteronormatiivset kasutust, sest planeedil Maa oleme me kõik võrdsed)

13.06.2022 Anno Domini