11.12.2022
Koroonapiirangud mõjusid halvasti inimeste vaimsele tervisele. Pilt on illustratiivne.
Kunagi aastaid tagasi käisin välismaal arsti juures. Mul oli vaja nipet-näpet, mida sai ainult retseptiga, ning seda nipet-näpet tohtis lubada ainult arst, kelle juurde oli pikk järjekord. Sain aja jõululaupäeva hommikuks. Arst võttis mind vastu oma kabinetis. Võpatasin. Miks? Sest mind tervitas minu elu esimene arst, kellel polnud seljas valget kitlit. Arst kandis pükse ja tavalist särki. Vist ruudulist.
Alles palju hiljem vajusin mõttesse ja taipasin, et oleksin hoopistükkis pidanud võpatama neil korril, kui nägin arste valgetes kitlites. Kaela ümber vonklemas rinnavaatlejad ehk stetoskoobid (https://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=stetoskoop&F=M&C06=et vaadatud 11.12.2022). Sest mis mõte on enamikel juhtudel sellel valgel kitlil? Kas ta on kuidagi vajalik? Või on tegemist püha rüüga? Nagu seda on preestri alba (https://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=alba&F=M&C06=et .vaadatud 11.12.2022). Kas arstidel vonkleb kaela ümber püha siug? Püha Siuwu-Robot!
Ma olen triljon protsenti veendunud, et iga siiras perearst on valmis mulle kinnitama, et arsti juures käivad ka inimesed, kes on nagu need kalurid, kes toppivat saabaste sisse naiste hügieenisidemeid. Nii on jalad kuivemad. Nõnda käivad ka paljud inimesed arsti juures. Nad käivad seal sooritamas religioonijärgseid religioosseid rituaale. Kogudus ootab pihijärjekorras. Mõned on vaikivas palves. Teised puhuvad omavahel juttu. Pühamus võtab vastu maagilises valges ürbis võlur, see tähendab arst. Tal on ka altariteener ehk abiline ehk õde. Kui see viimane on poolumbkeelne, siis pole hullu.
Feldkuraat Otto Katz suhtles oma Švejki-nimelise altariteenriga vilede abil. Lisaks olid ka lausekatked ehk alati korduvad koodid. Kui kõlas „Ite missa est“ sai tralli täispuhutava välialtari man hakata kokku tõmbama. Eeldan, et ka meditsiinireligioonis on liturgias olemas omad koodikatked ja viled. Täispuhutava altari asemel on täispumbatav minialtar. Sellega mõõdetakse vererõhku. Paljudele koguduseliikmetele mõjub õhku täis püha ese rahustavalt.
Pühamus toimub piht. Hingel hakkab kergem, sest võlur ütleb helgeid ja uinutavaid sõnu. Ta teab kõike, sest tal on üll ürp. Surm on võidetud. Kiidetud olgu teadus. Järgmine, palun.
Sageli on pärast pihti ka armulaud. Seda antakse pühamus nimega apteek. Seal on armulaualett. Vaga usklik ulatab võluri allkirjastatud pihitõendi ning tabernaaklisahtlist jagab järjekordne pühas ürbis tegelane armulauda. Koguduseliige ei ütle lihtsalt aitäh, vaid tema tänu on hea. Kreeka keeles euharistia (https://en.wiktionary.org/wiki/%CE%B5%E1%BD%90%CF%87%CE%B1%CF%81%CE%B9%CF%83%CF%84%CE%AF%CE%B1#Ancient_Greek vaadatud 11.12.2022). Armulaua võtmine käib aga tundideraamatu (https://et.wikipedia.org/wiki/Tundideraamat#/media/Fail:Les_Tr%C3%A8s_Riches_Heures_du_duc_de_Berry_avril.jpg 11.12.2022) järgi. Tundideraamatut tutvustas koguduseliikmele juba esimene võlur ehk arst. Seda tutvustab uuesti ka teine võlur ehk proviisor (https://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=proviisor&F=M&C06=et vaadatud 11.12.2022). Tundideraamat on lihtsalt nii tähtis asi. Seda peab tutvustama korduvalt. Mäletan intervjuud ühe noore katoliku preestriga. Mees ütles: „Kui ma preestriks sain, siis ei kohutanud mind tsölibaat. Mind kohutas tundideraamat.“ Jah, iga päev tundideraamatut järgida on raske. Seega saabki koguduseliige kontsentreeritud versiooni. Ainult sellel ja tollel tunnil.
Väidan täie veendumusega, et arstiteadus ja ka teadus üldisemalt on mingis olulises osas uusreligioon. Ehk nähtus, millel ei ole teadusega eriti midagi pistmist, kuid on vägagi pistmist vajadusega uskuda ning lasta end abivalmitel ja sooja südamega võluritel talutada valguse ja igavese elu suunas. Probleem on alljärgnev. Kõik võlurid ei ole abivalmid ja sooja südamega. Mõned võlurid on kurjad. Igavest elu ei suuda lubada mitte ükski võlur.
Kunagi väga ammu nägin filmi, kus omavahel kemplesid polüneeslased. Käis möll ja üksteise tagumine. Mingil hetkel jõudis kraaklev kamp püha mäe jalamile. Nagu üks mees põrkusid nad nähtamatu seina vastu ja karjusid ühest suust: „Tabu! Tabu!“ Püha mäe jalamil kadusid erimeelsused. Kõik olid koos. Kõik hüüdsid kooris: „Tabu! Tabu!“
Minu jaoks oli kuni koroonahulluse alguseni „Tabu! Tabu!“ (arsti)teadus. Ma nägin suurte ja tõsiste asjade juures maailma nii. Vahet ei ole, mis poliitilised või muidu veendumused on teadlasel ja/või arstil. Tema tegeleb oma tööga. Arst püüab aidata kõiki. Teda ei huvita, kelle poolt patsient valimistel hääletab. Teadlasel on teaduslik meetod. See viimane tähendab, et rõõmsalt saavad paarisrakendis teadust teha ateistist teadlane ning teadlane, kes on vaga usklik. Teadust ju kummagi vaated ei sega.
Nõnda mõeldes nagu ma mõtlesin (ja kuradima loll olin!) pidasin Covidit alguses väga tõsiseks ohuks (à la Dekameron). Kirjutasin isegi alla petitsioonile, mis taotles Eesti täielikku sulgemist. Mäletan, et lamasin voodil ja teadvustasin endale, et lähitulevikus pean võib-olla samas voodis surnuks lämbuma. Üritasin vaimu selleks rängaks katsumuseks valmis panna. Läksin ka apteeki, et maske osta. Apteeker (noor nõiaella valges võlurüüs!) ütles, et maske pole. Ise võitles ta oma püha näokatte taga naeruga. Ordu liikmena oli tal õigus kanda defitsiitset maski.
Aeg liikus aga edasi. Tänaval ei toimunud massilist surnuks kukkumist. Tutvusin ka vanemate (!) inimestega, kes olid koroonat põdenud. Nad kirjeldasid mulle külmetust. Kui riskigrupi kronu kirjeldab mulle külmetust, siis tõusevad minu kulmud kõrgele. Mul võttis veel pisut, et lõplikult mõista, et arstid ja teadlased ei ole tegelikult enam kohas, kus me saame olla kõik koos. Olenemata oma veendumustest või maailmavaatest. Olin röökinud: „Tabu! Tabu!“ mitte püha mäe, vaid tuhamäe jalamil. Surnuks lämbumine lükkus kaugemasse tulevikku.
Edasi läksid asjalood hulluks. Toimus definitsioonide muutmine. Vaktsiin on teatavasti aine, mille tarvitanu ei nakatu haigusesse, mille vastu ta on vaktsineeritud. Ta ei levita seda haigust edasi ka teistele. Üksikud (!) vead on lubatud, sest inimene pole Jumal. Lisaks peab vaktsiiniks püüdlev aine läbima ohutusuuringud. Miks kutsuti vaktsiini definitsioonile mittevastavat vedelikku vaktsiiniks? Miks? Mina ei kutsu ju limonaadi veiniks ja kohvi teeks. Ja mina pole isegi mitte teadlane. Miks teadlased tohivad asjadele valesid nimesid panna? Miks?
Asjalood läksid veel hullemaks. Ilma igasuguse seaduseta ehk tõelises diktatuurivaimus kehtestati tehnoloogiline kontroll ja apartheid. Olen ise apartheidiohver, sest ei pidanud vajalikuks tarvitada eksperimentaalainet haiguse vastu, mis mind tappa ei suuda. Eksperimentaalvedelik oli ja on minu arvates vähem mõistlik kui risk see haigus saada. Aktsepteerin inimeste arvamusi, kes arvasid teisiti. Meil kõigil on vaba tahe. Asi pole sugugi selles, milliseid arstirohte ja eksperimentaalseid arstirohte keegi otsustab tarvitada.
Minu ja „vaktsineeritute“ vahel puudub lõhe. Kana me ei kitku ja tüliõuna ei söö. Minu ja teaduseusklike, sundravi pooldajate ja apartheitšikute vahel on kuristik. Apartheidi ajal kriisati kommentaariumides – kuni kustutamiseni –, et „vaktsiini” tarvitanud levitavad, nakatuvad ja ka surevad. Välismaises meedias kriisati veelgi enam. Kriisati paljudes keeltes. Aga järsku olid teadlaste kõrval ka ketserteadlased. Kuidas saab selline asi olla teaduses võimalik? Kuidas saab teaduslikku meetodit kasutav teadlane olla järsku ketser? Kuidas on võimalik, et teda mõnitatakse ja kiusatakse taga ning see on valitsejate arvates hea ja hüveline?
Oli üpriski selge, et Eestis mõtlemistööga ei tegeletud. Sellega juleti tegeleda ainult Rootsis, Floridas, Texases (nendes kohtades ei tekkinud tänavatele laibavirnu!!!). Eestis tegeleti teatavate riikide kopeerimisega. Mandri-Euroopa ees viskuti maoli. Siit tõukus minu järgmine kurb voodimõtisklus. Nimelt kavatses Austria hakata minusuguseid päriselt vangi panema. Minusuguseid olevat aga seal lausa kaks miljonit. Mõtlesin: „Kuidas nad vanglatesse ära mahuvad?“ Ei mahu ju. Siis nägin vastust. Sain aru, et Austria kavatseb rajada koonduslaagrite võrgustiku.
Meenus kohe lugu ühest Saksamaa Esimese ilmasõja veteranist, kes oli juut. Kui teda tuldi koonduslaagrisse viima, siis ootas ta represseerijaid oma vanas mundris. Üritasin otsustada, kuidas peaksin riietuma hetkeks, mil mind tullakse ära viima. Selleks hetkeks olin ma juba rentslites seisnud ja kohvikute akendest sisse kiiganud. Istusin kodus ja tegin endale 150 eurot Kulka raha. Vanaheebrea keelest tõlkides (https://kultuur.err.ee/1608577951/selgusid-kirjanike-liidu-noortele-tolkehuvilistele-suunatud-tolkevoistluse-tulemused vaadatud 11.12.2022). Vaga uusjuuditar tegeleb ikka vanaheebrea keelega. Koonduslaager kumas kutsuvalt horisondil. Minu ja koonduslaagri vahel olid heebrea tähed.
Poliitika on räpane mäng. Käib julm kaklus ja peks. On teemasid, mis on minu jaoks Achilleuse kand ja Siegfriedi selg. Eestlusesse ja eesti keelde puutuv näiteks. Achilleuse kannad ja Siegfriedi seljad kraabivad mu punaseid jooni. Hõõruvad neist välja verepiisku, peksavad punast joont siniseks, teevad haiget, kuid ei lähe kohta enne mida on kombeks hüüda: „Tabu! Tabu!“
Punase joone ületas minu jaoks apartheid. See oli koht, kus minu pärusmaa oli pime tänav ning mitte valgusküllane kohvik. See oli koht, kus pidin tundma hirmu võimaliku koonduslaagri ees. Koroona näitas, kuidas kukkusime mitte ainult läbi parketi, vaid vajusime suisa läbi mudapõranda. Sõna „teadus“ ajab nüüd naerma ja nutma. Tegemist on sürreaalse roppusega.
Jään ootama kaelkirjakuköha, elevandiepilepsiat ja leemurilöövet. Need on kindlasti tapvad ja teaduslikud haigused. Neid ravivad tervistavad kumminuiad ja veelgi tervistavamad verekoerad. Mask, lont ja kaelapikendaja on tungivalt soovituslikud, kohustuslikud ning nende kohta peab olema QR-kood ja nahaalune kiip. Palliatiivset ravi ehk ravi, kus sind kaetakse palitu või tekiga, et sul oleks mugavam ja soojem, (https://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=palliatiivne&F=M&C06=et vaadatud 11.12.2022) ei ole. On vaid räige antipalliatiivne ravi, sest tervisepolitsei kisub sult seljast palitu ja kõik muud riided ka ning tõmbab kätte kummikinda. Ju on tegemist kumulatiivse raviga, sest su riided moodustavad politseibussis kuhja (https://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=kumulatiivne&F=M&C06=et vaadatud 11.12.2022).
Ülikoolides õpetatakse „kriitlist mõtlemist“. Ei maksa aga sugugi unustada, et ülikoolid reklaamisid endid kui asutusi, kus ca 90 protsenti on „vaktsineeritud“. See protsent näitab ju selgelt, et kriitilise mõtlemisega on sealkandis olukord kehvapoolne. Ma ei väida sugugi, et kriitiliselt mõtlev õppejõud oleks pidanud eksperimentaalravi mitte tarvitama. Aga 90 on liiga hirmutav arv. On lihtsalt ilmvõimatu selleni jõuda, kui mõeldakse natukenegi kriitiliselt.
Seega soovitan tudengitel teha alljärgnevaid asju. Kui „Usun teadusesse. Olen vaktsineeritud“ õppejõud tahab teile õpetada kriitilist mõtlemist, siis pursake lihtsalt naerma ning sukelduge loengu ajal vaatama saarmavideot (https://www.youtube.com/watch?v=57YvJ2oZGOM vaadatud 11.12.2022). Kirjalik töö esitage lühivormis. Välja võiks see näha nii: „Mää!“ Tiitelleht tehke ise. Kui vajate pildimaterjali, siis sobib pärakuküünlaga siil, kes kannab voorusevööd (https://www.facebook.com/siil.paanikaosakonnast/photos/a.632442693439284/4780388628644649/ vaadatud 11.12.2022). Viidake autorile.
Samuti ei tekitanud „vaktsineeritud“ õppejõududes piinlikkust ja häbitunnet „nakkusohutuse tõendid“. Kaevuge südamerahuga järgmisesse saarmavideosse (https://www.youtube.com/watch?v=JcEdbyufY1s vaadatud 11.12.2022), kui selline õppejõud võtab sõna diskrimineerimise vastu. Ta on ise ju kõige hullem diskrimineerija. Saarmas aga diskrimineerib ainult kala, sest tal on kõht pidevalt tühi. Elagu saarmas! Maha „nakkusohutu“ õppejõud!
Mind on süüdistatud selles, et ma olen ekreiit või EKRE pooldaja. Ei ole. Minu meelest pole lihtsalt Eestis mitte ühtegi muud parteid, mille poolt oleks mul võimalik valimistel oma hääl anda. Kui tuleb parem partei kui EKRE, siis muudan loomulikult oma valimiseelistust. Seni pole kedagi tulnud. Poliitikat vaatasin varem kainemalt. Eks igal parteil ole oma head ja vead. Pärast apartheidi on aga asjalood tugevalt muutunud, sest midagi murdus minus lõplikult. Oravaid ja nende poolt hääletajaid pean vägivaldseteks, kalkideks ja julmadeks inimesteks. Nemad pooldavad tegude tasandil apartheidi ja sundravi. Nii hulle asju, et sõnad on suust kadunud. Vaid õud on jäänud.
Ütlen ka seda, et kui apartheidi oleks kehtestanud EKRE peaminister, siis ma järgmistel valimistel EKRE poolt ei hääletaks. Sellisel juhul ma enam valima ei läheks. Vat nii valulik oli minu jaoks apartheid.
Lõpetuseks paar sõna empaatiast. Liigun tänaval jalgsi. On talv. Mõnikord tuleb minna üle tee. Milline autojuht on kõige halvem? Millisel autojuhil on kõige vähem empaatiat? Kas sellisel, kes ei peatu ja laseb jalakäijal oodata? Mitte sugugi. See sekundike rolli ei mängi. Halvimal juhul riivab ainult natuke kellegi ego. Äkki selline autojuht, kes sõidab teisel sõidurajal ja ei peatu, kui peatub juht esimesel sõidurajal? Sellised juhid on kahtlemata ebameeldivad ja sunnivad mõnikord hirmunult kalpsamagi. Nad ei ole aga kõige hullemad.
Kirjeldan kõige hullemat ja empaatiavaesemat autojuhti. Selline autojuht näeb, et kaugusest lähenen mina. Ta peatub preventiivselt. Minus tekib ebamugavustunne, sest ta ootab. Aga ülekäigurajani on veel mitu meetrit. Kargan siis autojuhi meeleheaks üle lumevallide ja koperdan jääl. Autojuht istub autos ja mõtleb: „Ma olen väga empaatiline!“ Ei, jobu, sinu „empaatia“ ülempreestrinna on Eesti Vabariigi peaminister. Sinu armulauakarikas on elektrimolekulid. Empaatiline oleksid sa olnud siis, kui oleksid teinud mitte midagi ehk lihtsalt edasi sõitnud ja lasknud mul rahulikult sebrani kõndida. Sa valisid aga sekkuva ja kannatusi tekitava pseudoempaatia.
Piret Kivi
11.12.2022 Anno Domini