Piret Kivi: teel rahvusriigist Euroopa Liidu koloniaalsesse libarahvusriiki

“Elas kord stoik nimega Athenodoros. Ühel päeval kolis stoikuisand elama Ateenasse. Õnneks oli Ateenas müüki pandud kaunis maja koos aiaga. Üliodavalt. Stoik imestas, miks nii ilus maja ainult paari näruse mündi eest müügis on. Talle öeldi, et majas kummitab ning seetõttu ei soovi keegi seda maja ära osta ning veelgi vähem seal elada. Inimesed kardavad. Stoik jäi mõttesse ning jõudis järelduseni, et ehtsat (!) stoikut ei saa ükski kummitus kiusata, sest ehtne stoik suhtub kummitustesse (nagu ka muudesse tavainimest häirivatesse asjadesse, mille üle tal kontroll puudub) stoilise rahuga. Seega ostis stoik otsemaid maja ära ning kolis sinna elama.

Öösel istus ta üleval ja pani kirja filosoofilisi mõtisklusi. Selliseid stoilisi siis. Järsku ilmus välja võigas kummitus. Jeekim oli ahelates ning nägi väga hirmuäratav välja. Kontvõõras kähises stoikule: „Tule minuga kaasa!” Majaisand tõstis pilgu öiselt kirjatöölt ning lausus rahulikult: „Tere! Kui sa lubad, siis ma lõpetan enne oma mõtiskluse ja seejärel tegelen sinuga.” Koll kohkus. Mitte keegi polnud varem temaga nii kõnelenud. Tavaliselt langeti ikka minestusse või tuli peale hüsteeriahoog. Paljud kaotasid ka kõnevõime ja märgasid tuunikat. Mõni kooles hirmust maha. Kummitus ehmatas igatahes niivõrd, et ta jäigi alandlikult stoiku lähedale kössi. Majaperemees kirjutas oma esseed ja tont tudises ta kõrval. Suvel jahedam ja seltsis segasem.

Kui paljud meie seast saaksid samasuguse tembuga hakkama? Kes julgeks vaimolendi kõrval rahulikult kirjatööd teha? Äkki sõnades mõned meist julgeksid, aga ehtsa tondi palge ees kukuksime vast verest ära? Igatahes ei tohtinud vanasti valetada, et ollakse keegi teine. Stoik pidi ka päriselt stoik olema. Vastasel juhul oleks tegemist olnud valevorsti, mitte stoikuga. Aga liigun tagasi öisesse kabinetti, kus veetsid koos aega filosoof ja kummitus.

Varsti lõpetaski stoik, keda tema kõrval konutav üleloomulik olevus ei häirinud vähimalgi määral, oma kirjatöö ning läks seejärel kolliga kaasa. Viirastus hõljus ahelakolinal ees ja majaperemees astus rahulikul sammul tema taga. Nad läksid uksest välja ning olid järsku aias. Aias muutus kaapjalg kurvaks ning näitas ühe koha peale. Seejärel ta haihtus. Järgmisel päeval, kui väljas oli valgem, läks stoik aeda ning asus samas kohas kaevama. Oh üllatust! Mõne aja pärast leidis ta maapõuest ahelates luukere. Stoik organiseeris kontidele väärikad matused ning rohkem kummitus teda ei külastanud.

Möödusid sajandid. Sündis Voltaire. Voltaire lõksutas lõugu nagu turumutt. Ka väga mõjukate isikute vastu. Üks kõrgaadlik saatis oma mehed Voltaire’i vaeseomaks peksma. Käsk peksjatele: „Ärge ta pead puudutage!” Solvangute eest tuli kätte maksta, aga suurt tarkust tuli hinnata. Regenti, kes valitses Prantsusmaad, sest Louis XV oli alaealine, oli Voltaire juba solvanud mitu korda. Ühel päeval kohtusid regent ja Voltaire kogemata pargis. Regent ütles heatujuliselt: „Teate, ma võin teile näidata kohta, mida te pole varem näinud.” „Millist kohta?” päris põnevil Voltaire. „Bastille’i sisemust!” vastas rõõmsalt regent. Bastille’i kindlusvanglasse Voltaire’il minek oligi.

Luust ja lihast inimesed võivad olla – ja enamasti ongi – märgatavalt ohtlikumad kui kummitused. Kummitus kedagi vangi ei pannud. Ta oli ise raske isikuvastase kuriteo ohver ning nägi oma mõrvari soovil alternatiivne välja. Ahelad jne. Regent nägi välja väga maitsekas. Tal oli raudselt isegi lõhnastatud batisttaskurätt pargis kaasas. Muudest elegantsetest aksessuaaridest rääkimata. Ometi nipsutas ta korra oma maniküüritud sõrmi ning inimesed kadusid rõskesse vangikongi. Aastateks. Igaveseks, kui vaja.

Oma sisemaailma eest tuleb võtta vastustus ka oma igapäevaelus. Kas Bastillle’sse kobides või paludes hirmuärataval kummitusel oodata, sest kirjatöö vajab lõpetamist. Kui sisemaailma eest vastutust ei võeta, siis ei ole tegemist ausa inimesega. Eesti Vabariik on rahvusriik, aga peavoolus on lausa kohustuslik võtta sõna rahvusriigi vastu. Oma igapäevaelus on paljud eestlased kahtlemata rahvuslased, kuid nad kardavad sellest rääkida. Seega ütlevad nad seda, mida venestajad ja globalistid neile peale suruvad, ning elavad siis omasuguste seas edasi. Me elame hirmuõhkkonnas, kus stoitsism või ka epikuurlus (mis Yukio Mishima arvates oli vaid juuksekarv stoitsismist erinev) tunduvad olevat ainukesed vastused, mis on meile jäänud.

Kas Eestis on libarahvuslasi? Kahjuks jah, sest muidu ju poleks umbkeelseid kullereid ratta seljas jms. Ükski rahvuslane sellise isiku teeneid ei vaja. Umbkeelsete neegrite olemasolu tõestab, et Eesti ei ole rahvusriik. Fakt, et vene mõrvareid kutsutakse peavoolus „Eesti meesteks” (https://www.postimees.ee/6794357/oma-sobratari-morvanud-eesti-mees-moisteti-suurbritannias-eluks-ajaks-vangi vaadatud 22.06.2021), näitab, et Eesti ei ole rahvusriik. Fakt, et riigiametites lubatakse ainukese riigikeele asemel kolmkeelsust, näitab, et Eesti ei ole rahvusriik. Fakt, et vahetult enne Euroopa Liitu astumist kadus müstiliselt vaiba alla plaan Eesti dekoloniseerida (https://arhiiv.err.ee/vaata/avalikud-asjad-avalikud-asjad-dekoloniseerimise-vajadus vaadatud 22.06.2021), näitab, et Eesti ei ole rahvusriik.

Me oleme Euroopa Liidu koloonia. Isegi eesti keel peab alluma teiste keelte diktaadile. Andrus Kivirähk kirjutas armsa lasteraamatu „Sirli, Siim ja saladused” (https://arhiiv.err.ee/seeria/sirli-siim-ja-saladused/lavastuslik/69/default/3 vaadatud 22.06.2021). Raamat avaldati enne Euroopa Liitu astumist. Seega on seal üks kõrvaltegelane, kes on neeger. Poksija. Üritasin vahepeal pisut läti keelt õppida ning võtsin raamatukogust ka selle raamatu lätikeelse tõlke. Avaldatud pärast Euroopa Liitu astumist. Neegrist oli ootamatult saanud aafriklane. Sattusin segadusse. Kas aafriklased pole pigem pikamaajooksjad? Neegrid, kes poksivad, on pigem ameeriklased. Või kuidas? Ainult koloonias määravad võõramaalased, milline tohib olla alistatud rahva emakeel. Või kas alistatud rahval tohib üldse emakeelt olla.

Mida siis teha? Otsene vastuhakk kurjuse jõududele võib tähendada vanglat, maapagu ja isegi surma. Häbistamist ja hulluks tembeldamist niikuinii. Muide, Voltaire osales isegi kuulsa inglise nõia ja alkeemiku Isaac Newtoni matustel, sest ta oli samal ajal Inglismaal maapaos. Alkeemik Newton on tänapäeval tuntud kui füüsik, sest peavool tunneb end vaimsete inimeste seas ebamugavalt. Peavoolu jaoks peab teadlane olema igav ateist, bioloogiline masin vms. Korraga nõid ja teadlane olla ei tohi. Miks ei tohi? Tegelikult on naljakas, et Newtonit õpetatakse koolis, kui aga meie juurde tuleks päris Newton, siis kõverdaksid teadlased põlglikult huuli ja kutsuksid teda uhuu-inimeseks. Vaene Newton! Eks tal tule siis ühineda nõidade kogukonnaga. Pole hullu. Nõid Marilyn Kerro kass on Newtoniga sama nägu mu meelest (https://et.wikipedia.org/wiki/Isaac_Newton#/media/Fail:GodfreyKneller-IsaacNewton-1689.jpg vaadatud 22.06.2021). Vist on sugulased.

Minu jaoks on Eesti kui rahvusriik püha asi. Ma näen aga, et ühiskonnas on see pühadus nagu stseen ühest filmist, mida juhtusin aastaid tagasi nägema ning mis mulle aeg-ajalt viirastub. Film rääkis kahe filminäitleja tööst. Ehk siis näitlejad mängisid näitlejaid. Filmis tehti parajasti filmi 17. sajandist. Näitlejad mängisid aadlikke, kes olid monarhi juures audientsil. Nad kummardasid elegantselt kuninga ees, kübarasuled riivasid põrandat. Siis sai stseen valmis ning „kuningal” kästi jalust ära kobida ning tähtsaid näitlejaid mitte segada. Oli teine mingi kodutu prükkar, kes oli põgusasse kõrvalrolli palgatud.

Vat see „kuningas” oleks meile kõige ausam president üldse, sest ta peegeldaks reaalsust. Üürikeste pseudohetkede vältel oleks ta nagu päris kuningas. Ta peaks puldist kõne. Siis aga lõpeb „film” ning algab tegelikkus. Tegelikkus, kus meie armsa Eestimaa kangialustes röögitakse siiani bljätt ja sanskriti keeles „papagoi” (suka) ning jalgratastel vuhisevad mööda neegrid. Tegelikkus, kus kohtuotsuseid loetakse püsielanikele ja teenindussektori töötajatele ette araabia keeles (https://www.elu24.ee/7272453/eestis-elav-sudaanlane-moisteti-joobes-naise-vagistamise-eest-vangi vaadatud 22.06.2021). Ning kui keegi julgeb selle vastu midagi öelda, siis on ta nats sallimatu, nats ja sallimatu.

Ehtsas rahvusriigis oleks väga raske või võimatu ilma eesti keeleta elada. Ehtsas rahvusriigis elaksid peamiselt eestlased. Ehtsas rahvusriigis ei tohiks võõramaalased end mitte kunagi eestlasteks kutsuda. Ehtsas rahvusriigis elaksid võõramaalased vastavalt eestlaste kehtestatud reeglitele. Ehtsas ja vabas rahvusriigis ei oleks kuidagiviisi võimalik elada endistel okupantidel. Eesti ei ole tegelikult rahvusriik. Põhiseadus siin enam ei kehti. Kuidas suhtuda? Kas nagu Voltaire või nagu stoik?

Mina lähen nõid Newtoni matustele ja kobin seal tema kõrvale kirstu (see on vihakõnelejate saatus), aga stoitsism on muidugi märgatavalt mõistlikum valik. Sest lähitulevikus muutub maailm niikuinii tundmatuseni. Kuulsad stoikud on mulle õpetanud, et tihti pole mõtet vaielda. Kui „tühisüda” hakkab lällama, siis lällaku. Heegeldagu oma ämblikuvõrku ja narratiivi rahvaste sõprusest ning avatud rahvuslusest. Mina lähen kuskile mujale. Energiat jääb alles, et vaadata mõnda kaunist maali või õppida mõne huvitava keele grammatikat.

Igal riigil on olemas eesmärk. Põhiseaduses on Eesti Vabariigi eesmärk ilusasti kirjas. Eesti Vabariik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade (https://www.riigiteataja.ee/akt/115052015002?leiaKehtiv vaadatud 22.06.2021). See eesmärk on püha. Dogma. Järelikult saab olla sõbralik, soe, viisakas, kena ja kõiki armastav AINULT Eesti Vabariigi eesmärgi raamides. Kui mingi isiku või sündmuse suhtes on kahtlusi, siis saab ju alati küsida: „Kuidas garanteerib see sündmus või see isik eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade?” Kui ei garanteeri, siis on sallivus absoluutselt õigustamatu ja Eesti alustalasid ründav. Ekvivalent oleks ju minna mõnda kuningriiki ja lösutada seal monarhi kõrval troonil. Aluspesus. Haisev hapukurk lõugade vahel. Ei, ei ja ei! Troonil on monarh. Teised sinna ei kuulu. Eesti Vabariigi monarh on eesti rahvus, keel ja kultuur. Selle „kolmainsuse” kõrval ei lösutata, aguretsi ei haugata, eesti keelt ei mõnitata. Hoopis kummardatakse ja vastatakse siis, kui kõnetatakse. Eesti keeles. Tänapäeva Eesti Vabariigis peksavad aga venestajad ja globalistid monarhi demagoogiakaikaga troonilt maha ning meie peavool peab sellist vägivalda heaks. See ei ole hea. See on seadusevastane.

Asi on ju veelgi hullem. Ideaalses olukorras rebib millegi eest võitlev isik maikat ja teatab meile ausalt, kes ta on ja milliste veendumuste nimel on ta valmis kohe surema. Tänapäeva Eestis on maikarebijate sekka imbunud rahvast, kes ise maikat ei kanna, ning kes teatavad meile naeratus huulil, et kõige parem on maikat rebida siis, kui maikat pole olemas või on maikat võimalikult vähe, sest demokraatlikus ühiskonnas peab valitsema riiete võrdsus. Kampsun on ka meie maika. Kes nii ei arva, on paha ja sallimatu. Libahundi nahk on aga eriliselt kaunis maika. Ainult natsid ja poetagused ei saa sellest aru. Riietusese võib ise otsustada, kas ta tahab olla maika. Tegelikult võivad seda õigusriigis otsustada kõik nähtavad ja nähtamatud objektid. Isegi matemaatika võib õigusriigis olla maika. Me oleme kõik maikad ja armastame üksteist. Muu on rassism. Elagu nudist Marsilt nähtamatus maikas! Meie inimene meie maikas! Eesti mees. Roheline on valge.

Elagu Eesti Vabariigi eesmärk! Elagu sõbralikkus ja viisakus Eesti Vabariigi eesmärgi raames! Maha igasugune sallivus ja sõbralikkus väljaspool Eesti Vabariigi eesmärki! Eesti elanikud, teadke oma kohta, mille on teile määranud Eesti Vabariigi eesmärk! Väljaspool Eesti Vabariigi eesmärki ei ole Eesti Vabariiki. Elementaarne, mu kallis Watson.”

Head võidupüha!

23.06.2021 Anno Domini

Piret Kivi

2021. aasta väljakutse. Sada eestikeelset raamatut. Ilmunud kuni 1999. aastani.

1. Schopenhauer, Arthur 1994. Elutarkus. Saksa keelest tõlkinud Leo Anvelt. Tallinn: AS „Kupar”.

2. Mänd, Heljo 1983. Väikesed võililled. Tallinn: „EESTI RAAMAT”.

3. Hauff, Wilhelm 1992. Muinasjutud. Tõlge saksa keelest: Väike Mukk – Agnes Kerge; Kummituste laev ja Lugu Almansorist – Lydia Riikoja. Tallinn: Kirjastuskooperatiiv „KRK”.

4. Aavik, Johannes 1988. Rahvustunde nõrkusest Eestis. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu Raamatukogu”).

5. Kõiv, Mait. Naber, Jaak. Raudkivi, Priit. Ritson, Tõnis 1991. Keskaja ajalugu (kuni 15. sajandini): õpik VII klassile. Tallinn: Koolibri.

6. Jovtšuk, M.T., Asmus, V.F., Yang, Xingshong, Makovelski, A.O., Mamedov, Š.F., Oizerman, T.I., Štšipanov, I.J., Narski, I.S., Sokolov, V.V., Tšagin, B.A., Rutkevitš, M.N., Suvorov, L.N., Kossitšev, A.D., Skvortsov, L.V., jt 1974. Filosoofia ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

7. Konfutsius 1988. Vesteid ja vestlusi. Vanahiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

8. Kiwi, A 1921. Joonistamise õpetus. Talllinn: K./Ü. „Kool“.

9. 1969. Vetāla kakskümmend viis juttu. Sanskriti keelest tõlkinud L. Mäll ja U. Masing (värsid). Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

10. 1988. Eesti isamaalisi laule. Tallinn „Eesti Raamat”.

11. Harris, J. Chandler 1992. Onu Remuse jutte. Eesti keelde ümber jutustanud Eduard Tasa. 1946. aasta väljaande keeleliselt kohendatud kordustrükk. Tallinn: OKTOOBER.

12. Tammsaare, A. H. 1929. Tõde ja õigus II jagu. Tartu: NOOR-EESTI KIRJASTUS.

13. Abe, Kōbō 1984. Härra S. Karma kuritöö. Jaapani keelest tõlkinud Agu Sisask. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu” Raamatukogu).

14. Nurm, E. 1943. Ladina keele grammatika gümnaasiumile. Tartu: Eesti Kirjastus.

15. Pu, Songling 1986. Libarebased ja kooljad. Hiina armu- ja hirmujutud. Vene keelest tõlkinud Andres Ehin. Tallinn: „Eesti Raamat”.

16. Kunder, Juhan 1985. Ahjualune. Tallinn: Perioodika.

17. Bisset, Donald 1979. Kõnelused tiigriga ja teisi jutte. Inglise keelest tõlkinud Evi Vanem. Tallinn: „Eesti Raamat”.

18. Andersen, H. Chr. 1999. Pöial-Liisi. Tõlkinud H. Tiidus. Tallinn: Varrak.

19. Luhaäär, Ingvar (Toim) 1992. Kuldne kroon Eesti lipul: intervjuuderaamat. Uku Masing, Gunnar Aarma, Elmar Salumaa, Ilmar Soomere, Vigala Sass, Einar Laigna. Tallinn: Olion.

20. Laozi 1995. Dao õpetus: Daodejing. Esmatrükk – Eesti Antroposoofilise Seltsi Kirjastus, Tallinn 1937. NEBADON.

21. Kant, Immanuel 1982. Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena. Saksa keelest tõlkinud Jüri Saar. Tallinn: „Eesti Raamat”.

22. Lao-zi 1979. Daodejing. Kulgemise väe raamat. Hiina keelest tõlkinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”.

23. Keskaja hispaania luule. Poesia medieval española. 1998. Koostanud ja tõlkinud Jüri Talvet. Tartu Ülikooli Kirjastus.

24. Koort, A. 1938. Sissejuhatus filosoofiasse. Tartu: Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus.

25. Gaarder, Jostein 1996. Sofie maailm. Norra keelest tõlkinud Katrin Portnov, Henno Sonn ja Karel Zova. Tallinn: Koolibri.

26. Konks, Jaan 1987. HIINA TEISEST OOPIUMISÕJAST KUNI ESIMESE MAAILMASÕJA LÕPUNI. Materjale Aasia ja Aafrika maade ajaloo kursuse iseseisvaks õppimiseks ajaloo eriala üliõpilastele. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

27. Leckie, Ross 1997. Pisiblufi käsiraamat Klassika. Inglise keelest tõlkinud Tiia Rinne. Tallinn: TEA.

28. Salumaa, Elmar 1992. FILOSOOFIA AJALUGU I. Antiikfilosoofia. Tallinn: EELK KONSISTOORIUMI KIRJASTUS- JA INFOOSAKOND.

29. Krõmov, V. 1928. Oopiumi maalt. Reisumärkmeid Hiinast ja Havaiist. Tartu: Loodus.

30. Hedin, Sven 1932. Seiklused Tiibetis. Tartu: Loodus.

31. 1938. Nüüdse Hiina alused. T’ang Leang Li jt. järgi koostanud A. E. Marand. Täiendanud prof. U. Masing. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.

32. Tammsaare, A. H. 1938. Hiina ja hiinlane. Tartu: NOOR-EESTI KIRJASTUS.

33. Hornung, Johann 1693. Grammatica Esthonica, brevi, Perspicuâ tamen methodo ad Dialectum Revaliensem ed. à Johanne Hornung. Riga, literis Joh. Georg. Wilck. Regii typographi. Riga: J. G. Wilcken.

34. Sõerd, Leonhard 1923. Eesti keeles tarvitusel olevate võõrakeelsete sõnade sõnastik. Tallinn: Kirjastus „Reklam”.

35. 1981. Meri andab, meri ottab. Valimik Lahemaa vanasõnu. Koostanud Arvo Krikmann. Tallinn: Kirjastus „Valgus”.

36. Ahven, H., Must, M., Palmeos, P. 1957. Pajatusi põhjarannikult. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Selts.

37. Hankinson, Jim 1996. Pisiblufi käsiraamat Filosoofia. Inglise keelest tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: TEA.

38. Yapp, Nick 1997. Pisiblufi käsiraamat Õpetamine. Tõlkinud Tiia Rinne. Tallinn: TEA.

39. Sivers, Fanny de 1997. Kristliku kultuuri sõnu prantsuse keeles. Tartu: Ilmamaa.

40. Coudenhove-Kalergi, R.N. 1938. Totaalne riik – totaalne inimene. Saksa keelest tõlkinud Heino Anto. Tallinn: Ühisus.

41. Narski, I. 1978. Hume. Tõlkinud A. Lukas. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

42. Ovsjannikov, M. 1974. Hegel. Tõlkinud J. Saar. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

43. Ljatker, Jakov 1995. Descartes. Tõlkinud Andres Raudsepp. Tallinn: „Olion”.

44. Descartes, René 1995. Arutlus meetodist. Prantsuse keelest tõlkinud ja sissejuhatusega varustanud Mag. phil. R. Kulpa. Saatesõna prof. K. Ramulilt. Tallinn: „Olion”.

45. Durant, Will 1937. Lood filosoofia ajaloost III. Suured arvustajad: Voltaire ja Kant. Valgustus ja idealism. Tõlkinud L. Anvelt. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.

46. Meumann, Ernst 1923. Esteetika süsteem. Tõlkind Ants Oras. Tartu: „Odamees” Carl Sarap.