16.05.2021
Kõlab küll klišeena, kuid on sellest hoolimata tõsi – planeedi hoidmiseks tuleks unustada Tesla ja teised superkallid elektriautod ja sõita rahulikult edasi oma tavalise fossiilkütusel töötava autoga, kirjutab The Telegraphis majandusspetsialist Jeremy Warner.
Uue auto tootmiseks kulub tegelikult rohkem süsinikku kui autosõidule endale. Umbes sama mõtet väljendas hiljuti ka maailma suuruselt viienda autotootja Stellantise tegevjuht Carlos Tavares, kui ta hoiatas, et „roheinflatsioon“ võib muuta autod ainult väga rikaste inimeste privileegiks..
Nii autotööstuses kui ka poliitiliste liidrite hulgas on valitsevaks narratiiviks müüt, nagu võiks toimuda üleminek süsinikuvabasse maailma ilma meie praegust elustiili tugevalt kahjustamata; väidetakse, et nõudluse kasvades langeb elektrisõidukite hind ja need muutuvad kättesaadavaks kõigile. Tavares väidab midagi muud. Nimelt, et eelseisev energiapööre saab olema äärmiselt ressursimahukas, suurendades kulusid kõikjal. Ta küll ei öelnud päris otse välja, kuid andis piisavalt selgeid vihjeid, mille põhjal võib järeldada, et infrastruktuuri loomine nn süsinikuvaba maailma jaoks toob kaasa just nimelt sellesama keskkonnakatastroofi, mida püütakse ennetada. Rohelobistid pareerivad selliseid väiteid, osutades, et ehkki üleminekuperioodil tekib esialgu süsinikdioksiidi rohkem, hakkab see edaspidi järk-järgult vähenema ning kaob lõpuks üldse. Paraku, ükskõik millisest mudelist ka lähtuda, on üsna raske lükata ümber tõsiasja, et rohepööre toob vähemalt esialgu kaasa tohutu ülemaailmse süsinikuemissiooni kasvu. Lisaks hävitab üleminek ka muul moel keskkonda ja bioloogilist mitmekesisust.
Ei ole kuigi palju kasu sellest, et Lääne riigid oma süsinikuemissiooni vähendavad, sest põhimõtteliselt toimub lihtsalt selle eksportimine. Maastikku reostavad päikesepaneelid võimaldavad ehk lülitada Suurbritannias välja söel töötavad elektrijaamad, kuid päikesepaneelide tootmine toimub Hiinas ikkagi söe toel. Omaenda emissioonide vähendamisega suurendame paradoksaalselt selle tootmist globaalselt.
Möödunud nädalal ilmunud raporti järgi leiab Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA), et sarnane energiapööre, nagu seda plaanib president Biden USA-s, tekitaks ülemaailmselt rakendades plahvatusliku nõudmise kasvu oluliste mineraalide nagu liitium, grafiit, nikkel ja haruldased muldmetallid järele, kasvades aastaks 2040 vastavalt 4200 protsenti, 2500 protsenti, 1900 protsenti ja 700 protsenti.
Seega võib öelda, et praeguses olukorras ei ole plaanitav pööre lihtsalt võimalik. Eeldatava nõudluse rahuldamiseks oleks vaja tohutuid, emissiooni tekitavaid investeeringuid uutesse allikatesse. „Puhta energiatehnoloogia abil töötav energiasüsteem vajab täiesti teistsuguseid mineraale kui fossiilkütustel töötav energiasüsteem,” selgitab IEA tegevdirektor Fatih Birol. „Tavalise elektriauto valmistamiseks on vaja kuus korda rohkem maavarasid kui tavalise bensiiniauto tootmiseks ja maismatuuliku valmistamiseks on vaja üheksa korda rohkem maavarasid kui kulutab umbes sama suur gaasil töötav elektrijaam.“
Keegi ei väida, et ei tuleks proovida, kuid poliitikud peaksid siiski olema rohepöörde tagajärgedest rääkides veidi ausamad ning selle õnnestumise osa veidi vähem naiivsed.
Allikas: The Telegraph