Oma intervjuus ERR-ile on polaaruurija Timo Palo toonud välja olulisi tähelepanekuid.
Palo nendib, et Arktikas on kliima soojenemist eriti märgata, kuid kliimasüsteemis on ka väga palju sisemist muutlikkust ja aastate lõikes toimuvad sealsetes jääoludes endiselt muutused.
Viimasel aastal teravaks muutunud kliimateema ja inimkonna rolli kohta olukorra halvenemises ütleb polaaruurija: “Ma ei arva, et see oleks üks kindel sündmus. Tõenäoliselt on see paljude asjaolude ja sündmuste kokkulangemine.”
Polaaruurija sõnul on väga murettekitavad sündmused Antarktika ja Gröönimaa liustike ebastabiilsuse kasv ning suured metsapõlengud Amasoonias ja Siberis, samas aga teaduslikus mõttes ei saa toimuvate kliimakatastroofide põhjal üksikjuhtumitena veel mingeid kindlaid järeldusi teha.
Müütidest rääkides jutustab Timo Palo sellest, et Amasoonia metsade põlemise järel ka ÜRO-sse jõudnud jutud, nagu oleks tulemas hapnikupuudus, ei vasta päris tõele – sealne ürgmets tarbib praktiliselt kogu selle hapniku ise ära läbi puude rakuhingamise, läbi nende mikroobide elutegevuse, kes lagundavad seda biomassi seal metsa all.
“Arvata, et need üksikud sündmused kuidagi mõjutavad Maa hapnikuvaru, see on täielik müüt. Isegi ökoloogiliselt tohutu katastroofi korral, kui kogu Maa pind põletatakse ära, muutuks hapnikuprotsent atmosfääris ainult karvavõrra. /…/ Meie tõeline hapnikutootja ja on teinud seda väga pika aja jooksul miljardite aja jooksul või pole muutunud lühikese ajaga, on ookean, mida nimetatakse sinisteks kopsudeks,” märgib ta.
Timo Palo ütleb ennast aru saavat, miks inimesed kliimavõitlusega kaasa ei lähe: statistikaameti andmetel elab iga viies eestlane suhtelises vaesuses ja nende inimeste esimene mure ongi see, kuidas saada elus hakkama. “Kauge ja abstraktne keskkonnamure ei saagi olla primaarne. See on inimlikult täiesti mõistetav,” lausub ta.
Hetkeseisu kohta ütleb polaaruurija, et paanikafaas ei ole kõige konstruktiivsem ja edasiviivam, pigem oleks vaja mõõdukat optimismi, teotahet ja julgust proovida, kusjuures ainult tehnoloogiatest ei piisa, tuleb üht-teist muuta ka oma mõtteviisis.
Pikemalt saab lugeda ERR-ist