26.11.2024
Eesti on näidanud, et pole Ukrainale päris sõber, vaid ta varjab nende desertööre ning määrib kaela ideoloogilisi projekte. Pilt on illustratiivne.
Eesti on ise sügavas majanduskriisis ja leevendust sellele pole niipea ette näha – selles osas on mistahes abi Ukrainale ilmselgelt toimumas oma rahva arvelt. Aga kui sõjaline või taastusabi oleks veel kuidagi arusaadavad, siis miljoni suunamine selgelt ideoloogilistele kliimaprojektidele on puhas absurd, eriti olukorras, kus Venemaa tungib peale.
ERR kirjutab: “ÜRO kliimakonverentsil COP29 lepiti kokku, et jõukamad riigid eraldavad 300 miljardit dollarit aastas, et aidata arengumaadel kliimamuutuste tagajärgedega toime tulla ja võtta kasutusele keskkonnasõbralikum tehnoloogia. Kliimaministeeriumi teatel suunab Eesti oma panuse ehk miljon eurot Ukrainale.
“Oleme otsustanud, et see miljon, mis me siis panustame, läheb konkreetselt Ukraina keskkonnaprojektide ja kliimaprojektide toetuseks,” selgitas kliimaminister Yoko Alender. Kliimaministeeriumi rohereformi asekantsler Kristi Klaas märkis Vikerraadio saates “Uudis+”, et see raha tuleb heitkogustega kauplemise süsteemist.”
Absurd on juba see, et kliimaprojekte hakatakse ellu viima sõdivas riigis, kus absoluutselt miski ei toimu keskkonnasõbralikult ega saagi. Teiseks on keskkonnaprojektid kallid ning raha läheb kohtadesse, kus selle tulem võib kohe hävida. Kolmandaks, riigil on raha vaja märksa lihtsamate toimingute jaoks, kus odavus on võlgades riigile oluline, näiteks elektritootmisel. Neljandaks, ka ülesehitustöös vajab Ukraina pigem lihtsaid võimalusi – näiteks ehitades lihtsalt maju, kus peavarjuta inimesed saaksid elada, mitte mingeid kliimanõuetele vastavaid.
Eesti tegeleb Ukrainas asendustegevustega – nii näiteks ehitatakse või taastatakse objekte, mis juba homme võivad pihta saada. Kliimaprojektid või homoagenda sõdivas riigis on absurdsed ka siis, kui nad kellelegi vajalikud tunduvad, kuulide all ei viida isegi mitte ideoloogilisi asju ellu.
Isegi kui võtta kliimaprojekte tõsiselt, siis kõigepealt tuleks sõda lõpetada; teiseks tuleks riik käepäraste vahendite ja rahaga taastada, ja alles siis on mõtet hakata kliimavõitlust pidama. Ukraina läheb kogu selle jamaga kaasa seetõttu, et see on tal ainus võimalus raha saada, seda nii sõdimiseks kui taastetöödeks.
Kui lääneriigid oleksid Ukraina sõbrad, siis nad säästaksid ta ideoloogilistest nõudmistest iga dollari või euro eest ja ainus, mida paika tuleks panna, on see, kas raha tuleb tagasi maksta või mitte; ja kui tuleb, siis millal ja millise intressiga. Kui seda seotakse kliimavõitluse või homodega, pole see omakasupüüdmatu abi.
Uued Uudised