21.03.2018
Kaitseväe praegused ja endised kõrged ohvitserid diskuteerivad Eesti võimekusest välisvaenlasele vastu hakata; viimati arutati teemat kolonelleitnant Leo Kunnase osalusel 6. veebruaril Tallinna Televisiooni saates „Otse kümnesse“. Kuigi ma ei ole kõrgem ohvitser, soovin sellele arutelule lisada ka enda seisukoha. Loodan, et mindki kuulatakse ära.
Kaitsetahe ja lojaalsus
Käimasolev diskussioon on tänaseks muutunud tehniliseks, et mida võiks kaitseväes struktuuriliselt paremini teha, millist relvastust/varustust soetada ja kui suur peaks olema sõjaaja isikkoosseis. Vähem kõneldakse täna kaitsetahtest, võitlusmoraalist ja lojaalsusest – faktoritest, mis kogu selle riigikaitse tehnilise poole käivitavad. Ilma võitlejateta ei ole vahet, kui moodne tehnika ladudes seisab. Jah, aeg-ajalt tehakse küll küsitlusi, mille tulemusena tuuakse välja, kui mitu protsenti eestlastest ja teistest eestimaalastest on täna valmis riiki relvaga kaitsma, kuid kasvõi loendamatutest internetis avaldatud seisukohtadest on näha, et sellist küsimust mõistetakse väga erinevalt ja nii ei ole ka vastused üheselt hinnatavad. Küsige oma tuttavatelt, mida nad tegelikult mõtlevad, kui ütlevad, et on valmis riiki relvaga kaitsma – kas nad kaitseksid riiki kui institutsiooni koos kõigi ametkondadega, oma perekonda, sõpru, oma kodu või hoopis midagi muud? On need küsitlused tegelikkuses midagi sellist, millele üldse millegi planeerimisel tugineda saab?
Kui poliitikud või kõrged ametnikud kõnelevad kaitsetahtest, siis muidugi mõtlevad nad just valitsevat korda. Võtame näiteks kaitseväelase tõotuse teksti: „Mina, (ees- ja perekonnanimi), tõotan jääda ustavaks demokraatlikule Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale, kaitsta Eesti Vabariiki vaenlase vastu kogu oma mõistuse ja jõuga, olla valmis ohverdama oma elu isamaa eest, pidada kinni Kaitseväe distsipliinist ning täpselt ja vastuvaidlematult täita kõiki oma kohustusi, pidades meeles, et vastasel korral seadus mind rangelt karistab”. Samalaadse tõotuse annavad ka kaitseliitlased. Kas näete siin kuskil viidet perele, sõpradele, kodule, millele oma mõtetes seda tõotust ehk laiendada või hoopis kitsendada soovitakse?
Pealesurutud kohustus ei ole sama mis vabal tahtel võetud kohustus; esimesega ei saavuta kunagi vajalikku eesmärki. Lugupidamine ja austus (lojaalsus kui soovite) tuleb aga välja teenida ning see on pidev töö, kus suuremaid vääratusi lubada ei saa, sest tekkinud austus võib kaduda kiiremini kui see on kujunenud.
Kodanike represseerimine = kaitsetahte hävitamine
Lähen konkreetseks. Minu isiklik kaitsetahe (just selles osas, mis puudutab demokraatlikku Eesti Vabariiki ja tema tänast põhiseaduslikku korda, mis praktikas võimaldab oma kodanikke represseerida) sai tõsise löögi, kui kaitseministeerium asus kunstlikult loodud ettekäänetega tõkestama tuuleenergeetika ettevõtjate tegevust Eestis, keelustades sisuliselt kõigi tuuleparkide, välja arvatud Eesti Energia kavandatud tuuleparkide rajamise, et viimane saaks oma taastuvenergeetikaettevõtte võimalikult kasumlikult börsile viia. Kaitseministeeriumi takistaval tegevusel ei ole olnud mingeid vettpidavaid aluseid ning seda ei väära ka avalikkusele mõni aeg tagasi esitletud multifilmid sellest, kuidas tuulikud radareid ja raadioluureseadmeid segavad. Ometi ei ole keegi kaitseministeeriumi tegevust senini takistanud, sest see on kasulik paljudele neile, kes peavad end osaks põhiseaduslikust korrast (ka korraldus takistamiseks on selgelt tulnud mujalt kui ministeeriumi enda seest). Selle artikli sisu kontekstis muudab olukorra enam kui kurioosseks fakt, et kaitseministeerium õõnestab riigi kodanike kaitsetahet ja lojaalsust, viidates põhjendusena vajadusele tõhustada riigikaitset…
On hulgaliselt neid, kes nüüd rõõmustavad, et jälle üks „kasuahne tuuleärikas“ halab, et talle tehti liiga. Aga enne kui rõõmustate, mõelge natuke. Jah, tuuleenergia vallas represseeritakse alusetult mind ja minu kolleege, aga ehk on ka teil tuua näiteid, kus poliitikud või ametkonnad on teid teie arvates ebaõiglaselt kohelnud ehk represseerinud? Võib-olla ei soovi te Rail Balticu rajamist kavandatud kujul, aga teid lihtsalt ignoreeritakse (ka riigi kodanike ignoreerimine on vaimne represseerimine)? Ehk kaotasite te kunagi omandireformi käigus ebaõiglaselt oma kodu? Olete üks nendest, kes pensionärina peab sellest aastast maksma rohkem tulumaksu, kes pidi sulgema oma väikepoe Lõuna-Eestis või kes jäi Estonian Air`i pankroti (võimaliku ettevõtte ülemineku) tulemusena ilma oma väljateenitud palgast? Või on teil lihtsalt ammugi kõrini ametnike omavolist või sellest, et rahva rahaga tehakse mis parajasti pähe tuleb, kaasa arvatud rahva enda tõekspidamiste vastu. Kui lugeda uudiseid või vaadata televiisorist tõsielusaateid või dokumentaalfilme, siis paistab, et Eestis oli ja on kodanike represseerimine igapäevane tegevus ja seda sugugi mitte ainult tänase valitsuse juhtimise all – see ongi olnud ja on riigi juhtimise igapäevane normaalsus hoolimata valitsuse hetkekoosseisust.
Lõhestamine on vaenlase, mitte sõbra poliitika
See, et kodanike represseerimine erinevate gruppide kaupa viib ühiskonna lõhestumisele, on muidugi vaid vesi poliitikute ja ametnike veskile – nii pole vähemalt rahuajal karta rahva ühisrinde tekkimist ebaõiglase riigi muutmiseks õiglaseks riigiks nagu seda nõuab meilt põhiseadus. Piltlikult öeldes: see, kelles tekitab viha tänaseks liiga kallis alkohol või uue teekasutustasu (sisuliselt uue maksu) maksmine, võiks aru saada, et neil on tuuleenergia „ärikaga“ olemuslikult üks ja sama probleem – neile kuuluva riigi poliitikud ja ametnikud ei käitu nendega nagu kodanikega.
Paraku on kõrgelt ladvast lõhestatuse nautlemine liialt lühinägelik suhtumine. Mis siis, et riigi repressiivmasina tegevuse tulemusena kannatavad kodanikud kõige erinevamal moel (ja ehk irvitavad teineteisegi üle, et „näe, jälle üks loll või lurjus“), siis ühes on tulemus sama – aegamööda nõrgeneb nende kõigi kaitsetahe vähemalt selles osas, millele rõhutakse riigikaitsja tõotuse tekstis. Pole vahet, millise ametkonna või millise poliitiku tegevuse tulemusena on kodanik enda jaoks jõudnud murettekitavale äratundmisele, et „see riik ei vääri kaitsmist“. Nagu riigikaitsealaste artiklite juures olevatest kommentaaridest lugeda saab, on selliseid seisukohavõtte vägagi palju ning ma ei usu sugugi, et need kõik on „Venemaa trollid“.
Tõotus ja sisevaenlase saatus
Kui poliitikud ja ametnikud tõepoolest soovivad, et kodanikud vajadusel oma riigikaitsekohustust täidaks ja ei piirduks kitsamas mõttes vaid oma perekonna või kodu kaitsega (seda saab väärikalt teha ka koduväravast lahkumata), siis tuleb neil suhtumist Eesti kodanikesse kohe ja kardinaalselt muuta; pelgalt suurendatud isikkoosseisuga stratkom`i üksustest siin abi ei ole. Viitamine kunagi antud riigikaitsja tõotusele ei aita samuti – juhtivpoliitikud ise on näidanud, et tõotused ei maksa suurt midagi. Kas teate näiteks, mida tõotavad need poliitikud, kes liiguvad Eesti poliitika juurest Euroopa Liidu kõrgetele ametikohtadele? Eestiga pole seal enam seost, kuigi nad kõik on enne seda vandunud truudust just ja ainult Eestile. Pealegi näeme Riigikogu liikme staatuse seadusest, et iga tõotus aegub hiljemalt 4 aastaga, sest iga uue koosseisu kokkutulemisel annavad kõik saadikud uue truudusvande Eesti Vabariigile. Ei tööta isegi viide põhiseaduse §-le 54 (kohustus armastada kehtivat põhiseaduslikku korda), sest ülalt ei anta selleks vähimatki eeskuju.
Kõigile Venemaa hirmus elavatele kodanikele võin rõõmusõnumina teada anda, et lähemal ajal Venemaa suunalt meile ohtu ei ole, sest vastasel korral vaataksid poliitikud ja kõrged ametnikud juba ammu kodanike poole hoopis teise pilguga kui nad seda täna teevad, et vähemalt enne võimalikku kriisiolukorda teenida ära kodanike vaimustunud lojaalsus ja armastus. Miks nii? Aga seepärast, et pole vahet, mis motivaatoriga sõdur lahingusse läheb (kas isamaa, perekonna või sõprade/kamraadide eest), enda tagalasse ei jäta teadlik sõdur kedagi, kes on rahuajal tema elu rikkunud ja keda ei saa usaldada – tagalasse ei jäeta ühtegi sisevaenlast!
Raigo Sõlg Eesti Vabariigi kodanik