On tavaline, et vasakpoolne meedia sildistab konservatiive, väites, et nad on ideoloogiliselt seotud tõeliselt kurjade natsidega.
Näiteks avaldas CNN 20. detsembril artikli pealkirjaga “Elon Musk toetab paremäärmuslikku Saksa poliitilist parteid, tungides sügavamale globaalsesse poliitikasse”, milles CNN väitis: “AfD sai hiljuti esimeseks paremäärmuslikuks parteiks alates natside ajast, mis võitis liidumaa valimised Saksamaal.”
Adolf Hitler ja natsid olid kurjus, kuid nad olid vasakpoolsed olendid, kellel oli palju suurem seos tänapäeva vasakpoolse maailmavaate ja vasakpoolse agendaga kui ühelgi Euroopa konservatiivil või paremäärmuslikul parteil.
Natsismi kaks määravat elementi, mis on kirjas Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (lühendatult “natsid”) dokumentides, on rassiline darvinism ja poliitiline sotsialism.
Adolf Hitler muutus poliitiliselt aktiivseks pärast seda, kui Esimese maailmasõja järgne Saksamaa valitsus määras talle ülesande osaleda sotsialistide kohtumisel Münchenis ja anda teada kõigist ohtudest, mida nad võivad Weimari Vabariigile kujutada. Hitler vaimustus sotsialismist ning liitus kiiresti Müncheni sotsialistide haruga, mida tuntakse Saksa Töölisparteina, ning võttis selle juhtimise üle.
Hitler aga uskus rassihierarhiasse, kus juudid on kõige alatum ja ebainimlikum rassirühm. Hitleri rassilise maailmavaate kohaselt oli igasugune vägivald juutide vastu õigustatud ja julgustatud, sest kõrgemad rassid võivad ja peaksid alistama ja isegi kõrvaldama madalamaid rassirühmi.
Hitleri sõnul ei olnud juutidest palju kõrgemal slaavlased, sealhulgas Venemaa, Poola ja suur osa Ida-Euroopast. Pärast entusiastlikku Müncheni sotsialistidega liitumist ja nende juhtpositsiooni saavutamist eraldus Hitler Nõukogude juhitud globaalsest sotsialistlikust hierarhiast, sest ta ei suutnud taluda, et tema Müncheni sotsialistlik rühmitus allus neile, keda ta pidas rassiliselt alaväärtuslikeks venelasteks. Hitleri filosoofia sotsialistlik tuum jäi alles ja ta nimetas oma uusi, rassiliselt laetud Müncheni sotsialiste Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks.
Kolmandas Reichis nimetasid natside ametnikud üksteist “seltsimeheks”, et sihilikult üksteisele nende sotsialismi ideoloogiat meelde tuletada. Valitsus määras tööstuse rolli ja üksikute ettevõtete toodangu. Valitsus määras kindlaks, millised töötajad millistele töökohtadele määratakse. Valitsus kehtestas tingimused, mille kohaselt töötajad oma tööd tegid. Valitsus varastas rahva vabaduse ja andis riigile poliitilise ülimuslikkuse. Sel viisil oli Natsi-Saksamaa tõeliselt sotsialistlik rahvas ja riik.
Kui Hitler alustas oma agressiivseid sõjalisi võimuhaaramisi ja invasioone Reinimaale, Austriasse, Tšehhoslovakkiasse ja Poolasse, ei olnud stalinliku Venemaa sotsialistlik-kommunistlik valitsus vastu. Stalin tunnustas Hitlerit hoopis sotsialistide ideoloogilise liitlasena. Selle tulemusena sõlmisid Stalin ja Hitler kapitalistliku Euroopa vastu agressioonipakti ja leppisid kokku kapitalistliku saagi jagamises nende vahel. Stalin tungis koos Hitleriga Poola ja teistesse Ida-Euroopa riikidesse. Agressiivne sotsialistlik liit Hitleri ja Stalini vahel lõppes alles siis, kui Hitleri rassiviha ja isiklikud ambitsioonid viisid ta Stalini reetmiseni ja endale ülemaailmse ülemvõimu otsimiseni.
Kiirelt edasi tänasele poliitilisele maastikule ning paralleelid natsismi ja poliitilise vasakpoolse vahel on valgusaastate kaugusel mis tahes väidetavatest paralleelidest või seostest konservatiivsuse või “paremäärmuslusega”.
Esiteks olid natsid nii nimelt kui teolt sotsialistid. Tänapäeva (ja ajaloo) poliitilise vasakpoolsuse kõige iseloomulikum tunnus on sotsialistlik maailmavaade ja agenda. Tänapäeva “paremäärmuslaste” iseloomulik tunnus on vastuseis sotsialismile.
Teiseks, natsid vihkasid juute ning viisid juudi rahva vastu igasuguseid õudusi läbi. Tänapäeva poliitiline vasakpoolsus mõistab Iisraeli peaaegu ühetaoliselt hukka ja vabandab või toetab otseselt juutide-vastaseid provotseerimata rünnakuid ja tapmisi Iisraelis ja mujal, isegi nende juutide vastu, kes soovivad Lääne demokraatiates rahumeelselt eksisteerida. Seevastu “paremäärmuslased” on Iisraeli ja juudi rahva tulihingelisemad kaitsjad.
Näiteks on tänane poliitiline vasakpoolsus võtnud sihikule Ungari peaminister Viktor Orbáni kui paremäärmusliku liikumise kehastuse. Ometi tunnevad Orbán ja Ungari uhkust selle üle, et nad on Iisraeli lähim liitlane Euroopas ja Iisraeli jõulisem kaitsja Euroopa rahvaste seas. Mida kaugemal on Euroopa valitsused kaldunud vasakule, seda tõenäolisem on Iisraeli hukkamõistmine ja silmad kinni pigistamine juutide vastu suunatud rünnakute ees Iisraelis ja kogu Euroopas.
Kolmandaks natsionaliseerisid natsid kohe peamised tööstusharud ning panid need riigi teenistusse. Tänapäeva poliitilisel vasakpoolsel on sama tegevuskava. Vasakpoolse poliitika levinud põhimõte on soov natsionaliseerida energiatootmine, pangad, tervishoiuteenuse osutajad ja muud ühiskonna elutähtsad elemendid ning panna need riigi kontrolli ja juhtimise alla, nagu tegid natsid. Tänapäeva “paremäärmuslus” on seevastu kapitalistlik ja toetab vabaturgu ning riigi ja majandussektori eraldamist.
Neljandaks, natsid jälestasid sõnavabadust ja tegid sõnavabadusele pärast võimulesaamist kohe lõpu. Tänapäeva poliitiline vasakpoolsus teeb sama, väites, et kõik muu peale vasakpoolse ideoloogia kvalifitseerub “vihakõneks” ja väärib seega tsenseerimist. Ameerikas ja Euroopas on vasakpoolsed valitsused võtnud agressiivselt sihikule sõnavabaduse sotsiaalmeedias. Bideni administratsioon kiitles sellega, et suhtles pidevalt sotsiaalmeediahiiglastega ja juhendas neid, millist kõnet lubada ja millist tsenseerida. Euroopas karistab Euroopa Liit sotsiaalmeedia üksusi, kes kõnet ei tsenseeri.
Vasakpoolsed poliitilised liidrid on isegi sulgenud prominentsete konservatiivsete poliitiliste liidrite, nagu Nigel Farage ja Viktor Orbán, sotsiaalmeediakanalid. Tänapäeva “paremäärmuslased” on aga entusiastlikud sõnavabaduse toetajad ja tagajad, erinevalt natsidest ja tänapäeva poliitilisest vasakpoolsest.
Viiendaks pidasid natsid kristlust natsionaalsotsialismi takistuseks ja kiusasid agressiivselt taga kristlikku kirikut. Kristlasi ahistati, kirikuid suleti ja kristlikke juhte hukati. Vaimse tühimiku täitmiseks propageerisid natsid paganlikku mütoloogiat kui natside maailmavaate suhtes sallivamat ja sellega liituvat. Tänapäeva poliitiline vasakpoolsus põlgab ja kiusab taga kristlust, püüdes samas paganlusega täita vaimset tühimikku.
Kuuendaks nägid natsid ette globaalset juhtimissüsteemi, kus on vähe ruumi iseseisvatele riikidele või erinevatele kultuuriidentiteetidele. Hitleri maailmavaate kohaselt tõrjutakse kõigi vallutatud rahvaste omapärased kultuurid välja ja asendatakse sakslaste ja saksa-natsikultuuriga. Rahvastel, kes alluvad vabatahtlikult natside domineerimisele, võidakse lubada lühiajaliselt säilitada oma kultuuriline identiteet. Kuid lõpuks peavad nad tegema teed ülemaailmsele saksa-natsikultuurile.
Tänapäeva poliitiline vasakpoolsus üritab samamoodi tõrjuda rahvuslikku identiteeti ja kultuure, püüdes luua globalistlikku struktuuri, globalistlikku valitsemist ja lõpetada eristavad Euroopa rahvuslikud identiteedid. Seevastu tänapäeva “paremäärmuslased” on globaalse valitsemise vastu ja on kindlad rahvuskultuuride, identiteedi ja suveräänsuse kaitsjad.
Lühidalt öeldes süüdistavad CNN ja teised vasakpoolsed propagandistid konservatiive selles, mida nad ise ette võtavad. Klassikalise projektsiooni puhul püüab vasakpoolne meedia äratada hirmu ja kahtlust rohujuuretasandi konservatiivse liikumise suhtes, tembeldades konservatiivid või “paremäärmuslased” tänapäeva natsideks või fašistideks. Tõepoolest, just poliitiline vasakpoolsus kehastab natsismi palju rohkem ja nad on natsionaalsotsialistliku liikumise järglased.
James Taylor (jtaylor@heartland.org) on The Heartland Institute’i president.