“Liberaalne demokraatia” on kuhtumas. Kui Ida filosoofiates nähakse inimkonna kirgastumist enda vabatahtlikus paremaks muutumises, siis liberaalses Läänes on seltskond tekitanud endale headuse oreooli ja võtab endale õiguse sundida teisi “head” olema, ka vägivallaga. “Headus” on muidugi nende endi tõlgendatav.
Postimees kirjutab, et Trump olevat iraanlasi rämpsuks sõimanud. Orientalist ja politoloog Peeter Espak ütleb vastuseks, et ta pole otsingutega leidnud, et USA president oleks tervet rahvast rämpsuks nimetanud. Küll aga on ta teravat sõnakasutust suunanud ajatollade pihta.
“Rämps” ja “saast” pole sõnad, mida inimeste kohta kasutada, kuigi mõned tühised inimesed võimupoliitikas väärivad rämpsuks nimetamist. Arutlevad ju ka vennad Lõvisüdamed Astrid Lindgreni loos, et kui sa oma kohustusi ei täida, siis oled “väike rämps”. Ja need inimesed, kes istuvad vanglas teiste inimeste teadliku tapmise pärast, on inimkonna saast.
Inimkond kasutab emotsioonide väljendamiseks palju sõnu, ka vastikuid. Liberaalses ühiskonnas aga on poliitkorrektsuse nime all käimas juba pikk võitlus “vale” sõnakasutuse vastu, kuhu on kaasatud tohutud ressursid, kaasa arvatud uurijad, politseinikud, kohtunikud, prokurörid, vanglavõimud jne, tohutult raha ja aega… ja kõik sellepärast, et keegi ütles väidetavalt vale sõna ja keegi solvus selle peale.
Kui palju ressurssi oli Soomes kasutuses selleks, et mõista vanem daam Päivi Räsänen süüdi selles, et ta kasutas homoseksualistide vastu Piibli tsitaate! See toimub päriskuritegevuse ohjeldamise arvelt. Võib julgelt öelda, et represseerimine sõnakasutuse eest on Läänes lausa tööstusharu.
Ja mis kasu sellest on? Keegi ei hakka “heaks” pärast seda, kui teda on sõnade pärast represseeritud, laostatud, alandatud… Viha vaid kasvab ja sulgub endasse, pinged jäävad alles ja võivad teatud situatsoonis plahvatada.
Läänelikus ruumis represseeritakse halastamatult ja valimatult ja see ei tekita sallivat ühiskonda. Vastupidi, me näeme, kuidas ka nii poliitkorrektsetes riikides nagu Kanada, Rootsi, Suurbritannia, Saksamaa jpt, pinged aina kasvavad ja vaenukõneseaduste vinti keeratakse aina peale. Kusagil pole suudesulgemine soovitult mõjunud.
Kõik teavad väga hästi, et see süsteem on käima lükatud ideoloogiliste ja poliitiliste vastaste vastu, see ongi repressiooniaparaat ja vihkamise kadumist ei planeeritagi, eesmärk on oponendid vanglasse saata, ilma et nad midagi tõsist oleks teinud. Sõna sabast saab alati kinni võtta.
Ometigi elab suur osa liberaalsest ühiskonnast utoopias, et on olemas halvad inimesed ja kui nad represseerida, läheb elu kohe ilusamaks, me oleme kõik üks suur pere ja teeme kalli-kalli enne sööki, söögi ajal ja söögi peale. Pange tähele, kui vähe räägitakse sõbraliku ühiskonna loomisest vastastiku mõistmise alusel ja kui palju vajadusest vale sõnakasutuse eest tühistada ja risti lüüa.
Inimkond on oma eksistentsi tuhandete aastate jooksul üritanud luua sõbralikku ühiskonda, Buddhast ja Jeesusest kuni Thomas More “Utoopiani” ja marksistide kommunismini, ja kunagi pole see grammigi õnnestunud. Miks peaks see õnnestuma nüüd kaheksamiljardilise inimkonna ja kõrgtehnilise arengu ajastul? Me näeme tänagi, kuidas mitu suurt sõda muudavad inimesi plahvatustes füüsiliselt rämpsuks. Miks just nüüd peaks tulema see hetk, mil me lepime kõik ära?
Sõjad ja tapatalgud ei sünni halbadest inimesest ja kurjusest. Halvad inimesed on tagajärg ja kurjus on millestki tekkinud. Täna sõditakse peamiselt inimkonna nappide ressursside pärast. Ruanda genotsiid ei tekkinud selle tõttu, et keegi paha ässitas kedagi üles, see tuli hutu maaharijate ja tutsi karjakasvatajate vahelisest igipõlisest vaidlusest maa pärast. Praegu võib sulgeda kõigi juutide ja araablaste suud, aga see ei tee olematuks Lähis-Ida vaenu.
Enne on vaja teha lõpp vaenu põhjustele ja siis kaob tasapisi ka vaen. Kui vaenu põhjust kaotada ei õnnestu, ei aita ka liberaalse Lääne repressiivne suusulgemine, pigem on oht, et plahvatus tuleb mujal. Ja ometigi usuvad Lääne ühiskonna headki inimesed, et repressioonidega saab inimesi “heaks” teha. Eestis on eriline naljanumber isehakanud “inimõiguslased”, kes on kõige suuremad kõige stalinlikuma vaenukõneseaduse nõudjad…
Vaadakem neid inimesi Eestis, kes peavad ennast headeks ja õigeteks ning nõuavad teiste represseerimist. Väga vähesed neist on õilishinged, enamik on ise pisi-Stalinid. Neil on selge pilt, millise maailmavaate vastu ristisõda suunata ja nad teavad ka isikuliselt neid, keda nad vanglas näha tahaksid. Aga oma juttudes teeksid nad ainult kalli-kallisid. Kahjuks on just “sallivad” kõige mittesallivamad, sest nad tahavad headust tekitada “tühistamise”, ristilöömise ja vanglaga. Ja nad kasutavad ära suurt hulka inimesi, naistest vähemusteni, keda nad väidetavalt halva sõna eest kaitsevad.
Kogu see energia, mis läheb liberaalses Läänes “õige” sõnakasutuse juurutamiseks, järelvalveks, juurdlemiseks ja karistamiseks, tuleks suunata tegevustesse, mis tõesti inimesi lepitaks, ja need peavad olema ühistegevused ühise laua taga ilma nagaanitoruta kuklas.
Muidugi on olemas vihakõnelejad, aga nagu Eestiski on räägitud, saab nad paika panna kehtiva karistuseadustiku ja tublide politseinikega. See suur ristisõda on kellegi eriti kurja algatus ja teeb asjad ainult hullemaks.
Poliitkorrektsus aga tuleb kuulutada inimsusvastaseks kuriteoks, sest see kahju, mida on tekitanud sellest tekkinud sõnavabaduse piiramine, on ise paras genotsiid. See on pöördfašism.
Uued Uudised