Reformarid algatasid oma suure malaka vestmist, millega kavatsetakse oma oponente kõrvaldama hakata – nimetades seda hellitavalt vaenukõneseaduseks.
Vihakõneseadused Lääne mõistes on poliitkorrektsuse kõrval üks kõige ebainimlikumaid liberaalse demokraatia sünnitisi. Miski neis ei vii mitte millegi heani.
Vihakõnelembide teooria põhineb sellel, et inimesed ütlevad halvasti puhtalt pahatahtlikkusest. Reaalses elus on vihaste väljenduste taga alati mingid protsessid, mis teatud inimestele ei meeldi või millest on valesti aru saadud. Kui inimeste arvamuse eest neid karistada, saavutatakse vaid näiline rahu.
Mitte keegi ei muutu pärast suurt rahatrahvi või vanglakaristust selle ühiskonnagrupi vastu, keda solvanud teda arvatakse olevat, nende inimeste vastu sõbralikumaks ja keegi ei jõua mõistmisele, et ta eksis. Pigem vastupidi – viha nende vastu kasvab, eriti kui inimest ärritanud protsess jätkub.
Suu võib sulgeda, aga ega viha kuhugi kao. Seda võib alla suruda ja peita, aga see kuhjub hinges ja kasvab, eriti kui ollakse oma väljaöeldud mõtete eest ülekohtuselt karistada saanud (kasvõi enda arvates) – kuni pääseb kord välja. Ja see võib juhtuda kriisiolukorras, kus need inimesed, kelle “solvamise” eest karistada saadi, vajavad kiiret abi ja seejuures eluga riskimist – kas keegi hakkab oma vastase pärast vaeva nägema?
Väheusutav, et kui suurte karistuste abiga surutakse maha igasugune kriitika näiteks geiagenda leviku vastu, siis homod ise sellest õnnelikuks saavad. Nad oleksid rohkem rahul, kui neid käsikäes jalutamas nähes inimesed siiralt naeratavad – aga kõrvale pööratud või mahavaatavad pilgud “mõtteroima” eest karistatutelt vaevalt nende õnne suurendavad. Praeguses propagandastaadiumis tundub küll, et samasoolised paarid oleksid meeletult õnnelikud, jalutades ristilöödud “mõtteroimarite” alleel.
Sama on näiteks mustanahalistega – kui Eestis hakatakse kümneid rassiste moraalselt hukkama, siis ega neegrid hakka ennast hästi tundma inimeste seas, kes lahkuvad neid nähes üle tee – et pahandusi ei tuleks. Rõõmu saab tunda siis, kui oled võitnud inimeste usalduse, mitte kui nad on oma (ka võõraid mittetahtva) arvamuse eest karistada saanud ja seetõttu vait.
Reformierakonna vaenuseaduse puhul on eriline see, et ega solvatuid ei peagi olema – piisab sellest, kui üleminkvisiitor arvab, et kellegi väljaöeldu võiks kedagi solvata. See on täiesti mõistusevastane käsitlus.
Suude sulgemine on ainult pool probleemi, sest tulevikus hakatakse karistama ka “sõnatu vaenu” eest. Suurbritannias on inimesi süüdi mõistetud “vaenuliku kehahoiaku” pärast, USA-s toimus hävitusrünnak pisut kohtlase naeratusega noormehe vastu, keda arvati olevat indiaaniaktivisti üle naervat ning rootslased ütlevad, et neegri puhul on targem juba teda kaugelt märgates kõrvaltänavasse keerata: kui vaatad talle otsa, oled teise rassi suhtes väljakutsuv, aga kui vaatad kõrvale, ignoreerid teda.
Vihakõneseaduste ümber toimuv on mõistusekaotamise ja ajuhaiguse tasemel, sest see, mille eest kavatsetakse karistama hakata, on absurdne, rumal ja mõttetu konstruktsioon. Karistatakse tunnete omamise, mõtete, vaba arvamuse ja muu inimliku eest. Ja Eestis on selle hälbe edasikandjaks Reformierakond, kes rikub jõhkrelt Põhiseaduse 40. paragrahvi, mis ütleb, et igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus, ja 45 paragrahvi, mis ütleb, et Eestis tsensuuri ei ole.