Eestis kui pseudoliberaalses riigis on kõik elualad ülepolitiseeritud ja -ideologiseeritud, mis ei lase saada normaalset pilti tegelikult toimuvast.
BNS avaldab Bigbankile toetudes ülevaate “Tööturu lõhed põlisrahvastiku ja immigrantrahvastiku vahel kasvavad”. Teema on juba esmapilgul selgelt konflikti õhutav: “paha põlisrahvas” versus “õnnetud sisserändajad”.
Tegelikult on probleem milleski muus – ennekõike selles, et migrant ei saagi uues sihtriigis võrdset staatust saavutada. Vaatleme seda ukrainlaste näitel.
Esiteks keeleprobleem. Ukrainlased riigikeelt ei oska, vene keel, mida nad räägivad, peaks riikliku poliitika järgi välistatud olema, sest Eestis vähemalt lubatakse eesti keele leviala kaitsta. Muidugi antakse paljudele sisserändajatele võimalus riigikeelt mitte osata, aga umbkeelsus segab suhtlust põlisrahvast klientidega.
Teiseks töökultuur. Ukraina on korruptiivne nõukoguliku mentaliteediga slaavi riik. Sealt tulijate töökultuur on kõvasti teine, mida tõi esile Ukraina sõja eelne Delfi lugu ärimees Arsenist, kes imestas, miks eestlased nii seaduskuulelikud on, temal endal oli juba peotäis trahvikviitungeid kiiruseületamise eest.
Siit ka kolmas probleem: seaduste tundmine ja neist kinnipidamine. Migrandid pole üldjuhul väga kursis sihtriigi seadustega, veel vähem kirjutatud ja kirjutamata reeglitega. Võõras riigis on migrandid üldjuhul vähem seaduskuulelikud, neid ei seo selle maaga (veel) kodanikutunne ja kui pikalt olla ei kavatseta, siis eiratakse ka seadusi seal, kus neist saab valutult mööda vaadata.
Kultuuriruum – migrandid ei tunne ennast üldjuhul võõras kohas mugavalt ega oska kõiki võimalusi ära kasutada. Neid küll õpetatakse, aga siit tuleb kohe viies mure: liberaalsetes riikides räägitakse migrantidele küll palju nende õigustest, aga vähe või üldse mitte nende kohustustest (sest nad on ju “õnnetud”).
Migrantide sisseelamine on väga pikk protsess ja selle algjärgus ei saagi põliselanikega võrdseid tingimusi olla. Eesti pseudoliberaalses ühiskonnas kujundatakse sellest paraku disrimineerimise ja ahistamise probleem, mis on vale ja lubamatu lähenemine.
Maarja Vaino kirjutab: “Eesti Vabariigi põhiseaduse kirjutajatel olnud tarkust kinnitada üle, et Eesti Vabariik on rahvusriik. See ei ole lihtsalt üks suvaline maalapp, kus elavad erinevate riikide kodanikud. See on maalapp, kus on olemas rahvas, põlisrahvas, kes läbi keeruliste olude on küpsenud riigirahvaks ning kellel seetõttu – erinevalt teistest siin elavate rahvuste esindajatest – on õigus selle riigi asjade üle otsustada ja riigi olemust määratleda.
Tuleb ikka ja jälle meenutada, et eestlased ei ole Eestis üks «kogukond» paljudest. Eestlased on põlisrahvas ja Eesti riigi kohustuste hulka ei kuulu teiste kultuuride õitsengu tagamine. Pigem vastupidi: siin elavate inimeste esmaste kohustuste hulka peaks kuuluma eesti kultuuri õitsengule kaasa aitamine, kui nad on meie põhiseadusele lojaalsed.”
Ja BNS-i uudis.
Bigbanki peaökonomist Raul Eamets võttis vaatluse alla statistikaameti poolt neljapäeval avaldatud tööjõu-uuringu andmeid põlisrahvastiku ja immigrantrahvastiku kohta, märkides, et tööturu lõhed on põlisrahvastiku ja immigrantrahvastiku vahel kriisi ajal suurenenud. /../ Küll aga ei ole sama hästi läinud kohalikel mitte-eestlastel – kui vaatame teise põlvkonna immigrantrahvastiku hõive muutust, siis see on aastatel 2021-2024 vähenenud 19,6 protsenti,” ütles Eamets. /…/ 2019 oli põlirahvastikust töötute arv 23 000 ning immigrantrahvastiku töötus 8300. Aastaks 2024 oli immigrantrahvastiku töötus rohkem kui kahekordistunud kasvuga 107 protsenti, põlisrahvastiku töötus oli kasvanud 73,5 protsenti,” ütles Eamets.”!Kõige rohkem kasvas töötus immigrantrahvastiku naistel ning kõige vähem põlisrahvastiku naistel. /../ “Kui me vaatame suhtarve ehk siis tööhõive määra ja töötuse määra, siis erinevus põlisrahvastiku ja immigrantrahvastiku vahel on kasvanud. Kui 2019. aastal oli põlisrahvastiku hõive sisserännanud inimeste hõivest 3,9 protsendipunkti kõrgem siis 2024. aastal oli see vahe 6,4 protsendipunkti. Töötuses oli lõhe kasvanud 1,5 protsendipunktilt 3,8 punktini ehk siis immigrantrahvastiku töötuse määr oli 2024. aastal 10,5 protsenti ja põlisrahvastikul 6,7 protsenti,” ütles Eamets.”
Uued Uudised