17.02.2020
Sõprus, milles paljud kahtlevad.
Politico kirjutab kriitiliselt Prantsusmaa presidendi maailmavalitsejalikust ja samas Venemaa suhtes naiivsest mõtlemisest.
“Prantsusmaa juht mängib vene ruletti, üritades vabaneda USA-sõltuvusest. Paraku näib, et mängida ta ei oska, sest Putini näol on vastasmängijaks kõva tegija, keda Macron naiivselt alahindab.
Enesekindlusest pakatav Emmanuel Macron arvab, et ta õnnestub seal, kus Angela Merkel, Barack Obama ja teised on varem läbi kukkunud – ehk siis loodab ta Vladimir Putini Euroopa julgeolekupartneriks muuta.
Moskvale suunatud poliitika elluviimisel võtab Macron vastu ühe suurima geopoliitilise väljakutse, millega seisavad silmitsi Euroopa demokraatlikud riigid – kuidas hakkama saada oma suure tuumarelva omava naabriga. See aga on viimastel aastatel järjest agressiivsemaks muutunud, pidades Ukrainas sõda ja annekteerides Krimmi, üritades mõrvata poliitilisi vastaseid Euroopa pinnal ja korraldades Lääne sihtmärkidele küberrünnakuid.
Macroni lähenemine, mida ta on viimastel nädalatel korduvalt kaitsnud, on osa veelgi suuremast plaanist, mida Prantsuse president soovib saavutada – vabastada Euroopa USA-sõltuvusest, et muuta manner strateegiliselt autonoomsemaks, seeha jõuks, kes suudaks võtta juhtpositsiooni otsustes oma turvalisuse üle.
Paljude valitsuste ja Venemaa ekspertide jaoks on Macroni poliitika ühtaegu naiivne ja ohtlik, sest sellega kaasnevad mitmesugused Lääne lõhestamise riskid ja samas õhutatakse tagant Moskva halba käitumist. Paljud kardavad, et Prantsusmaa president jääb alla tema kavalale Venemaa ametivennale, endisele Nõukogude luureohvitserile, kes on olnud võimul kaks aastakümmet ja kes on lihtsalt temast üle.
“Arvamine, et see dialoog võlub Putinit, on üsna naiivne. Arvan, et meelitav president Macron hindab oma võrgutamisjõudu üle,” ütles Varssavis Oscariga nomineeritud Poola filmitegija Agnieszka Holland, kes kasvas üles sotsialistliku režiimi ajal ja osales hiljuti Prantsuse presidendi poolt väikesele haritlaste grupile korraldatud õhtusöögil.
Nagu tavaliselt, on Macron poole suuga kriitikat tunnistanud, kuid on endiselt ajamas topeltpoliitikat. Ta väidab pidevalt, et ta ei ole Venemaale silma tegemas ja et ta tegeleb hoopis Euroopa huve edendavate pikaajaliste selgevaateliste projektidega.
„Minu Venemaa-lähenemise peamine eesmärk on Euroopa kollektiivse julgeoleku ja stabiilsuse parandamine. See protsess võtab palju aastaid,” ütles Macron möödunud nädalal Pariisis peetud kaitse- ja tuumapoliitika teemalises kõnes.
Prantsuse ametnikud väidavad, et põhjused Venemaaga uue suhte loomiseks olevat enesestmõistetavad – liitlassuhete ja lepingute süsteem, mis on siiani kindlustanud Euroopa julgeolekut, on tõsises pinges. USA-d nähakse nüüd ebausaldusväärsema partnerina, kes keskendub üha vähem Euroopale. Külma sõja aegsed relvastuskontrolli lepingud, nagu näiteks keskmaarelvade tuumajõudude(INF) leping, lagunevad.
Macron väidab, et Euroopa peaks ise võtma endale uue julgeolekusüsteemi rajaja juhtrolli – ja see tähendab Venemaaga suhtlemist. Samuti on ta ennast tagasi hoidmata öelnud, et Euroopa ei peaks lootma sellele, nagu oleks Washingtonil midagi Euroopa jaoks.
„Kui Euroopa ei väljenda Venemaa suhtes iseseisvat poliitikat ja kui me otsime varjupaika karikatuuris, mida me mõnikord ise joonistame, /…/ siis ei saa me edasi liikuda, ”ütles ta eelmisel nädalal Varssavis prantsuse kogukonnale peetud kõnes.
„Kes kannatab täna majanduslike sanktsioonide, külmutatud konfliktide ja eurooplaste omavahelise usaldamatuse käes? Mitte need, kes elavad teisel pool ookeani ja ei luba meil Venemaale läheneda,” lisas Macron.
Prantsuse ametnikud väidavad ka, et Macroni poliitika, mida ta on järginud juba peaaegu kolm aastat oma valitsemise algusaegadest saati, on vähem vaieldav, kui seda on ette kujutatud. Euroopas olevat laialt levinud kokkulepe, et riigijuhid peavad Venemaaga rääkima.
“Ma ei tea ühtegi partnerit, sealhulgas ei Poola ega Baltimaad, kes vaidlustaksid vajadust pidada venelastega läbirääkimisi Euroopa julgeolekutingimuste üle,” ütles Venemaa suunalises diplomaatias osalenud kõrgetasemeline Prantsuse ametnik. “On ilmne, et see on kahepoolne tee. Keegi peab Euroopa raketitõrje ja julgeolekuga seotud uute lepingute jaoks tingimused looma,” ütles ametnik, “ja seda teeb president”.
Kuid paljud Prantsusmaa Euroopa-partnerid on nii Putini kui ka Macroni pingutuste suhtes sügavalt skeptilised, isegi kahtlustavad.
Ida-Euroopa ja Baltimaade juhid, kes elasid pärast külma sõja lõppu Nõukogude repressioonide ja Venemaa ekspansionismi ohu all, ei usu, et Putin on huvitatud konstruktiivsematest suhetest, ning on kurtnud, et Prantsusmaa ja Macron ei võta julgeolekuprobleeme tõsiselt.
Lähenemisel Venemaale on Macroni välispoliitilisel käekirjal esiplaanil kaks elementi – püüd kindlustada, et Prantsusmaa oleks rahvusvaheliste suhete keskmes, ja usk oma võimetes luua tugevad isiklikud suhted teiste riigijuhtidega.
Prantsuse presidendi eriti isiklik – mõnikord empaatiline – viis Putiniga suhtlemiseks on palju tema Euroopa partnereid närvi ajanud.
Ta mainib sageli Putini venna surma Leningradi blokaadis, viidates sellele, et Venemaa presidendi taust on sügavalt euroopalik. Prantsuse ametnikud loodavad, et Putinit saab veenda selles, et Venemaa parimad huvid seisnevad partnerluses Euroopaga, selle asemel et viskuda sidemetesse Hiinaga, kus ta oleks suuresti noorem vend.
“On tunne, et see isiklik suhe on konstruktiivne ja et Venemaa presidendi ümber on nõunikud ja ministrid, kes on temast üle, ja seetõttu on presidentidel kasulik proovida töötada näost näkku,” ütles Prantsuse lähedane ametnik Macroni kohta.
“See on taktikaline ja geopoliitiline liin,” ütles ametnik. “Kui te ei soovi, et Venemaa ennast üles töötaks või teistesse liitudesse kalduks, on oluline neile meelde tuletada ajaloolist, poliitilist ja kultuurilist reaalsust ja seda, et Venemaa on Euroopa riik.”
Macron on avaldanud mõistmist ka vähemalt osale Putini maailmavaatest.
2016. aastal ütles ta rühmale Prantsuse ärimeestele, et pooldab USA ja EL-i kehtestatud sanktsioonide tühistamist, mis pandi paika pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal Macroni enda juhtimisel. Prantsusmaa toetab nende sanktsioonide säilitamist, kuid president ise ei usu nende efektiivsusesse ja leiab, et need on tingitud USA poliitikast.
Macron on ka korduvalt öelnud, et Venemaa “ei ole vaenlane” ja on võimendanud Venemaa kriitikat NATO idasuunalise laienemise kohta.
Prantsuse ametnikud väidavad, et Macroni stiiliks on partnerluse pakkumise ühendamine kindla jutu ja tugeva jõuga.
Macron avaldas varsti pärast oma ametiaja algust Prantsuse riigipeana soovi teha koostööd Süürias, kuid mõistis kindlalt ja avalikult hukka ka Kremli infosõja, mis oli suunatud Prantsusmaa ja teistele Lääne demokraatiate vastu.
Pariisi ametnikud märgivad, et Prantsuse sõjalaevad patrullivad Läänemerel, Prantsuse väed lähevad NATO tugevdatud juuresolekul Põhja- ja Ida-Euroopasse, et tõkestada Venemaa agressiooni, ning Prantsusmaa pommitas Süüria režiimi sihtmärke pärast Putini liitlase Bashir al-Assadi keemiarelvade kasutamist.
Pariis on pöördunud tagasi külma sõja juurde, proovides veenda liitlasi, et ta kasutab klassikalist heidutuse ja dialoogi segu, nagu on välja toodud 1960. aastate NATO olulises dokumendis, Harmeli aruandes.
Ametnikud osutavad peenele sõnumite edastamisele – näiteks Macron võõrustas Putinit 2017. aastal Versailles’ palee lahingute galeriis või paigutas nähtavale kohale fregati, mis osales Süüria pommitamises, kui Venemaa juht külastas eelmisel aastal Macroni Lõuna-Prantsusmaal Brégançoni kindluses.
Macroni kriitikud väidavad, et selline sõnumite saatmine Putinile peaaegu ei avalda mõju ja mõned kõva võimu näitamise meetmed olid kasutuses juba enne tema ametisse astumist.
Täpsemalt ütlevad nad, et Macronil on seniste pingutuste puhul vähe ette näidata. Tundub, et Putini poliitika Ukrainas, tema suhtumine ELisse ja NATOsse ning Venemaa roll Süürias on vähe või pole üldse muutunud.
Macron ise on konkreetse näitena toonud Ukraina konflikti üle peetavate niinimetatud Normandia initsiatiivi kõneluste taasalustamise, tuues Pariisis kokku Venemaa, Ukraina, Prantsusmaa ja Saksamaa juhid.
Kuid paljud Ukrainas nägid seda kogunemist üsna teisiti – Putin kasutab seda platvormina riigi idaosas asuvate ja Venemaa kontrolli all olevate piirkondade eristaatuse saamiseks, mis muudaks kahtlaseks Kiievi püüdlused tihedamate suhete poole NATO ja ELiga.
“Eristaatus aitab Venemaad, [see] võimaldaks piirkondadel blokeerida kõike, mis Venemaale ei meeldi,” ütles Kiievis asuva Uue Euroopa Keskuse mõttekoja vanemteadur Leo Litra.
„Macron hävitab lääneriikide ühtsuse Venemaa suhtes. Lääneriikide seas valitses üksmeel, et Venemaa peab tagasi tõmbuma, aga seda ei juhtunud ning Macron üritab nüüd Venemaaga uuesti suhtlema hakata, ”ütles Litra.
Isegi need, kes nõustuvad Macroniga pingelõdvenduse vajaduses, on skeptilised tema võime suhtes kokkuleppele jõuda. Ja irooniline, et presidendi jaoks, kes üritab Euroopat USA-st sõltumatumaks muuta, võib tema diplomaatiliste pingutuste peamine võitja olla Valges Majas tegutsev president.
“Venelased tahavad Euroopa-Atlandi suhete taustal saada lihtsalt hoopis teistsugust rolli, kui me oleme nõus neile andma,” ütles Matthew Rojanksy Wilsoni keskuse mõttekojast Washingtonis.
„Kaldun uskuma, et varem või hiljem suudetakse Venemaa ja Läänevahel taastada suhete funktsionaalsus. Praegu on oluline küsimus: kas need läbirääkijad on Vladimir Putin ja Emmanuel Macron? Ma pole selles veendunud, sest USA on sellel pildil endiselt väga oluline jõud, ”ütles Rojanksy.
Allikas: Politico