31.03.2022
Saksa kantsler Gerhard Schröder ja president Vladimir Putin seadsid kahe riigi sõbralikud suhted sisse juba 20 aasta eest.
Saksamaa on varemgi seisnud ajaloos valel poolel, seega ei peakski kedagi eriti üllatama, et Venemaaga suhtlemisel on Berliin ajanud viimased 16 aastat väga selgelt Venemaa-sõbralikku poliitikat, kirjutab Matthew Karnitschnig Politicos.
Veidi üllatavam on siiski olnud kiirus, millega Saksamaa pärast Ukraina sõja algust oma positsioonidest Moskva suhtes loobus ja Nord Stream 2 projekti peatada otsustas. Lisaks lubati saata Ukrainale relvi ning toetati Venemaa vastaseid karme sanktsioone. Põhimõtteliselt toimus üleöö kannapööre ja Saksamaa hakkas tegema seda, mida USA ja teised liitlased juba aastaid rääkinud olid.
Aeglaselt, aga kindlalt on hakanud jõudma kohale arusaam, et Angela Merkeli ja Saksamaa leebe suhtumine Venemaasse – mis jõudis oma haripunkti 2015. aastal, mil Merkel andis vahetult pärast Krimmi annekteerimist rohelise tule Nord Stream 2 gaasijuhtme projektile – mitte ainult ei aidanud Putinit tema ambitsioonides edasi, vaid lausa julgustas teda selleks.
Kuid Venemaa tungimise eest Ukrainasse ei vastuta mitte ainult endine kantsler Merkel, vaid terve põlvkonna Saksamaa poliitikuid ja nende rumal naiivsus ning nostalgia idapoliitika osas. Just selle kollektiivse vastutuse tõttu on Saksamaal uuelt lehelt alustamine raskem kui võiks arvata.
Saksamaa poliitikas ei ole Churchilli sugust tegelast, kes oleks juba varem Putini eest hoiatanud. Merkeli rahandusminister ja praegune kantsler Olaf Scholz ning tema partei SPD (sotsiaaldemokraadid) olid üheks Nord Streami gaasijuhtmeid edendavaks jõuks, väites lakkamatult, et Putiniga tuleb pidada dialoogi. Scholzi praegune julgeolekunõunik Jens Plötner oli teeneka diplomaadina selle poliitika üks peamisi arhitekte, töötades koos Merkeli välisministri Frank-Walter Steinmeieriga. Veel detsembris, mil Putin oli koondanud hulgaliselt vägesid Ukraina piiri äärde, soovitas Plötner Scholzile jätkata Nord Stream 2-ga, nimetades seda tavaliseks „kommertsprojektiks“.
Ja Steinmeier, kes nimetas 2016. aastal NATO idatiival korraldatud õppusi „relvade täristamiseks ning sõja õhutamiseks“, väitis kuni Ukraina sõja esimeste laskudeni, et Saksamaa peaks Venemaaga heade sidemete hoidmiseks jätkama sealse energia kasutamist. Praegu tegeleb Steinmeier kontsertide korraldamisega „vabaduse ja rahu“ nimel, kuhu on kutsutud esinema nii vene kui ka ukraina muusikud. Ukraina suursaadik Saksamaal vastas kontserdikutsele, et ukrainlastel ei ole paraku aega „suure vene kultuuri“ nautimiseks ajal, mil Moskva mõrvab Ukrainas süütuid inimesi.
Ka Saksamaa väiksemad parteid, Vaba Demokraatlik Partei (FDP) ja rohelised, kannavad vastutust. Ehkki rohelised toetasid Nord Stream 2 projekti peatamist (seda suuresti ilmselt ökoloogilistel põhjustel), olid nad alguses vastu relvade saatmisele Ukrainasse. FDP oli Nord Stream 2 osas kõhkleval seisukohal, kuid nii mõnigi partei juhtfiguur kutsus üles sidemete tihendamisele Venemaaga. FDP juht ütles näiteks sõja esimesel päeval, et ei näe, miks peaks Berliin saatma Ukrainale relvi või toetama Venemaa eraldamist SWIFT-süsteemist.
Nüüd käib Saksamaa poliitikute hulgas ületrumpamine, kes suudab endale rohkem tuhka pähe raputada. „Ma eksisin, me kõik eksisime,“ ütles Saksamaa pikaaegne rahandusminister Wolfgang Schäuble eelmisel nädalavahetusel Die Weltile. Paraku jätavad Schäuble ja tema kolleegid mainimata, et Saksamaa liitlased hoiatasid neid Putini alahindamise eest juba aastaid.
Kui Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi mainis märtsi keskel Bundestagi ees esinedes, et Saksamaa ärisuhted Venemaaga on aidanud otseselt kaasa Ukraina vastase sõja rahastamisele ning võrdles sakslaste silmakirjalikkust holokaustiga, plaksutasid parlamendisaadikud talle püsti seistes. Kõne järel pöörduti aga rahulikult tagasi oma igapäevaste toimetuste juurde, muuhulgas sooviti kahele parlamendisaadikule sünnipäevaks õnne.
Külma sõja ajal võeti kommunistide mesijutu lõksu langenud heausklike inimeste kirjeldamiseks käibele väljend „kasulikud idioodid“. Saksamaa veto Ukraina ja Gruusia liitumisele NATOga, gaasitehingud Moskvaga ja vastumeelsus saata Kiievile relvi – kõik see viitab selgelt, et Saksamaa juhid on tegutsenud Putini kasulike idiootidena.
Saksamaa Russlandsversteher, ehk Venemaaga sümpatiseerivad poliitikud ise selle kriitikaga kuidagi ei nõustu ja väidavad endiselt, et nemad teavad paremini, naerdes sellega sõna otseses mõttes Washingtonile näkku.
Allikas: Politico