22.02.2023
Eesti vasakliberaalsete sotsioloogide, politoloogide ja meediapropagandistide leerid, millede vahelised piirid on „rahuajalgi“ vaevu märgatavad, kadusid valimispäeva lähenedes sootuks.
TLÜ politoloog Tõnis Saarts, kes ei varjanud kunagi oma antipaatiat rahvuskonservatiivide vastu, ei ole seni siiski kasutanud loosunglikke võtteid ja hoidis vähemalt näiliselt distantsi otseste laimukampaaniatega, üritades jätta muljet objektiivsest analüütikust, haakis nüüd ennast roosade käeraudadega külge EKRE vastu suunatud pöörase laimukampaania sõjavankrile ja hakkas rääkima algelisemat Goebbelsi-Kiseljovi keelt.
EPL-i tänane lugu „Tõnis Saarts: ärge muretsege, EKRE ei suuda teha Eestist teist Ungarit“ kaldub juba lööklausete žanri. Sellise retoorikaga võiks lugupeetud politoloog tõusta kunagisele tribüünile Võidu väljakul, nii et selja tagant paistaks kiri „Русский театр“. ja karjuda sealt laia kajaga mikrofoni: „Ameerika imperialism ei suuda teha meist orje!“, „Iisraeli sõjardid ei suuda muuta Palestiinat oma kolooniaks!“ ja „Neetud natsionalistid ei suuda murda vennasrahvaste vankumatut liitu!“ Hurraaa, seltsimehed! Hurraa!
Ausalt öeldes pidasin härra Saartsi, kuidas nüüd öelda nii, et keegi ei solvuks – no ütleme et nupukamaks.
Esiteks ei ole EKRE eesmärk mitte Eesti muutmine „teiseks Ungariks“ või veel kellekski, vaid Eesti püsimine Eestina, rahvusriigina vastavalt meie põhiseadusele, eestlaste koduna, kus eestlased saavad olla sõbralikud ja lahked kõigi teiste rahvuste suhtes oma heast tahtest, aga mitte ALDE, Sorose, Euroopa komisjoni ja LGBT ähvarduste ja šantaaži mõjul, kui su kodu uks lüüakse jalahoobiga lahti, näidatakse mingit räpast resolutsiooni, sõimatakse su pere läbi ja hakatakse mööblit ümber tõstma. Te olete ju täielikud sovettid, teie globalism, segunemine ja multikulti on ju Brežnevi poolt väljakuulutatud „uue ajaloolise inimkoosluse ehk nõukogude rahva“ reanimeerimine.
Aga tühja sellest Ungarist, mis rumalast peast tahab jääda riigiks, mitte lihtsalt toponüümiks, ja just nende inimeste riigiks, kes on selle üles ehitanud.
„Mõni aeg tagasi kirjutas ajakirjanik Herman Kelomees LP-sse intrigeeriva artikli „Minust saab Eesti diktaator“. Ta kirjeldab seal, kuidas EKRE haaraks Ungari ja Poola eeskujudele tuginedes pärast neid riigikogu valimisi võimu ning saadaks liberaalse demokraatia Maarjamaal ajaloo prügikasti. Liberaalsematele lugejatele võis artikkel mõjuda üsnagi hirmutavalt, see annab ka üldjoontes üsna täpse ülevaate, mis Ungaris (vähemal määral Poolas) on viimasel kümnendil toimunud,“ kirjutab Tõnis Saarts.
Kui poliitiliselt kallutatud politoloog apologeerib sellist ideoloogilist autoriteeti nagu poliitiliselt kallutatud eesti kultuuriinimeste tühistaja ja provokatsioonierakonna looja, siis tulemus on muidugi vinge, nagu viina ja õlle segu liigtarvitamise tagajärg. Ei ole küll ise proovinud, aga räägitakse ju, et viin ilma õlleta on raisatud raha. Antud juhul teenib politoloog oma palga küll täiega välja.
Võiks küll mainida siin, et Poola on ikka demokraatlik riik ja just selline riik, mis on Euroopas üks võimas Venemaa ekspansiooni tõkestaja ja Ukraina toetaja. Poola hakkas erinevalt ultraliberaalsest Saksamaast kohe tarnima ukrainlastele tanke, mitte nämmutades aasta aega Leopardide teemal. Poola on üks põhilisi Kremli vaenamise objekte, kõrilõikaja Kadõrov on nõudnud just Poola „denatsifitseerimist“ järgmisena pärast Ukrainat, ja nüüd ka mingid kelosaartsid vibutavad Varssavi poole oma tanguterasid.
Veel eelmise aasta suvel andis Poola Ukrainale üle Twardy tankid, teatas presidendiadministratsiooni juht Andri Jermak Telegramis. „Poolast pärit PT-91 Twardy on juba Ukrainas. Aitäh meie sõpradele,“ kirjutas Jermak (Delfi 25.07.2022).
„PT-91 Twardy on Poolas ehitatud. Seda ei loodud nullist, see töötati välja 90ndatel, see on Nõukogude T-72 tankide edasiarendus. Poola andis aprillis Ukrainale üle juba 200 tanki T-72. Poola ise on nende asemele tellinud Lõuna-Koreast 180 tanki K2, lisaks on kavas Poolas toota 820 sellist masinat. Samuti sõlmis Poola aprillis lepingu 250 Ameerika tanki Abrams tarnimiseks Poola armeele. Esimesed Abramsid on juba Poolas, nendega käib väljaõpe. K2 tankid peaksid hakkama saabuma Poola selle aasta lõpust,“ vahendas Delfi.
Auväärne riik.
Ja vaadake, härra vasakliberaalne politoloog vasakliberaalsest hartlebide ülikoolist: ei Poolas ega Ungaris ei ole minu teada kunagi olnud sellist olukorda, nagu 2023. aasta Eestis, kus enne parlamendivalimisi jõllitab inimestele vastu suurtelt plakatitelt kandidaat, kes on korduvalt pildistanud oma pisikeste kasutütarde alasti jalgevahet. Selline asi on võimalik ainult Eestis ja ainult reformierakonna võimulolekul. See on rahva loomuvastane alandamine, väärastunud poliitilise ja õigusemõistmise süsteemi kõuehäälne väljakuulutamine.
Aga mis on härra politoloogi valimiseelses esinemises eriti hämmastav – et ta näeb just Eestis elavaid venelasi, kes on suures osas umbkeelsed ja Putini sõda toetavad, liberaalse ühiskonna kaitsjatena.
„Paradoksaalsel kombel rikuvad just Baltimaade venelased ära parempopulistide püüdlused lõpetada siinmail liberaalne demokraatia. Niisiis, mis on Baltimaades teistmoodi, et see hoiab meid Poola ja Ungari teele sattumast? See, et liberaaldemokraatia Ungaris ja Poolas murenes, tuli enamikule poliitikateadlasi suure üllatusena – need riigid olid ju 20–30 aasta eest Ida-Euroopa demokratiseerumislaine ja Euroopa Liiduga ühinemise tõelised lipulaevad. Küll aga andsid klassikalised demokraatiateooriaid ja lääne teadlaste ennustused vähe lootust hoopis meile. Esiteks on Balti riikides arvukas venekeelne vähemus: mitme käsitluse järgi on vähetõenäoline, et liberaalne demokraatia võiks õilmitseda etniliselt kirjudes ühiskondades. Poliitikute vastutustundetu rahvuspingetele mängimine ja sallimatuse õhkkond rikub kergesti mängu ära. Seevastu on Ungari ja Poola siiani ühed kõige monoetnilisemad ühiskonnad terves Euroopas,“ kirjutab Tõnis Saarts.
Nii et just Baltimaade venelased, kes hääletavad valimistel ülekaalukalt Putini ja Jedinaja Rossija poolt, olevat liberaalse demokraatia päästjad Eestis. Braavo, härra Saarts, te olete vist äsja Narvas käinud. „Laser“ on ka käinud ja eile õhtul näidanud eriti eredaid liberaalse demokraatia ilminguid sealkandis. Tõesti, kui hea on demokraatia jaoks see, kui eestlased on mõnest Eesti piirkonnast välja surutud.
„Helmete partei ei saavuta riigikogus enamust, kuni ta ei suuda võita siinsete venelaste südant,“ kirjutas politoloog kohe oma artikli sissejuhatuses.
EKRE, millele liberaalid pidevalt heidavad ette venemeelsust ja venelastega sõbrustamist, ei tee valimisreklaami vene keeles, tegemist on erakonna kindla otsusega, sest EV kodanikud peaksid valdama eesti keelt ja jälgima eesti meediat, ja politoloog, kui ta on professionaal, oleks ju pidanud seda märkama ja sellest teadlik olema. EKRE näiteks ei osalenud eelmises ETV+ valimisstuudios, kus oravad, kesikud, sotsid, isamaalased ja „parempoolsed“ laulsid vene keeles, nagu Kirkorov. Erandiks on Narva, mis on Saartsi teooria kohaselt lääneliku vasakliberalismi bastion, kus anti välja sealsete kandidaatide tutvustustega venekeelne ajaleht, mida postiteenistus keeldus poliitilistel põhjustel laiali kandmast.
Just nii on meie riigis lood „liberaalse demokraatiaga“.
Hoia Jumal sellest Ungarit ja Poolat.
Ivan Makarov