02.01.2019
Tuntud politoloog Karmo Tüür Inimõiguste Instituudi aastakonverentsil.
Eesti politoloog Karmo Tüür juhib oma blogipostituses “Ränduri kohustus” tähelepanu sellele, et rändepakti nime all tuntud dokumendis räägitakse küll riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide kohustustest, kuid selles ei kajastu teise osapoole ehk nn ränduri kohustused.
“Vastuseta jääb üks, äärmiselt lihtne ja samas ülioluline küsimus. Mida kohustub tegema rändaja (kuna keskne termine on ränne)? Olgu ta staatuseks siis pagulane või migrant, majanduspõgenik või mugavusrändur. Minu poolest kasvõi seljakoti- või konverentsiturist, kuigi ilmselt selle võrdluse eest lüüakse mind risti,” kirjutab politoloog ja vastab ise: “Vastus sellele küsimusele saab olla – minu piiratud nägemuse kohaselt – üüratult lihtne. Rändur peab austama asukoha- ja sihtriigi seaduseid. Kõlab niivõrd iseenesest mõistetavana, et sellest ei peaks isegi rääkima. Aga just see ongi ilmselt kõige olulisem.”
Rändur ei tohi Karmo Tüüri hinnangul riiki siseneda teisiti kui selleks eksisteeriva süsteemi kaudu, olgu see süsteem korraline või erakorraline (nt naaberriigis sõja või looduskatastroofi ajaks sisse seatud ajutine piiriületus-režiim). Kui ta seda teeb, on rändur kohustatud arvestama riigipoolse võimaliku sekkumisega (mida riik ei pea tegema, kui ta soovib silma kinni pigistada, pakkudes nt ajutist turvapaika põgenikele).
“Rändur ei saa oodata endale eriõiguste kehtestamist (juhul kui vastuvõtjariik ei otsusta teisiti). Ei saa nõuda näiteks šariaadikohtu sisseseadmist oma suva järgi, või pistelise surmanuhtluse rakendamist vastavalt oma lähteriigi kommetele jne. Vastaselt juhul pole mingit vahet nt sõjapõgenikul ja niiöelda rohelisel mehikesel,” leiab politoloog ja lõpetab: “Kõik see näib jaburusele läheneva tõsiasjade ülekordamisena. Kuid kõneledes rändedokumendist, peavad selles olema läbi käidud kõigi osapoolte õigused ja kohustused. Sealhulgas ka ränduri enda omad.”
Allikas: Karmo Tüüri blogi