Põllumehed lõikavad hoolimatute sõnumitega endale üha enam näppu

Kuigi maasikakasvatajad eesotsas Elke Lillemäega palkasid enda huve kaitsma Janek Mäggi suhtekorraldusfirma, tundub nende sõnum avalikkusele üha enam metsa minevat.

Esimene moment on ukrainlased. Nüüdseks on selgeks saanud, et ilma nendeta on põllumehed justkui käteta. Ühest küljest mõistetav, töömehi on vaja, teisalt aga jätavad Eesti põllumehed äpu mulje, nagu ei suudaks nad muutuvas olukorras ümber orienteeruda – kas nad on ettevõtjad või mängivad neid?

Teine moment on omad Eesti töötud inimesed. Nagu ütles Ametiühingute Keskliidu esimees Peep Peterson, ei ole eestlaste oskuste, õppimisvõime ja töötahte mustamisele ei ole kunagi varem nii palju meediapinda eraldatud.

Ajakirjanduskogemusega meediaspetsialistid kirjutasid juba mõne aja eest: koristage maasikakasvatajate kõneisikute seast ära Elke Lillemets ja Roomet Sõrmus, kes on eestlaste silmis siinsete inimeste mõnitajad.

Ukrainlasi ei tulnud, aga eestlaste kui tööinimeste mõnitamine jätkub täie hooga – tänane Maaleht leidis uued kangelased ehk “Ukrainlaste asemel korjavad maasikaid nigeerlased ja hindud”. Ikka võõraste ülistamine ja omade alandamine. Ja sõna saab jällegi presidendi “sõbranna” Elke Lillemets.

Eestlased on alati võimaluste piires kodumaist eelistanud. Tänavu on esimene aasta, mil paljud inimesed ütlevad sotsiaalmeedias avalikult välja, et loobuvad sellest põhimõttest ega eelista kodumaise põllumehe toodetut. Põhjusteks ikka nende põlgus oma inimeste vastu ja oma mure viimine poliitikasse, kus seda kasutatakse oponentidele ärategemiseks.

Põllumeeste tegutsemisväli aheneb kiiresti. Ka tänavu jätkusid skandaalid, kus Kreeka ja Poola maasikas segatakse kodumaisega ja müüakse Eesti oma pähe. Eestlasest tarbija ei saa enam kindel olla, kas ta ikka saab Maarjamaal kasvatatut (ka Poola maasikas lõhnab hästi) ning seetõttu on tal ka juba ükskõik, mis maalt magus suutäis pärit on. Või siis eelistatakse teadlikult pettureid mitte toetada.

Kui nüüd peaks veel välja tulema, et maasikakasvatajad üritavad valitsuselt raha välja pressida maasikate eest, mis läksid vihmase ilma, mitte ukrainlaste puuduse nahka, kaotavad põllumehed veelgi rohkem poolehoidjaid.

Järgmine pärssiv moment on Eesti põllumajanduse koondumine suurtootjate kätte, mis tähendab, et põllumajandustoodang tuleb suurtelt pindadelt – ja seal peab juba kasutama nii taimekaitsevahendeid kui ka väetisi, mis tähendab, et maasikad, kurgid ja tomatid pole enam kui “vanaema peenralt korjatud”.

Luunja kurgi kohta käib juba arvamus, et ega seda õiget maitset tal enam ei ole. Kui kodumaine vili on sama plastmassimaitsega kui Hispaania oma, siis pole enam vahet, mida eelistada.

Põllumeeste pea kohale kogunevad söed. Euroopa Liit vaatab toetuste osas nende kui vaeste sugulaste peale ning selles pseoduliidus on turukonkurents kõva. Orienteerumine endise Nõukogude Liidu tööjõule ja turule tähendab, et meie Laulva revolutsiooni eesmärgid hakkavad maalt, rahvuse kestmise taimelavalt, kõvasti taanduma.

Omamaine tarbija aga eemaldub tänu põllumeeste oskamatule kommunikatsioonile ja teatud põllumajandusorganisatsioonide juhtide ülipolitiseeritusele põhimõttest “Eelista eestimaist” ning turg jääb tänu sellele veelgi ahtamaks.

Meie laiuskraadil ei saa põllumees kunagi põliselt rikkaks ja mured on ühesugused mistahes valitsuse puhul. Kõige targem oleks poliitikat põllule ja karjalauta mitte lasta ning lisaks toodangule “Eelistada eestimaist” ka kogu tootmises.