15.05.2015
miyamoto
Selle aasta Miss Jaapanil on jaapani ema ja neegrist isa. Ei tule vist üllatusena, et ka kannab enda ema perekonnanime.
“Ma tahan alustada revolutsiooni,” ütles uus Miss Jaapan, Ariana Miyamoto. “Ma ei saa asju üleöö muuta, aga 100–200 aasta pärast on alles jäänud väga vähe puhtaid jaapanlasi, niisiis peame me hakkama muutma oma mõtteviisi.”
See oli öeldud vastusena jaapanlastele, kes leiavad, et nende riik ei peaks niisugust positsiooni andma segarassilisele isikule. Lääne meedia võttis Miyamoto kommentaari loomulkult soojalt vastu.
Isegi iludusvõistlustest kumab läbi poliitiline agenda. Miyamoto ei pruugi esindada praeguse Jaapani inimesi, kuid 200 aasta pärast, kui jaapanlased otsustavad avada oma piirid massiimmigratsioonile, siis esindab ta neid. Minevikus püüdis Jaapan segarassilisi inimesi nagu Miyamoto tasahilju saata Ladina-Ameerika riikidesse nagu Brasiilia.
Kogu teemast kajab läbi soov hävitada üks viimaseid Aasia etniliselt rahvuslikke riike. “Kui mina ei ole puhtarassiline, ei peaks keegi seda olema,” kõlab siit progressivide kuulutatud uue ajastu üks retoorilisi metafoore.
Samas teavad nad, et asjad ei saa juhtuda üleöö. Nad teavad, et nemad ei saa veel olema tunnistajad segakultuurilisele, segarassilisele tulevikule, mida liberaalid meile lubavad. See-eest töötavad nad selle saabumise nimel justkui maailmas ei leiduks õilsamaid missioone, õilsamaid eluülesandeid võitlejahingega inimesele.
Jaapani rahvas ei vihka kedagi, nad tahavad kõigest, et nende kultuur säiliks. Me kõik tahame, et meie kultuur säiliks. Jaapanlased tahavad, et Jaapan jääks jaapanlaste Jaapaniks. Mis on selles soovis halba?