15.12.2022
Eesti ei ole sõjaks päris valmis ja suur roll selles on Reformierakonnal, kelle jaoks on aega küll. Pilt on illustratiivne.
Eestis on juba juurdunud poliitkorrektsus, kus “õigete asjade” puhul ei tohi konstruktiivset kriitikat teha ja selle all kannatab ka kaitsepoliitika, kus kahtlaseid otsuseid kaitstakse sageli “Kremli agendiks” sildistamisega.
Ajakirjanik Andres Raid on mitmel korral kirjutanud sellest, kuidas kaitseväelased on pisut haavunud, sest riiklikus propagandas räägitakse ainult liitlastest, muretsetakse nende hakkamasaamise pärast ja kaitstakse neid mistahes kriitika eest, samas kui oma kaitseväelaste rollist, tegemistest ja valmisolekust kodumaad kaitsta on vähe juttu. Ainsad kohad, kus Eesti kaitseväest kuuleb, on Heremi sõjakad säutsud ja sõjaväelaste kommentaarid Ukraina sündmuste kohta.
Reformierakond pole kunagi Eesti kaitseväkke uskunud, nad on alati rääkinud liitlaste erilisest rollist ja toonud välja vaid seda, kuidas saavutati jälle mingi roteeruva üksuse siiatulek. Liitlased on Eestile ülitähtsad, aga kas oma Kaitsevägi ja Kaitseliit siis polegi?
Kaja Kallas on suutnud isegi põhimõtte “Mitte kunagi enam üksi!” teistpidiseks keerata. Ega pole siis imestada, kui Nursipalu-lugude kommentaariumides küsivad ka eestlased, et kas nende kodutalud ohverdatakse liitlaste harjutusplatsi nimel? Võib ju karjuda sellest, et nii õõnestatakse liitlassuhteid, aga kui eesti oma inimestes on kahtlused ja kibestumus, siis selle eiramine ei tee kaitsevõimekust ja -tahet paremaks. Pigem vastupidi.
Teine oluline küsitavus on selles, et kui kogu aeg on räägitud Eesti kaitsmisest, siis üleöö, enne valimisi, ollakse üle mindud juttudele löögist Venemaa pihta. Kes tunneb ennast Eestis nii kindlalt, et on valmis vene karu ärritama? Meedias on juba arvatud, et kuna Kaja Kallas on oma sõjakusega, mis jääb küll ainult välisveergude tasemele ega oma ka sõjalist katet, saanud poliitilist kasu, ning nüüd üritavad poliitikud lausa ülekutsetega sõjakäiguleminekuks ise ka populaarsust lõigata.
Mis on sellise poliitika tagajärg? Esiteks võivad meie noormehed öelda ja arvata, et kui need liitlased nii kõvad on, siis milleks meid enam vaja on? Teiseks kibestumus sellest, et meie endi kodukaitsjaid ei märgata. Kolmandaks rahva nördimus sellest, kuidas kodutaludest üle sõidetakse. Kuidas kõik see tõstab või langetab kaitsetahet?
Liitlased on meile üliolulised, aga kui puhkeb NATO-Vene konflikt, siis lendavadki kõik idanaabri raketid kogu NATO pihta. Sakslased ja poolakad tahaksid liitlaskohustustest hoolimata olla sel hetkel pigem Berliini ja Varssavi õhuruumi kaitsmas – Eestit kaitsevad kõige visamalt ennekõike eestlased ise, sest neil on, mida kaitsta. Ärgu rikkugu Eesti riik ise oma rahva kaitsetahet.
Uued Uudised