Positiivsetest eeskujudest negatiivseteks – eestlastest, Soomest ja Rootsist

Ilmselt oli tänu Soome TV nähtavusele põhjanaaber kogu okupatsiooniaja meile ihaldusväärseks eeskujuks, nagu ka tõelist sotsialismi ehk sotsiaalset võrdsust edendanud Rootsi. Mis on tänaseks saanud?

Liberaalide ja vasakpoolsetele on nad endiselt eeskujuks, ja paljud eestlasedki on ennast Soome sisse seadnud. Aga kas me tahaksime olla sellised, nagu nemad?

Rootsis on plahvatused igapäevaseks saanud ja Soomest tulevad samuti räiged kuriteoteated. Mõlemad ühiskonnad on olesklevatest migrantidest üle ujutatud. Eriti just Rootsis on põlisrahvas maha surutud ja võõras mentaliteet ühiskonnale peale surutud. Mõlemas riigis toimub senise rahvastiku asendamine võõrastega, on paralleelühiskonnad ja no-go-tsoonid.

Nii Soome kui Rootsi ühiskonnas valitsevad vasakpoolsed ja liberaalsed ideoloogiad, mis on “euroopalikud väärtused” kohustuslikuks teinud, pannes nende leviku õnnestumise üle valvama vihakõneseadused. Politsei tegutseb poliitkorrektsuse kammitsates ja mõlemasse riiki on jõudnud islamiterrorism.

Jah, mõlemas riigis on kõrge elatustase, aga mis kasu on jõukusest, kui märatsevad bee-ell-emm-lased võivad kodu maha põletada või islamiterrorist elu võtta? Rootsi puhul räägitakse üksildaste ühiskonnast – absurdini aetud isikuvabadused on inimesed sedavõrd egoistlikuks muutnud, et keegi ei taha teisega koos elada.

Eesti liberaalid mõtlevad Põhjamadest rääkides nende majandus- ja sotsiaalset mudelit, mis tundub ahvatlevana, kuid ongi neis maades loonud sellise olukorra, millest oli eespool juttu.

Inimesi ahvatlevad jõukad ja stabiilsed riigid, kuid Põhjamaad pole seda ammugi enam. Nagu muu Lääne-Euroopagi – Pariisi ei maksa enam šansoonidest tuntud romantikat otsima minna, sest pigem näeb seal Aafrika ja Araabia tumedamat külge. Rääkimata Sadiq Khani Londonist, kust on kõik inglaslik kadunud ja valitsevad noakangelased.