03.11.2024
Pärast “sõjaprintsessi” lahkumist on hurraa-patriotism pisut vaibunud, aga mõistuspärast poliitikat ikkagi pole.
Kui algas Venemaa agressioon Ukraina vastu, räägiti, et kasu said sellest kaks poliitikut, kelle populaarsus tõusis järsult – Kaja Kallas ja Vladimir Putin.
Kaja Kallas võttis vastu talle omistatud sõjaprintsessi tiitli, andis Ukrainale ära suure hulga relvastust ja teatas, et Eesti on sõjas. Reformierakonna populaarsus tõusis paljalt sõjaõhutusest kuskile 35 protsendi kanti, Eestis sai sinikollane teiseks riigilipuks ja Kremli agendiks tembeldati igaüks, kes ei läinud hurraa-patriotismiga kaasa, vaid ütles, et „Pidage nüüd vähe hoogu!“
Ukrainas on sõditud peaaegu kolm aastat ja kurb tõdemus on see, et Lääs pole suutnud Ukrainat piisavalt aidata ning venelased rühivad Donbassis edasi. Abipaketid on aidanud Ukrainal vaid vastu pidada, kuid mitte võita. Paranemist pole oodata, sest Lääs kardab suurt sõda – ka sel nädalal teatas BNS, et Poola ei hakka ise Lääne-Ukrainas Vene rakette alla laskma ega anna ukrainlastele selleks ka MIG-e, mida nood küsivad.
Ilmselge on, et Ukraina võita ei suuda ja selleks vajalikku abi pole ka kuskilt oodata. Olukord on ukrainlastele halb – sel nädalal kirjutas BNS esmakordselt deserteerimistest rindelt. Venemaa surve tuleb tugev ja ees on talv, ukrainlased on sõjast väsinud ja keegi ei tea, kui kaua nad vastu peavad.
Kõige selle taustal jätkub Eestis endiselt juba absurdina näiv hurraa-patriotism, kus president Alar Karis, välisminister Margus Tsahkna, kaitseminister Hanno Pevkur, Riigikogu väliskomisjoni fotograaf Marko Mihkelson ja paljud teised võimupoliitikud deklareerivad ustavust Ukrainale.
See ustavus pole kahtlemata vale, aga küüniline näib see esitlus – sõnad on sellised, nagu sammuks Ukraina võidu teed ja sõda oleks kohe-kohe lõppemas. Aga ei ole ju, see viletsus, veri ja surm jätkuvad. Ja Eestil polegi suurt enam millegagi aidata, kui mitte arvestada ikka veel siin redutavaid ukraina sõjaväekohuslasi.
Reformierakonnas on võimul kunagistest flaierijagajatest ministriteks tõusnud põlvkond noorpoliitikuid, kes pole kunagi vastutanud ja kellele on tagatubades pigem vastutamatust õpetatud – ja nemad ei tea midagi vastutustundlikust poliitikast, kus mõeldakse ka tagajärgedele.
On kahtlemata väga ilus ja populaarne taguda endale vastu rinda ja lubada Ukrainale võitu, aga reaalsus on teine. Kui sõda peaks kasvõi servaga korraks Eestit puudutama, tähendab see varemeid, hukkunuid, haiglatäisi vigastatuid, purustatud infrastruktuuri, puudust, vaesust… ja kindlasti siit põgenejaid, desertööre, õudu, pisaraid. Kas see võimukamp kujutab ennast ministritena ka sõjaajal keset seda kaost?
Sõda Eesti osalusel peaks üritama ära hoida. Ukrainat võib ja saab aidata ka nii, et lähed ja viid ukrainlasele relva, mitte ei telli seda relva viima hakates välja meediat, kes kõike kajastab; ei tee endast kui Ukraina abistajast šelfisid, et ennast patrioodina serveerida; ei karju, et lähed ise sõtta.
Pole vaja häbeneda seda, kui Venemaa suunal ei klähvi, vaid tegutsed pragmaatiliselt – Putin on agressor, kuri ja halastamatu ning ta peab meeles, kes on teda sõnadega rünnanud. Sageli räägitakse sellest, et Putin võib proovida NATO-ga sõdida, lühidalt ja ise kohe tagasi tõmbudes – ta teab, et Lääs suurt sõda ei taha ja võtab pärast jõukatsumist tema rahupakkumise vastu. Ja on väga suur oht, et see rünnakukatse võetakse ette Baltikumis koos viienda kolonni ja hübriidsõjana.
Eesti poliitikutel pole vaja ei klähvida Vene ega suurustada Ukraina suunal – tuleb tegutseda nii enda kaitsevõimekuse tõstmisel (see ei hõlma maksutõuse kaitsekulutuste ettekäändel, kuigi lapitakse vaid enda katastroofilist rahanduspoliitikat) kui Ukrainat rahvusvaheliselt toetades. See aeg on möödas, kui Ukraina lipuga lehvitati ja püüti olla patriootlikum kui teised. Käes on pragmatismi aeg.
Mööda ei saa minna ka sellest, et kogu väidetava patriotismi juures pole Reformierakond ja tema võimupartnerid teinud midagi selleks, et Eesti ei oleks Ukraina desertööridele turvaline peidupaik – küll aga on kõik kolm erakonda ajanud ärisidemeid Vene suunal.
Eraldi tasuks peatuda siseminister Lauri Läänemetsa tegemistel. Meedias on avaldatud arvamust, et Läänemets on tegelik valitsusjuht ja selle taustal on tema tegevus eriti ohtlik. Esiteks, sotsid ei taha mingi hinna eest Vene kodanikelt valimisõigust ära võtta – põhjendused selleks on ülimalt absurdsed, nagu näiteks see, et nii võidakse lojaalsed(?) Vene kodanikud (kellest 94% valib Vene presidendivalimistel Putinit) meist eemale tõugata…
Teiseks üritab Läänemets iga hinna eest Moskva patriarhaadi kirikut elimineerida. Tundub justkui õige üritus, aga põhjus võib olla hoopis teine – Lauri Läänemets teab, kui oluline on usk Eesti venelastele ja nende kirikut pitsitades tahabki ta venelased Eesti riigi vastu üles ässitada. Usklikud lähevad usuteemadel väga kiiresti põlema ja eriti veel õigeusklikutest temperamentsed slaavlased. Tuletagem meelde, et Läänemets on Narva teemal varemgi venekeelses Delfis provotseerivaid avaldusi teinud.
Olukord maailmas on ülipingeline, lisaks Ukraina ja Lähis-Ida sõjale on olukord pingeline ka kahe Korea ja kahe Hiina vahel. Sellises olukorras on juhtima vaja tasakaalukaid poliitikuid, mitte vastutustundetuid poiss- ja tüdrukpoliitikuid, kes mõtlevad mitte riigi saatuse, vaid oma tähesära peale. Või siis võõrsilt tulnud käskude peale – katastroofiline rohepööre sõdivas maailmas on selge rumalus.
Võib-olla tasuks rohkem kuulata ka traditsionalistidest poliitikuid nagu Varro Vooglaid, kelle religioosne taust välistabki heakskiidu mistahes sõjale – sellevõrra näevad nad paremini ohtusid, milleni Venemaa “põlvililisurumine” ja Ukraina “võiduplaan” viivad. Ja kindlasti Mart ja Martin Helmet, kelle paljud hoiatused, mille eest neid on kritiseeritud, on osutunud tõeks.
Uued Uudised