Praktika ei toeta “uue inimese” tekkimist ja tänane arusaam vabadusest hakkab karmi lõivu nõudma

Tuntud poliitikavaatleja Harri Kingo ennustab, millisena hakkab läänelik maailm lähiaastatel välja nägema.

“Kaldun arvama, et üha ohjeldamatum liberalismi, humanismi, isikliku vabaduse ja demokraatia arusaamadele ehitatud lääne ühiskonnamudel on end juba ammendanud, osutudes toimimatuks. Pole parata, kuid ilmselgelt on maailm, kui ta tahab liikuda oma arengus edasi ja mitte takerduda omaenese “vabadustesse, humanismi ja demokraatiasse”, sunnitud piirama ja karmistama omaenese ülivabasid mängureegleid.

Tänane arusaam vabadusest ja selle järgimine osutub ühiskonna ja tema indiviidide arenematuse korral ühiskonda ennast kas otseselt hävitavaks või vähemalt arengut otseselt takistavaks luksuseks, mille eest tuleb üha kallimat hinda maksta.

Ilmselt kujuneb 21. sajand muutuste sajandiks ideoloogilises mõttes – tänased arusaamad demokraatiast, liberaalsusest, vabadusest, humanismist ning teised vaated, mis on arvatud lääne ühiskonna arengu vahendeiks ja ideaalideks, on end ammendamas.

Oleme taas kord omaenese illusiooni ohvrid, nagu oleme seda olnud ajaloos korduvalt. Taas on need inimesest enesest tulenevad ideed ja ideaalid osutunud põhjendamatuiks ja katteta illusioonideks – igapäevapraktika ei kinnita mingi “uue inimese” võrsumist ja kasvamist. Reaalsus on olnud massilised tapatalgud ühes või teises vormis.

Lääne ühiskond näib paljus olevat veel sellises arengustaadiumis, kus ta vajab vabaduse asemel pigem reegleid, norme ja piiranguid, seda kuni karmide karistusteni välja. Meie arusaam vabadusest pole osutunud lääne tsivilisatsioonile selleks keskkonnaks, mis tagab talle harmoonilise arengu – selline vabadus jätab kasvuruumi ka umbrohule ning kokkuvõttes läheb kõigile väga kalliks maksma.

Paraku sarnaneb selline arusaam vabadusest hambapastaga – kord tuubist väljapigistatuna on raske seda sinna tagasi toppida.

On ilmselt aja küsimus, mil lääne tsivilisatsioon on sunnitud tagasi pöörduma märksa autoritaarsemate ja rangemalt reglementeeritud ühiskondlike mudelite juurde. Me ei ela siiski õilsas pioneerimalevas, kus lapsed on kõik timurlased. Pigem meenutame raskeltkasvatatavate noorukite kolooniat.

Pööre “tagasi” (loe: edasi) muutub paratamatuks, kui ühiskond enam ise ei talu kaost, mida millegipärast vabaduseks nimetatakse. Poleks vaja imestada, kui meid ootab ees mingi ühiskondlik iseorganiseerumine, mille ideaaliks on ühiskonna rangem reglementeeritus. Selles osas on meie poliitilisel maastikul ühiskonnas esialgu veel tühi koht, kuid loodus käitub tühjade kohtadega alati üheselt.

Isikliku tasandil kujuneb selline reglementeeritus arvata paljudele valuliseks. Ometi, laiemalt osutub see tee perspektiivikamaks anarhiast ja kaosest, milleks vabadus on muutumas ja mis avaldubki esmaselt iga ühiskonna liikme üha suureneva isikliku ahistatusena “tänu” üha vaenulikumale “vabaduse” keskkonnale.”