Prantsuse president süüdistab “NATO ajusurmas” halbu suhteid USA-ga – hullem oht lähtub siiski Vene-Türgi suhetest

Prantsuse president Emmanuel Macron ütles neljapäeval avaldatud usutluses, et NATO on ajusurma seisundis – see teema koos 5. paragrahvi kehtivusega on juba pikemat aega päevakorras.

Macron vaatab probleemile pisut omast küljest – ta kurdab koordinatsiooni nappuse üle USA ja Euroopa liitlaste vahel ning alliansi liikme Türgi agressiivsete sammude üle Süürias.

“See, mida me oleme praegu läbi tegemas, on NATO ajusurm,” ütles Macron usutluses ajakirjale Economist. “USA ja tema NATO liitlaste vahel puudub igasugune koordinatsioon strateegiliste otsuste langetamisel. Olematu. Siis on veel koordineerimatu agressiivne käik ühe teise NATO liitlase Türgi poolt piirkonnas, kus on kaalul meie huvid,” lausus Prantsuse president.

Prantsuse president hoiatas Economistile 21. oktoobril antud tunniajalises usutluses Euroopat, et USA on Euroopa projektile selga pööramas. “On aeg silmad avada. Euroopa seisab kuristiku veerel,” ütles Macron.

Presidendi sõnul peab Euroopa hakkama mõtlema endast strateegiliselt kui geopoliitilisest jõust, vastasel juhul minetab ta kontrolli oma saatuse üle.

Macron jätab märkimata, et Euroopa on elanud USA sõjalise kaitse all ja Trumpi võimule tulles leiti Ameerikas, et ennast lõdvaks lasknud ja kaitsevõime minetanud Vana Maailm peab ka ise vaeva nägema ja raha välja panema.

Macroni seisukohad väljendavad Prantsusmaa nägemust ning kajastavad USA ja EL-i mõnevõrra halbu suhteid, mistõttu Pariis suunab kriitika Ameerika vastu, mis aga pole ühepoolne süü – Macron on ise üks Euroopa armee initsiaatoreist ja enda kaitsealgatuste loojatest ehk ta ajab oma agendat.

Macroni seisukohti ei toeta samas ei Saksa kantsler Angela Merkel ega ka NATO peasekretär Jens Stoltenberg.

NATO efektiivsuse osas on suurem oht siiski Türgi suunalt, kellest on sisuliselt saanud Venemaa liitlane NATO-s, kusjuuures Moskva ja Ankara vahetavad tõenäoliselt ka luureandmeid. Kui Türgi asus Venemaalt ostma S-400 raketikomplekse, tühistasid ameeriklased relvatehingu, millega Türgi pidi ostma 100 USA sõjalennukit F-35.

Ameeriklased arvasid, et kui Vene päritolu õhutõrjesüsteem ja USA päritolu lennukid ühe ja sama riigi relvajõududes tegutseksid, tekiks oht, et Vene sõjatööstusele lekib USA tehnoloogiat puudutavat teavet. „S-400 on Vene süsteem, mis on ehitatud just F-35 moodi lennukite allatulistamiseks,” rõhutas kindral Mark Milley. Ameeriklased kardavad ka oma tehnoloogiate sattumist venelaste kaudu hiinlaste või Iraani kätte.

Eesti jaoks on ohtlik see, kui NATO-s kaob sisemine ühtsus ja kollektiivse kaitse klausel muutub mängukanniks.

NATO 5. paragrahv ütleb, et kallaletung ühele liikmesriigile tähendab kallaletungi kõigile ja sellega seonduvalt asuvad teisedki agressori vastu tegevusse. Kui Türgi on saanud Venemaa liitlaseks, siis ta saboteerib tõenäoliselt 5. paragrahvi käikulaskmist ja tema sabotaaž võib anda võimaluse kõrvale jääda kõigile NATO nahahoidjariikidele.

Neid eemaltjälgijaid poleks ilmselt sugugi vähe – esiteks on teada juba Lääne-Euroopa madal sõjaline võimekus, eriti Saksamaal. Teiseks riskiks Lääne-Euroopa sõja korral oma investeeringute kaotamisega Venemaal. Kolmandaks kukuks kokku nende energiasüsteemid, mis on Nord Streami võrkude kaudu Gazpromi toite otsas – viimati andis sellele rohelise tule Taani. Ilmselgelt hoiduvad mitmed lääneriigid igati 5. paragrahvi rakendamisest.

Eestile ja teistele Balti riikidele on nõrga NATO korral otseseimaks ohuks Venemaa hübriidsõda, kus konflikt tekitatakse näilise sisekonfliktina siinse vene kogukonna kaudu ning ulatuslikumat abi NATO liitlastelt ei tule. Selle vältimiseks tuleb ka NATO sees hoida tihedamad suhted USA ja Suurbritanniaga, samuti Poolaga, väljaspoolt aga Soome ja Rootsiga.

Kas NATO nüüd päris ajusurmas on, kuid paralüseeritud on ta kindlasti, sest üks Euroopa väärtusi mittehindav liige on Venemaaga ühte heitmas, USA kaitse all jõudeelu elanud Euroopa aga on solvunud ameeriklaste peale, kes soovitasid neil endil ka püssidelt rooste maha nühkida. Eestile on olukord igast küljest ohtlik ja ettevaatusele sundiv ning kindlaid liitlasi otsima panev.