Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Presidendi institutsioon on omadega põhjalikult augus

-
28.07.2019
Eesti kaks äpardunumat presidenti.
© Scanpix

Möödunud nädalal tõusis taas päevakorda president Kersti Kaljulaidi käitumine ja tema ametikoha tähendus ühiskonnale, ning seda mitte heas mõttes.

Riigipea institutsiooni seisukohalt on Eesti jõudnud selgesse kriisi. Seda näitab kasvõi asjaolu, et kõik senised presidendid on meelde jäänud väga erinevalt – ühtse institutsiooni puhul ei tohiks see nii olla.

Skandaalsemad on olnud viimased kaks presidenti – Toomas Hendrik Ilves ja Kersti Kaljulaid. Kui Arnold Rüütel ja Lennart Meri üritasid ühiskonda sidustada, siis Ilves ja Kaljulaid on seda vaid lõhestanud, asudes toetama üht poliitilist suunda.

Isegi kui kahte viimast lõhestamises mitte süüdistada, siis seda ei saa eitada, et kui ühiskonnas on kired üleval, siis pole Ilves ja Kaljulaid üritanudki pooli lepitada – nad on asunud ühele kaevikupoolele ja andnud tuld teises suunas.

Ka juhul, kui riik on asunud toetama tingimusteta kuulumist Euroopa Liitu ja tuleb üks rahva seas populaarne jõud, kes ütleb föderalismiarengule “ei”, siis õige riigijuht üritaks nende kahe suuna pooldajaid maha rahustada ja pingeid maha laadida – Kaljulaid ei tee seda mitte. Kui aga presidendi juhitavas riigis puhkeb kriis, siis on selles süüdi ka president – kuigi võimutäiust on tal vähe, on sidustamine tema peamine roll.

Nn presidendikultuuri viis alla Toomas Hendrik Ilves, kelle esimese ametiaja eesti rahva manitsemine kasvas teiseks ametiajaks üle eesti rahva mõnitamiseks – Ilves alavääristas ja halvustas oma rahvuskaaslasi igati. Selle praktika on üle võtnud ka Kersti Kaljulaid.

Kaljulaidi valitsemisajal on riigipealt tulnud mitmeid täiesti mõistmatuid otsuseid. Nii näiteks otsustas president Kaljulaid teist korda jätta välja kuulutamata kaitseväele täiendavaid varjatud jälgimise õigusi andva seaduse ning pöördus riigikohtusse taotlusega kuulutada 29. mail vastu võetud seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Ilmselt mingite võrdsussätete tõttu, mis Kaljulaidile ainsana kogu Põhiseadusest näivad lugevat.

Selle seaduse puhul on eriline see, et seaduse poolt on praktiliselt terve ühiskond: seadusandlik kogu, nii koalitsioon kui opositsioon, Riigikogu komisjonid, asjaga seotud ametkonnad, erinevad erakonnad, analüütikud ja eksperdid – ja ainult Kaljulaid on mingitel vaid talle teadaolevatel põhjustel vastu, blokeerides seaduse jõustumist. Või on ta lihtsalt põikpea, kes otsustas oma kapriisid maksma panna.

Kaljulaid on oma valitsemisaja jooksul teinud ka rida samme, mis on ühiskonda lõhestanud – näiteks loobudes ametisseastumise vaimulikust õnnistusest. See ajas kasvõi sotsiaalmeedias inimesed nii hullusti toetamise ja mittetoetamise kontekstis tülli, et lõhe ühiskonnas kärises raginal suuremaks. Riigipea peaks aru saama, et tema tasakaalust väljas seisukoht mõjubki nii, näiteks EKRE osas – aga presidendi kohus on just seda vältida.

Mõlemad presidendid, nii Kaljulaid kui ka Ilves, on pidevalt kuritegelikult oma kodumaad välismaistes väljaannetes laimanud – isegi kui valitsus riigipeale ei meeldi, ei tohi ta mingil juhul sellest kogu maailmale pasundada. Kahjuks puudub Eestis võimalus presidenti sellise riigivaenuliku tegevuse eest ametist eemaldada.

Olukorrast väljatulekuks on kaks teed – kas kaotada presidendi institutsioon üldse või anda tema valimine otsevalimiste kaudu rahva kätte. Sest siis on tal teatud käitumiseks ka legitiimsus olemas. Kaljulaidil pole seda vähimalgi määral, sest tema on nii-öelda hädatapuvariant – seltskond rahvasaadikud valis täiesti tundmatu persooni, sest kõik teised kandidaadid olid põrunud, valimised farsiks muutunud, valijamehed väsinud ja nende varjus ujuski kaldale must hobune, kelle poliitilist päritolu tegelikult keegi ei tea.