01.10.2021
President Kersti Kaljulaid ei ole õige inimene vabadustest rääkima.
President Kersti Kaljulaid rääkis reedel Tallinn Music Weeki avamisel vabadusest ja loomisest, kuid tema sõnad olid traditsiooniliselt õõnsad, seda eriti hiljutise karikatuuriskandaali raames.
President võiks selgitada ja peaks esmalt selgitama, kas inimesed saavad olla vabad riigis, kus riigipea isiklikult mõistab inimese, konkreetselt lausa valitsuse ministri, süütuse presumptsiooni eirates otse seadusandliku kogu ees demonstratiivselt süüdi, seda juba enne, kui tollele on üldse süüdistust esitatud, lihtsalt meediakära peale?
Millisest vabadusest räägib president loomeinimestele, kui alles surus võimuerakond jõhkralt maha loomevabaduse Postimehes, kust Reformierakonna nõudmisel kõrvaldati Urmas Nemvaltsi karikatuur ning väljaanne liputas seepeale alandlikult saba? Kas “Sõna on vaba” ikka kehtib või on see nonsensiks muutunud? Ja kas vabadus Eestis seisneb võimuerakonna soovis juurutada ellu vaenukõneseadus, mis sisuliselt tähendab sõnavabaduse piiramist teiste vahenditega?
Mida räägib Kaljulaid veel vabadusest? “Vaktsiinid on meid vabastamas pandeemiavangistusest. Igaühe panus võib päästa kellegi elu, meie kõigi panus päästab maailma,“ rõhutas Kaljulaid. “Vaba ühiskond jääb vabaks, kui ta on samas õiglane. Kõik on tõepoolest ühtmoodi vabad, kõik on ühtmoodi ka vastutavad. /…/ oleks igaühe vabadus täpselt nii suur, et jääks alles ka teiste vabadus.”
Kaljulaidi jutt on naiivne. Kõigepealt – vaktsineerimine ei pruugi pandeemiavangistusest vabastada, sest näiteks Iisrael on minemas uuele ringile, kus kunagine kõrge vaktsineeritus nüüdseks hajub ja uute tüvedega nakatuvad ka vaktsineeritud. Laias laastus tähendab see, et inimkond hakkabki elama massivaktsineerimises, mis ei ole kuidagi vabaduse tunnus.
Lisaks ei saa rääkida vabadustest, kui vaktsineerimisega on kaasnenud massiline sund, vallandamisähvardused ja mittevaktsineeritute liikumispiirangud. Isegi kui see oleks põhjendatud, ei ole tegemist enam vabadusega – see on pseudovabadus piirangute ja sunni raames. Nagu koeral keti piires.
„Kui oma igapäevasest tegevusest saab loomise ja vabaduse asemel vaid nukralt tunnetatud paratamatus, siis muutub vabadus justkui kuidagi elutuks,” ütleb Kajlulaid. Tema valitsemise aastatel ongi vabadusruum elutuks muutunud, sest ühiskonnas kultiveeritakse ühe kindla ideoloogia ehk liberalismi ainuõigsust, surutakse peale neomarksistlikku vähemuste kaitse praktikat, mis pole enam mitte vabaduslik, vaid ideoloogiline, toimuvad survekampaaniad a la kliimavõitlus – kõik see piirab inimeste tõelist vabadust ise otsustada.
Kaljulaidi sõnul väljenduvad esimesed märgid, et vabadus on ühiskonna ära tüüdanud selles, kui ühiskonnas tekivad ootused riikliku ettehoolduse osas. Seda aga ongi liberaalsed ja vasakpoolsed parteid pikka aega riigis kultiveerinud – kõrgete maksude ja aktsiisidega kogutakse rahvalt ära raha, et see hiljem näpuotsatäite kaupa taas laiali jagada, näidates ennast helde abistajana. Riik aga on vabaduse kaotanud sel kombel, et sõltub juba suuresti eurorahadest, eurolojaalsusest ja Brüsseli arvamusest.
President Kaljulaid pole õige inimene vabadustest rääkima – tema valitsemise ajal muutus Eestis olukord nendega märgatavalt hullemaks, mida näitas ka meeleavalduste jõuline laialiajamine kevadtalvel.