29.03.2018
Kersti Kaljulaid
Mida peaks tegema iseseisva riigi kodanik, kui avastab, et president valetab avalikult kogu maailma ees — või et paremal juhul on tegu üdini naiivse inimesega, kelle sarnane ei tohiks üldse riiki esindada?
Aga just see mõte tuleb ilmselt igal eestimaalasel kohe pähe, kui ta loeb meediast uudist: “President Kersti Kaljulaid ütles usutluses Suurbritannia telekanalile 4 News, et Venemaa on proovinud mitmel puhul lõhkuda Eesti väärtushinnanguid, kuid ebaõnnestunult. Kaljulaidi sõnul on Eesti venelased valmis seisma Eesti eest.” (Õhtuleht, 28. märts). President väidab, et siinsed venelased ei räägi Putini keelt — kas Kaljulaid ei kuulegi siis ehtsat Kremli murrakut väites “Punaarmee vabastas Tallinna”, mis kõlab iga aasta 22. septembril?
Presidendi ütlustest jääb mulje, nagu poleks Eesti ühiskonnas mitte kunagi olnud emotsiooniderohket arutelu selle üle, miks elab suur osa siinsest venekeelsest jätkuvalt PBK ja Venemaa meediakanalite infoväljas. Fakte, mis lükkavad naiivitarist riigipea väljaöeldu ümber, on ohtralt: iga-aastased hoiatavad kapo aastaraamatud Vene mõjusfääride ja -agentide kohta, 31. detsembril kell 23.00 Lasnamäel Moskva ajast ajendatuna õhku paiskuv ilutulestik, Võidupüha ülevoolav tähistamine 9. mail — neid näiteid võiks kümnete kaupa tuua.
President Kersti Kaljulaidi lubamatule ja puhuti demokraatia jaoks lausa ohtlikule tegevusele on EKRE alatasa tähelepanu pööranud: küll sekkub riigipea seadusandjate töösse, siis kutsub mitte hääletama riigi suuruselt kolmanda poliitilise jõu poolt, esineb otseselt rahvusriigi põhimõtete vastu käivate avaldustega — ja nüüd loob ta välismaise avalikkuse ees meie riigi probleemidest ilustatud pildi!
Suur osa Eesti venekeelsest elanikkonnast on ilmselt riigile lojaalne, kuid see ei pruugi nii jääda otsese sõjalise konflikti olukorras — siis on väheusutav, et nad lähevad relvaga oma rahvuskaaslaste vastu, seda enam, et esimeste mürskude järel kaob olematusse see suhteline jõukus, mis neil Venemaaga võrreldes siin on. Seda vähest lojaalsust asukohariigile näitas ka Ida-Ukraina kogemus — Ukraina sõjaväes sõdib etnilisi venelasi, kuid mitte eriti palju. Kindlasti aga on Eestis arvestatav seltskond omariiklusele vaenulikke vene inimesi, kelle olemasolu näitavad ära autode külge kinnitatud Georgi lindid.
President Kersti Kaljulaid esineb üha enam kummaliste väidetega — nii rääkis ta ideedekonverentsil TEDxLasnamäe, et Eestis määrab igaühe edukuse töötahe, mitte päritolu. Jah, tahe on väga määrav ja edu saavutavad need, kes toimetavad raskuste kiuste, aga ei saa kuidagi väita, et keskkond, kust inimene pärit on, oleks tähtsusetu.
Igasugune loogiline mõte ütleb, et laps, kes elab maal ja kelle vanemad saavad miinimumpalka, ei pääse kõikvõimalike ringide, huvialade ja mängumaade ligi samal moel nagu seda saab pealinnas elav jõukate vanemate laps, ning tema silmaring jääb ahtamaks. Kui ta ülikooli läheb ja peab õpingute kõrvalt töötama, siis tema võimalused edasi liikuda samuti on piiratumad. Tahtest jääb sageli väheks.
Sama on ka Ida-Virumaa vene noortega, keda ümbritsev keskkond (sageli Kremli-meelne ja Eesti-vaenulik; ka Eesti valitsuste vähene huvi piirkonna vastu) lihtsalt ei soodusta nende edasiliikumist sellisel moel, et nad suudaksid eestikeelses keskkonnas hiljem edukalt läbi lüüa. Ebavõrdsus on kõigis ühiskondades olemas, igal pool murrab vaid osa noori läbi, osa ka kõrbeb, ja rääkida, et noortele on kõik teed lahti, võib vaid nõukoguliku komsomolimentaliteediga inimene!
Ilmselt on õigus neil poliitilistel irvhammastel, kes ütlesid: arvasime, et Toomas Hendrik Ilvesest hullemat presidenti Eestis enam tulla ei saa — aga Kersti Kaljulaid tõestas, et saab küll!