29.05.2019
President Kersti Kaljulaid pole riigi mainet eriti kõrgel hoida osanud.
Kuulates ja lugedes riigipea jutte, jääb mulje, et tegu on Potjomkini küla pearhitekti või giidiga, kes võtab “innovaatiliselt” sõna teiste jaoks täiesti tavapärastes asjades.
Võib-olla on asi ka selles, et ERR ei suuda Kaljulaidi sõnumit edasi anda, aga see vahendatud jutt tundub ülimalt absurdsena.
“Riikidel on õigus reageerida pahatahtlikule tegevusele küberruumis, sealhulgas diplomaatiat kasutades, aga ka rakendada vastumeetmeid ning kui vajalik, siis kasutada ka iga riigi õigust enesekaitsele,” ütles Kaljulaid kolmapäeval rahvusvahelise küberjulgeoleku konverentsi CyCon 2019 avakõnes.
Eesti positsioon on, et küberruumis kehtib rahvusvaheline õigus sama moodi nagu tavaelus ning riigid vastutavad oma tegevuse eest küberruumis, rääkis president. Lisaks peavad riigid pingutama selle nimel, et suuta ära hoida küberrünnakuid ning takistama nende korraldamist oma territooriumilt ja infrastruktuuri kasutades, pakkudes vajadusel ka teistele riikidele tuge ja abi selliste rünnakute uurimisel ja korraldajate tabamisel.
Kaljulaid märkis ka, et riikidel on õigus tuvastada küberrünnakute korraldajaid, seda nii üksikult kui kollektiivselt ning sellega väheneb ka kahjustava tegevuse korraldajate võimalus karistamatult pääseda.
See nelja lausesse kätketud hunnik õõnsaid arusaamatuid heietusi paneb küsima – oot, kas siiani siis polnudki kellelgil õigust küberrünnakutele reageerida ja neile vastata? Kas me polegi siis küberründajatele vastanud? Kas küberkaitsekeskus ei tegelegi vaenulike häkkerite elimineerimisega? Kas küberrünnakute korraldajaid polegi seni püütud tuvastada?
Uued Uudised kipuvad arvama, et kõike seda arenenud maailmas ka tehakse, ja üsnagi edukalt, kuigi ülepaisutatud hala vene häkkerite ümber ja jutud nende tellijate võimsast mõjutustööst lääneriikide valimistel annavad asjatundmatutele põhjust arvata, nagu oleks Venemaa võimsaim küberriik. Kaljulaid aga käsitleb teemat kui midagi uut, mille peale on just tema “innovaatiliselt” tulnud.
Igal juhul kõlab presidendi kõne tekst umbes nii, nagu nõuaks mees õigust oma naist kaitsta või sõdur õigust oma maale tungijat tulistada – kõik see on nii loomulik, et ülerääkimine tundub naljakana. Miks siis president Kaljulaid avastab alles nüüd, et riikidel on õigus ennast ka küberrünnakus kaitsta?