21.08.2021
President Kaljulaidi kõned on tulvil pooltõdesid ja valesid.
President Kaljulaid rääkis iseseisvuse taastamise 30. aastapäeval peetud kõnes Nõukogude Liidust, märkamata seda, kuidas tema jutud käivad ka praeguse Eesti kohta, mille presidendiks ta on.
Aeg, mil Eestile veel sellest kasu tõuseks, et temast uuesti vaba riik saab, voolas kiiresti läbi liivakella. Eesti keele oskajate osakaal langes. Samal ajal kasvasid üles põlvkonnad, mille enamik oli olukorraga kohanenud, leidnud endale toimiva elukorralduse ja elas igapäevase kurbuseta.
Eesti keele rääkijate osakaal langeb praegugi kolinal, sest valdavad on aruanded “Sisseränne suurendas Eesti rahvaarvu juba viiendat aastat järjest” või “Eesti on saamas sisseränderiigiks.” Sisserändajad ei räägi eesti keeles, ei ehitusplatside ukrainlased ega Bolti-Wolti tõmmud-mustad toidukullerid.
Statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski kirjutas 7. juulil statistikaameti blogis artikli “Eesti vajab uut laulvat revolutsiooni, mis täidaks maa lastega”, mille lõpetas sõnadega: “Keegi ei oska täpselt öelda, kust jookseb piir, millest allpool põhiseaduses nimetatud rahvuse, keele ja kultuuri kestlik areng enam võimalik pole. Julgen siiski arvata, et oleme sellele olulisele piirile väga lähedal.”
Juunis avaldati statistikaameti aruanne, milles öeldakse: “Viimaste aastate rändestatistika kohaselt saabub Eestisse elama rohkem inimesi kui riigist lahkub, kusjuures silma hakkab Ukrainas ja ka Indias sündinut huvi Eestis elamise vastu, märgib statistikaamet. Eelmisel aastal kolis Eestisse elama ligi 3800 inimest rohkem kui riigist lahkus. /…/ Kõrgeim positiivne rändesaldo oli 2018. aastal, mil Eestisse saabus veidi üle 7000 inimese enam, kui siit lahkus. /…/ Viimastel aastatel on Eestisse saabunud keskmiselt 1500 Ukrainas sündinud sisserändajat, kuid see arv on läbi aastate olnud tõusvas trendis ning mullu ületas esmakordselt 2000 piiri.”
Ka tänases Eestis on toimiv elukorraldus ja omajagu jõukust, mille juures paljud inimesed jätavad tähelepanuta ohusignaalid liigmigratsiooni, “uusväärtuste”, suveräänsuse kadumise ja eestluse hääbumise osas – nad on kohanenud ega taha muresid märgata.
Toimiv elukorraldus tähendas suuremaid või väiksemaid kompromisse, mida oldi valmis tegema – paljud ametid eeldasid partei liikmestaatust. Avalikke sõnavõtte eeldavad tööpostid aga lausa punase maailmavaate demonstreerimist, vähemalt sõnades. Kes ei olnud selleks valmis, pages vabatahtlikult ühiskonna äärealadele. Aga sealtki võidi liiga valjult unistajaid leida, pagendada teadusest katlakütmise manu või vaba Eesti mälestuse ettevaatamatult julgema väljendamise korral ka laagritesse.
Paljud rahvuskonservatiivide toetajad on öelnud, et ei taha avalikult oma poolehoiust EKRE-le rääkida, sest see võib töökohal probleeme tekitada, sama väidavad Uute Uudiste lugejad, kes saadavad kirju, kuid paluvad anonüümsust. Eestis on rahvuskonservatiivse maailmavaate pärast vallandatud õpetajaid ja ajakirjanikke. Peavoolumeediasse tööle pääseb ilmselt ainult siis, kui leheneeger on “õige” mõtlemisega. Muide, punane maailmavaade (nagu sotsidel) ei ole Eestis ammu enam patt, küll aga rahvuskonservatiivne.
Inimesed teevad ka praegu tohutult kompromisse, kasvõi vaktsineerimise kontekstis, eriti aga maailmavaateliselt. Eestis ei peeta riiklikul tasemel õigeks ei homoagenda ega migrantide vastuvõtu kritiseerimist, julgemad kõnelejad tembeldatakse vihakõnelejateks ja nende tarvis valmib vaenukõneseadus.
Brežnevi pealtnäha sumbunud, suunata ja abitult stagneerunud ühiskonnas toimusid nõukogude ühiskonna ja homo soveticuse sihikindla loomise protsessid järjekindlalt edasi.
Kaljulaid ise loob praegu homo europaeust, sest just temalt on pärit väited, et eestlane olla võib igaüks – ja Eestis käib poliitika, kus kõike eestlaslikku halvustatakse, ähmastatakse ja naeruvääristatakse, Euroopa Liitu, kus rahvusriigid on vaenlaseks kuulutatud, aga ülistatakse. Ütles ju Euroopa Parlamendi president David-Maria Sassoli värskes intervjuus ERR-ile, et “Samas tuleb tunnistada, et ka Euroopa Liidus on olemas demokraatiavastased ja natsionalistlikud meeleolud…”
Mis aga puutub stagnatsiooni, siis Eestis oli see tervelt 17 aastat Reformierakonna aegadel ja on nüüd tagasi.
Edasi aga läheb Kaljulaid eriti asjalikuks: “Rahvaste sulatusahjus pöörlesid sajad tuhanded. Paljud omal tahtel, meelitatuna kodust kaugele hüvedega. Hüvedega, mida sealsetele, kelle kodumaale nad läksid, jagati samal ajal hoopis vähem lahkelt. Üle kogu kuuendiku planeedist.”
See rahvaste sulatusahi pöörleb täpselt kirjeldatud moel tänases Euroopas, kuhu ainuüksi 2015. aastal saabus ligi miljon põgenikku ja kuhu on tekkinud moslemikogukonnad, mis on kaasa toonud islamiseparatismi Prantsusmaal ja no-go-tsoonid üle kogu Lääne-Euroopa. Paljusid meelitatakse Euroopasse, nagu Merkeli-Saksamaale loosungiga: “Meil on ruumi küll!” Migrantide nunnutamise juures aga kasvab rahulolematus kodanike ja põlisrahva seas, sest migratsioon võtab ühiskonnalt nende loodud väärtused.
Rahvaste sulatusahju on näha ka Tallinnas, kus Mustamägi on muutunud Mustaks Mäeks, kohtutes on vägistamise pärast sudaanlased, egiptlased ja bengalid ning ehitusplatsidel kõlab ukraina keel.
Seega tuleb nentida: president Kaljulaid tahtis rääkida kadunud Nõukogude Liidust, aga rääkis Eestist Euroopa Liidus.