19.09.2019
President Kaljulaid kipub sageli piiridest üle minema.
President Kaljulaid lubab Ukrainale edaspidi suuremat avatust tööjõurändele, kes tuleb pikemaks ajaks – sellega ületab riigipea taas oma volitusi, andes lubadusi, milleks tema ametipost õigusi ei anna.
Tööjõupoliitika on täiesti valitsuse korraldada ja seadusandjate heaks kiita – Kaljulaid aga annab ukrainlastele ebakompetentseid ja ebakindlaid lubadusi, mis seavad riigi surve alla. President külvab taas välismaal segadust.
President Kaljulaid sarjab Ukrainas antud intervjuus EKRE-t, varjates seejuures oma asjatundmatust Brüsseli-meelse pugejalikkuse taha.
Kaljulaid ütleb, et EKRE on valitsuses esmakordselt ja neile peaks ebakomptentsuse andeks andma, sest viisavaba režiim ei olevat mitte Eesti ja Ukraina, vaid Euroopa Liidu ja Ukraina vahel, ja ühepoolselt seda rikkuda ei saavat.
Just president näitab siin üles pugejalikkust ja asjatundmatust – kui viisarežiim hakkab mingi riigi huvidele sisse sõitma, siis on vaja asjad ümber vaadata. Kaljulaid aga on sedavõrd Brüsseli sulase hingega, et temale on mistahes iseseisev mõtlemine ja tegutsemine saatanast.
Mart Helme mõistab, et mingi otsus on valet elu elama hakanud ja midagi tuleb muuta – Kaljulaidile on raudreegel see, et Brüssel on midagi paika pannud ja muutusi tulla ei tohi, ka siis, kui otsus on riigile kahjulik.
Normaalses riikidevahelises suhtluses hakataks tööjõu liikumise osas konsultatsioone pidama, Kaljulaid aga esindab seda mõtlemist, kus midagi muuta ei tohi. Samas on ju ilmselge, et kriisis Ukraina üritab oma sotsiaalselt ohtlikku töötust mujale suunata, hoolimata sellest, mida see tööjõud võõrsil endast kujutama hakkab.
Kaljulaid oleks võinud Ukrainas rääkida sellest, et meil on sealse tööjõuga pisut probleeme ja see jõudnuks Kiievi ametkondadeni, kuid ei – president tahtis taas lihtsalt Eesti mainet alla viia.
Emotsionaalselt ebastabiilne president tegi taas Eesti poliitikale karuteene, aga eks see olegi tema olemuses – pilduda igast asendist kaikaid Jüri Ratase valitsuse kodaratesse.
Samas ütles Kaljulaid Lõunalehele, et “ei poolda Eesti praeguse elamislubade kvoodi suurendamist, kuna riik ei suuda siia asuvatele inimestele keelt õpetada, pakkuda nende lastele eestikeelset lasteaeda ja kooli üle kogu riigi territooriumi ning selliselt võime tekitada endale teise põlvkonna migrantide probleemi, kus nad uuesti isoleeruvad, kuna neil pole ligipääsu siia ühiskonda.”
Seega andis president Ukrainale võltslubadusi, sest kodumaal väidab ta, et riik pole võimeline rohkem inimesi vastu võtma – Eestil on äärmiselt kahekeelne riigipea.