11.10.2021
Kersti Kaljulaid
President Kaljulaid on nüüdseks õnneks minevik, kuid ka oma viimases kõnes oskas ta kokku rääkida rumalusi.
“Toetuda on vaid põhiseaduses kirjeldatud liberaalsetele demokraatlikele väärtustele ja rahva usaldusele. Aga kas saabki olla veel suuremat toetust kui meie põhiseaduses toodud väärtuste raamistik? Või veel tugevamat mandaati kui rahva usaldus? Ei saa. Ja selles peitub Eesti Vabariigi presidendi võim,” rääkis Kaljulaid.
Eesti põhiseaduses on kirjas vaid nn liberaalsed väärtused? Kuhu jääb pluralismi tunnistamine? Kas konservatiivseid väärtusi, näiteks suveräänne rahvusriik (liberaalid on võimu Brüsselile delegeerimise poolt), Põhiseaduses enam polegi või nad ei loe enam?
Kellel on rahva usaldusest tekkinud mandaat? Kas Kaljulaidil, kes sai võimule tänu sellele, et kedagi teist lihtsalt enam ei suudetud leida ja sobis üks hall euroametnik? Või Alar Karis, kelle valimist ainsa kandidaadina võrdles isegi Lääne ajakirjandus Nõukogude valimissüsteemiga?
“Meie põhiseadus, mille vastuvõtmisest möödub järgmisel aastal 30 aastat, ei ole vajanud muudatusi selles, mis puudutab põhiseaduse tekstiga loodud väärtusruumi. See on, kui soovite, läänelik väärtusruum. Ja mul on hea meel, et just viimasel viiel aastal oleme arutanud ja leidnud ikka ja jälle, et just see on väärtusruum, mis meid kõige enam kõnetab. Ma olen selle üle väga õnnelik, et Eesti on jäänud truuks oma 1992. aastal põhiseaduses sõnastatud valikutele, sest ainult selline Eesti saab olla igavesti iseseisev,” jätkab Kaljulaid.
Mis asi on läänelik väärtusruum? Esmalt on see ikkagi kristlik väärtusruum, sest sellel põhineb kogu Euroopas loodu. Viimasel ajal aga on just Kaljulaidi eestvedamisel siia imporditud nn uusväärtusi, mis ähmastavad traditsioonilise mehe-naise abielu rolli ja on toonud ka Eestisse soo eitamise, sooneutraalsuse ja muud taolist. Millistest läänelikest väärtustest Kaljulaid üldse räägib, kas kristlikest või vasakliberaalsetest “uusväärtustest”?
Kas Eesti ikka on truu oma põhiseadusele koos selle preambulis sisalduva eestluse säilimise eesmärgiga ning iseseisvusele, kui üha enam võimu loovutatakse Brüsselile? Just Kaljulaid on kogu oma presidentuuri ajal silma paistnud sellega, et eirab põhiseaduse preambulit ja räägib vaid võrdsusprintsiibist.
“Viimased viis aastat on küll olnud täidetud pingeliste aruteludega just nendesamade väärtuste üle, aga olen tundnud Eesti rahva suur toetust meie põhiseaduses sõnastatule,” rääkis Kaljulaid.
Pingelised arutelud on tekkinud sellest, et Eestisse on toodud massiliselt “uusväärtusi”, näiteks kooselu- või vihakõneseadused; põhiseaduses sõnastatu, mida Eesti inimesed tõesti toetavad, ei ole neid tekitanud. Mitte keegi ei käse Eestil algatada vaenukõneseadust, selle “vajaduse” on tekitanud liberaalse demokraatia katse kärpida sõnavabadust.
“Parlamentaarne Eesti toetub just oma piiratud võimuga riigipeale. Tema on see, kes peab meie kõigi jaoks sõnastama, kust me tuleme ja kuhu läheme. Seda ootab temalt rahvas,” väidab Kaljulaid.
President ei sõnasta seda, kuhu me peame minema – seda peaks tegema rahvas, kellele pole selleks suuremat õigust peale valimiste antud. Õigusteta rahvas ehk ootabki presidendilt sõnastust, aga juba kaks järjestikku presidenti pole rahva ootusi täita suutnud.
Kaljulaid ise üritas sõnastada, et Eesti peab minema globalismi ja multikultuursuse teed. Seejuures polnud tal vähimatki rahva mandaati ja rahvalt ei küsitud kunagi, kas nad teda usaldavad. Kui, siis mõne reitingufirma poolt kallutatud võtmes.