02.03.2018
Kersti Kaljulaid
Eesti etteotsa määratud president Kersti Kaljulaid on ka ise igas mõttes küsimärk, seda nii tema tegelike kavatsuste kui ka mõttelaadi osas, ning see kõik väljendus ka tema küsimustest pungil juubelikõnes.
Tuleb ka lisada, et riigipea ei andnud ühelegi neist küsimustest ammendavat vastust, vaid ta pühenduski Eesti riigi juubelil valdavalt ainult retooriliste küsimuste õhkupildumisele. Samas küsis üks tema ERM-i külalistest Kristiina Ehin otse: kas president lubaks oma last tselluloositehastest allpool Emajõkke ujuma?
Alljärgnevalt rida lauseid Kaljulaidi retoorikast, mis aga riiki ja ühiskonda kusagile ei vii, seda enam, et küsijaks on sulaselge ühiskonna lõhestaja ise.
“Aga mida tähendab väärikas riik? Mis mõjutab riigi väärikust? Mida üks väärikas riik alati teeb ja mida ta kunagi ei tee? Ja mida üldse tähendab, et riik teeb?
Meil on aegade võimekaim riik – selline, mis suudab inimeste elu reaalselt mõjutada. Milleks me seda võimekat aparaati kasutame? Kas aitamiseks ja toetamiseks – või sunniks, ettekirjutamiseks, õpetamiseks?
Meil on rahvusriigi sajas sünnipäev. Me armastame oma riiki ja oleme uhkelt eestlased. Milleks me kasutame oma rahvustundeid? Kas rõõmu allikana või viha allikana? Kas me kasutame oma rahvustunnet ahelana või lillesidemena, ühendavana üle kogu laia maailma?
Kas eestlane olla peab olema kohustus, mida kanname, sest oleme sündinud selle väikese rahva liikmena, või hoopis imeline tunne, mis meid läbi elu kannab ja toetab?
Ent valikute paljusus arenenud ja jõukates ühiskondades on alati tähendanud sedagi, et peredesse sünnib vähem lapsi ja nad sünnivad hiljem. Seda olulisem on, et meie ise võtaks omaks kõik need, kes siin suureks kasvavad. Ükski seitsmene ei tohi tunda, et tema ei passi eesti kooli. Rääkigu ta eesti keelt võluva aktsendiga, olgu ta teist värvi või raskesti hääldatava nimega – see kõik ei tohi lugeda. Milleks öelda neile, kes ise tahavad võtta omaks meie keele ja meie kombed, et nad ikkagi ei saa olla omad?
Meil koos teiste põhjala rahvastega on Euroopa kõige paremini säilinud looduskeskkond ja loodustunnetus. Milleks me oma loodusrikkust kasutame? Kas vahetame rahaks, nagu 20. sajandi tööstusühiskonnas tehti – või jätame lastelastele alles?
Kas jätame lastelastele nii, nagu meid poleks siin olnudki, või tahame pigem, et meie heade otsuste muster oleks looduskeskkonnas 100 aasta pärast nähtav? Või lihtsalt loodame, et meie keskpäraste valikute jäljed ei jää liiga nähtavad?
President Rüütel meenutas Eesti Vabariigi 85. sünnipäeval: “Eestlased said 1920-ndatel aastatel esimest korda mitte ainult oma riigi, vaid ka oma maa peremeesteks. Neist aegadest pärinevad meie kultuurmaastikud, mis tänagi sümboliseerivad Eestimaa ilu.” Täna, 100. sünnipäeval on paslik küsida, millised maastikud pärandame lastelastele meie? Millise maapõue?
Meil Eestis on maailma vabamate hulka kuuluv meediaruum. Milleks me seda kasutame – argumenteeritud mõttevahetuseks või üksteise suunas mädamunade loopimiseks? Suunatud uskumuste tekitamiseks või vabade mõtete ergutamiseks? Kas ulatume oma aruteludes kõigini või loobume kõiki kaasamast, sest kõik ei ole justkui omad?
Kas laseme osadel omadest tunda end võõrana lihtsalt sellepärast, et mõni teine riik neile seda sisendab? Kas jääme kindlaks iseendale ja usaldame vaba meediat? Kas me usaldame oma inimesi mõtlema või suuname neid „õigeid” mõtteid mõtlema?”
Ja nüüd, proua president, vastama! Seejuures ausalt, palun! Ise küsin, ise vastan!