10.02.2020
President Sauli Niinistö esindab liberaalset ja Brüsseli-meelset agendat.
Uute Uudiste kaasautor Soomest Paul Oja kirjutab sellest, et sealne president ja rahvuskonservatiivide liider on omavahelises suhtluses nagu Pearu ja Andres.
“Kogenud poliitikavaatleja Lauri Nurmi kirjutab Iltalehti netiportaalis, et Soome presidendi Sauli Niinistö ja Põlissoomlaste erakonna esimehe Jussi Halla-aho suhted on varjamatult pingelised.
Parlamendi tänavukevadise istungjärgu avakõnes mainis president Niinistö Auschwitzi vabastamise 75. aastapäeva ning lisas: „Antisemitismi ja rassismi elavnemise märke leidub kahjuks ka meil. Neid tuleb otsustavalt tõrjuda. On lubamatu anda neile toetuspinda meie ühiskonnas.“
Kaunis karmilt öeldud. Kuigi neid elavnemise märke otseselt nimetatud ei ole, on ometi selge, kelle pihta hoiatussõnad on sihitud.
Põlissoomlasest rahvasaadik Juha Mäenpää ütles 12. juunil 2019 Eduskunna istungil: „Valitsuse programmis on üks hea punkt, seal on kirjas, et võõrliikide tõrjumist tuleb tõhustada. Kahjuks on see kirjutatud valesse kohta.“
Võõrliikide all mõistetakse selliseid eluvorme, mis on saabunud kusagilt mujalt, siinses keskkonnas kohanenud ja vohama hakanud, kohalikke liike sageli välja tõrjudes. Nagu Eestis näiteks Sosnovski karuputk, mida Vikipeedia raskesti tõrjutavaks umbrohuks nimetab, teatades ühtlasi, et NSV Liidus kasvatati seda silotaimena ja Eestisse võidi seda ka dekoratiivtaimena sisse tuua.
Soome valitsuse programmi järgi tähendab võõrliikide tõrje põllu- ja metsamajanduse ning looduskaitse seisukohalt nende tapmist ja hävitamist.
Sellest kondist on salliv propaganda kinni haaranud ja lahti lasta ei kavatse enam kunagi, nagu mitmel muul puhul juba nähtud. Igasugused allegooriad ja kujundlikud väljendused on aktsepteeritavad ainult siis, kui need vasakpoolse ideoloogia huve teenivad – vastasel juhul haaratakse kinni igast sõnast ja komast ning lastakse üha uuesti ja uuesti läbi peavoolumeedia hakklihamasina. Lõpuks raiutakse veel rahvuslase hauakivisse ka.
Praegu on asi niikaugel, et riigiprokurör Raija Toiviainen nõuab parlamendilt otsust Mäenpäält saadikupuutumatuse äravõtmise kohta, et saaks esitada talle süüdistuse kriminaalseadustikus mainitud kuriteos – ässitamises inimrühma vastu.
Prokurör püüab kangesti ajalukku jääda, kuna Soome praeguse põhiseaduse kehtimise ajal ei ole riigiprokurör kordagi palunud Eduskunnalt luba rahvasaadiku süüdistamiseks kuriteos tema Eduskunnas esitatud arvamuse eest.
Novembris 2019 esitasid Põlissoomlased Eduskunnale eelnõu ässitamisparagrahvi äramuutmiseks. Selle järgi oleks karistatava kuriteona märgitud seadusse ainult kuriteoga ähvardamine ja kuriteole õhutamine. Praegune paragrahv kaotaks praktiliselt kehtivuse. Eelnõud kommenteerides ütles Jussi Halla-aho parlamendi istungil 27. novembril: „Praeguses seaduses on paragrahv inimrühma vastu ässitamisest suvalise arvamustsensuuri keskseks tööriistaks“.
Nagu meil, nii ei ole presidendil ka Soomes teoreetiliselt õigust parlamendi töösse sekkuda. Ajaloo käigus on siiski välja kujunenud, et president on erakondade ülene arvamuste kujundaja ja püüab ühiskondlikele seisukohtadele päevakohastes küsimustes suunda anda.
Oma uusaastakõnes asus president Niinistö seisukohale, mis oli Põlissoomlaste algatusele täpselt vastupidine. Ta kiitis kõnesolevat seaduseparagrahvi, leidis, et sellel ei ole midagi tegemist ei sõnavabadusega ega sõnavabaduse kitsendamisega ning märkis, et kõnesoleva seaduse loojad olid olnud targalt ettenägelikud.
Halla-aho omakorda on teatanud, et president Niinistö eksib ja just sõnavabaduse kitsendamisega siin tegu ongi.
Isaac Asimov on oma robotilugudes veenvalt näidanud, et vaidlus võib kuhugi välja viia ainult siis, kui vaidlejate arusaamade alusena on omaks võetud samad aksioomid. Kui need lähtepunktid on erinevad, siis vastastikusele arusaamisele ei jõuta ja lahendust tuleb otsida mujalt.
Nüüd oleks niisiis kohane pöörata pilk Soome Vabariigi põhiseaduse poole. Siin tabab meid üllatus. Kui meie põhiseadus, enne kui asja juurde asuda, teatab, et Eesti riik „peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”, siis Soome põhiseadus haarab kohe härjal sarvist ja hakkab riigikorra aluseid üles lugema. „Targalt ettenägelikud“ seaduseloojad ei ole pidanud vajalikuks poole sõnagagi mainida, mis see Soome riik üldse on ja mille jaoks ta on olemas.
Tavakodanike seas pole vist kuigi palju neid, kellel oleks kapsaks loetud Põhiseadus öökapi nurgal. Argitoimetustes rabelevatele inimestele kipuvad need üldised formuleeringud üsna kaugeks jääma. Ometi selgub, et meie põhiseaduse preambul annab eesti rahva kestmajäämise eest seisjatele tugeva põhja, millele on kindel toetuda ja mida jalge alt ära tõmmata pole üldse lihtne. Vastaspool on siin sunnitud salakavalaid tõlgendusi või muid valelikke krutskeid välja mõtlema, et inimestele oma seisukohti maha müüa.
Ülelahe naabritel selline põhi puudub. Jussi Halla-aho on muidugi korduvalt toonitanud, et Soome on soomlaste ainus kodumaa ja seetõttu peab kõigepealt soomlastel olema siin hea elada, kuid põhiseaduselt ta selles asjas tuge ei saa. Sellegipoolest moodustab just see seisukoht Põlissoomlaste jaoks eksistentsiaalse tähtsusega aksioomi, millest taganemine ei ole mõeldav.
President Niinistö aksioomideks on aga need kuulsad euroopalikud väärtused, millest räägitakse tohutu palju, kuid mille sisu miskipärast haruharva avatakse. Väärtused, mis on surunud soomlastele peale samast soost paaride kooseluseaduse ning vihakõneseaduse sõnavabaduse mugavaks suukorvistamiseks, millest selleski loos ülalpool juttu. Mis on tekitanud alad Helsingi Idakeskuses, kuhu öisel ajal ei ole eriti tark jalutama minna, välismaise taustaga mehe poolt toime pandud mõrva Helsingis Araabia rannas Brüsseli tänaval ning süle- ja seljatäied muid samasuguseid juhtumeid üle kogu Soome. Ka sündivuse langemist 150 aasta taguste näljaaegade tasemele võib seostada nendesamade hedonistlike väärtuste pealetungiga kõigele, mis ühiskonda seni sajandite jooksul on koos ja toimimas pidanud.
Lauri Nurmi lõpetab oma ülevaate tõdemusega: „Kui Põlissoomlased oma stiili ei muuda, on edaspidi oodata uusi sõnalisi kokkupõrkeid Niinistö ja Halla-aho vahel.“
Ajakirjaniku arvates ei ole siis president Niinistöl vähimatki põhjust oma stiili ja arusaamu rahvuslikumas suunas korrigeerida, seda võimalust Nurmi isegi ei maini.
Seda ütleb ta küll, et Halla-aho omalt poolt ei näe arvatavasti mingit vajadust lõdvendada pingeid suhetes presidendiga. Pealegi leiab Halla-aho, et just temal on selles asjas õigus.
Siinkirjutajal on raske Põlissoomlaste esimehega mitte nõustuda.”