12.10.2017
Priit Dieves
Mul on selline tunne, et tänavune kooliaasta algus on eelmistega võrreldes kuidagi erilisem. Seda väljendit kuuleb küll iga aasta, aga võin tuua mõned näited erilisuse tõestuseks.
Esiteks tõstis valitsus keset eelarve aastat õpetajate palka – natuke küll, aga asi seegi. Eesti õpetajad astusid 50-eurose sammu lähemale unistuste õpetajate palgani – 120% Eesti keskmisest palgast. Kas keskerakondlasest haridusministri töövõidu arvele minev palgatõus on seotud kohalike valimistega?! Vaevalt küll. Muide, tõstetud palk jõuab õpetaja pangaarvele enne 15. oktoobrit!
Lisaks „keset aastat toimunud palgakasvule“ on minister Reps teinud veel paar huvitavat märkust: augustis ütles ta selgesõnaliselt välja, et koolides ei tohi valimiskampaaniat teha. Tekkis olukord – me küll anname 16-17-aastatele noortele õiguse kohalike poliitikuid valida, kuid teie – poliitikud – hoidke koolist oma näod eemal. Vaatamata konkreetsele keelule said paljude koolide õpilased ikkagi kuulda nii keskerakondlaste kui ka sotside tervitus- ja manitsussõnu algavaks õppeaastaks. Iga seadus, määrus või muu õigusakt kehtib täpselt nii palju kui seda täidetakse. Kolmas Mailis Repsi laest võetud mõte seisneb aga selles, et gümnaasiumisse peaksid minema ainult need õpilased kelle keskmine hinne põhikooli lõpus on 3,75 või rohkem. Ülejäänud asugu tööle ja kui ametit ei oska, siis kutsekool aitab. Ühe kuu jooksul uuendusettepanekuid kui palju. Mida järgmiseks?
8. septembri Postimehes kirjutas EKRE esimees Mart Helme tabavalt, et „Eesti poliitika suur vastasseis, mis alles kujuneb ja mille eellahinguks on ka kohalikud valimised, seisneb hoopis selles, kas Eesti jääb Eestiks – see tähendab eestlaste rahvuskoduks – või muutub sisserändajatest üle ujutatud geograafiliseks mõisteks“.
Julgen väita, et tegelikult ei ole nimetatud probleem aktuaalne ainult nendel valimistel, vaid tegu on permanentse probleemiga ja seda viimased 800 aastat. Eestlastena oleme sunnitud pidevalt võitlema selle eest, et meie rahvus ning viimasel ajal ka rahvusriik säiliks. Selles seisnebki meie kooli roll ühiskonnas. Eesti koolide õpetajad peavad tulevased põlvkonnad üles kasvatama rahvuslikus vaimus ning nad teevad seda, kusjuures suure rõõmuga. Säilitades rahvusliku õpetuse ja kasvatuse koolis suudame rahvana ellu jääda ning kehtestada ennast teiste rahvaste kõrval.
Teine ja mitte vähemtähtsam kooli funktsioon on loomulikult kasvatus. Tahame ju, et tänastest õpilastest saaksid homme korralikud, väärikad, oma riiki, rahvust ja kultuuri austavad ning edasi kandvad kodanikud. Aga tähtis on ka töökus. Justnimelt töökus on aidanud eestlastel 11 000 aastat vastu pidada. Meie maa on väike, kuid… enamik inimesi tahab selle lause lõpetada sõnaga „vaene“, kuid õige on „rikas“. Jah, meie maa on väike, kuid rikas ja rikkus peitubki eestlaste töökuses. Pidev töö on see, mis aitab meil riigi ja rahvana püsida. Usun, et eestlased on piisavalt töökad. Juba „vanal heal“ Rootsi ajal suutis eestlasest talupoeg niipalju kvaliteetset vilja kasvatada, et Stockholmist vaadati meie maa kui viljaaida poole. Kui vaid tahame, siis suudame oma töö ise ära teha, meil ei ole vaja siia odavat lisatööjõudu võõraste aafriklaste või lähis-idalaste näol. Kuigi selge on see, et siia tööd nad tegema ei tulegi. Kooli roll on kasvatada noortes tüdrukutes ja poistes lisaks isamaalisusele ka töökust. Sõnum mida värskele põlvkonnale tuleb sisendada – tee mis sa teed, aga ole töökas! Töökus viib sihile.
Noored on tähtsad, selles ei kahtle keegi. Isegi imeliku tähekombinatsiooni LGBTQ+ taga peituvad inimesed leiavad seda. Üks jagab noortele ööklubis helkureid kergendades nii näiteks politseinike tööd, teine jälle käskis õpetajatel lastega Rakverre kinno minna oktoobri esimesel nädalavahetusel. Noori peavad oluliseks ka multikultuursuse eest võitlevad isikud. Eks noored jaksa paremini multikultuursust edasi kanda helgesse tulevikku. Kätte on võetud justkui kolm suurt luupi ja nad kõik on sel sügisel noorte peale suunatud. Noori ja nende ajusid uurivad nii poliitikud, eesotsas proua Repsiga kui ka multikulti ja LGBTQ+ tegelased.
Tegelikult tuleb noored rahule jätta ja vabastada igasugustest jaburdustest. Noorte ülesanne on käia koolis, õppida, kasvada ja areneda täisväärtuslikeks ning töökateks inimesteks, kes hoiavad ja arendavad edasi meie rahvusriiki ja –kultuuri. Siinkohal ei ole vaja sekkuda õpetajate töösse uute ja „huvitavate“ ideedega, vaid neid tuleb riigi, omavalitsuse ja ühiskonna poolt toetada. Tähtis on kasvatada noortest töökad ja isamaad armastavad inimesed.
Ega ilmaaegu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kohalike valimiste teine käsk ütle: “Homo- ja multikultipropaganda koolidest ja lasteaedadest välja! Lapsed peavad saama koolist parima hariduse, eestimeelse kasvatuse ja eluterved väärtushoiakud. Toetame lastele isamaalise kasvatuse andmist. Me ei luba koolidesse nn sallivuspropagandat. Haridusega ei mängita!”
Priit Dieves
EKRE Lääne-Virumaa ringkonna juhatuse liige,
Väike-Maarja vallavolikogu kandidaat nr 146