17.04.2019
Eestis on paljud mõisted sassi aetud ja nendega mängitakse oma äranägemise järgi.
Uute Uudiste kaasautor Priit Tali vaatab humoorika pilguga kõiki neid teemasid, mille üle ühiskonnas piike murtakse.
Ükskõik milline viha ükskõik kelle vastu ei saa tekkida iseenesest. Selleks on alati mingi põhjus, kasvõi totter. Laias laastus saab selliseid põhjuseid olla kaks. Kas isiklik negatiivne kogemus või nö ajupesu.
Kui rääkida rahvuslikust vihast, konkreetsemalt antisemitismist… Hüva, võtan asja enda isiklikust seisukohast.
Minu isiklikud kokkupuuted juutidega on olnud kas igati positiivsed või siis neutraalsed. Negatiivne kogemus puudub. Selline negatiivne kogemus puudus ka minu vanematel, seega kodus mingit vastavat meeleloputust ei tehtud. Minu elu jooksul ei ole toimunud mingit juudivastast propagandat ega muud ühiskondlikku ajupesu.
Mul ei ole ühtegi mõistlikku ega ebamõistlikku põhjust või ajendit antisemitismiks. Ning seetõttu suhtun juutidesse täpselt samasuguse neutraalse sõbralikkusega, nagu soomlastesse või austraallastesse. Oluline on inimene, mitte tema rahvuslik kuuluvus.
Kui nüüd rääkida neist, keda meil peetakse antisemiitideks, siis oleks mõistlik katsuda leida need põhjused ja ajendid, mis on võinud neis sellise suhtumise tekitada. Eelkõige mõelda, kas selliseid põhjusi üldse olla saab.
30-ndate Saksamaal oli ääretult jaburaks, kuid ometi efektiivseks põhjuseks totaalne riiklik propaganda. Mitte midagi ligilähedastki, mitte mingis vormis ei ole meil siin värskes riigis toimunud. Seega ühiskondlik ajupesu ei saa olla kuidagi antisemitismi tekitajaks.
Eeldades siis, et keegi ON antisemiit, peab põhjuseks olema kas isiklik ja korduv negatiivne kogemus või kodune „haridus“. Kui tõenäoline on, et mõnel meie uuest riigist nooremal eestlasel on olnud nii palju negatiivseid kogemusi juutidega, et see on tekitanud temas leppimatu vaenu terve juudi rahvuse vastu? Kas see üldse on tõenäoline? Arvestades tänast avatud maailma ning praktilisi kokkupuutevõimalusi kõikvõimalike erinevate inimestega ei ole kuigi tõenäoline ka see, et selline viha võiks juurduda ja püsima jääda mingi kummalise koduse kasvatuse tulemusel.
Kokkuvõttes ma eriti ei kujutagi ette, et reaalselt tänasel Eestimaal saaks mõnel mitte kuigi eakal kodanikul olla vähegi arvestatavaid põhjusi või ajendeid antisemiitliku ilmavaate kujunemiseks. Ja seetõttu on mul raske ka mõista nende inimeste mõttekäiku, kes on varmad süüdistama kedagi antisemitismis mingite mitmeti tõlgendatavate sõnade, žestide, ilmete põhjal.
Mis värk on siis see demokraatia? Ühe võimalusena võiks seda võrrelda mõne sportmänguga, näiteks jalgpalliga.
Peamine tunnus on, et eksisteerivad kõigile mängijatele arusaadavad ja kõigi poolt tunnustatud reeglid. Ei ole üldse oluline, et reeglid täies mahus kõigile meeldiksid. On ju igal mängijal oma sisetunne, mis ehk tahaks mõnda asja pisut teisiti. Tähtis aga on, et kõik nõustuvad mängima just selliste reeglite järgi, mis parajasti kehtivad. Kui mõni reeglite punkt hakkab häirima juba kõiki mängijaid või suuremat enamust, siis on aeg see punkt üle vaadata, selgeks vaielda ja vajadusel muuta. Kuid kehtivad reeglid kõigi punktidega on täitmiseks.
Mis eriti oluline – samad reeglisätted on ühtmoodi kohustuslikud täitmiseks nii eduseisus kui kaotusseisus olevale võistkonnale. Juhtiva skooriga meeskonna ründajal ei ole õigust vastaste kaitsjaid rusikahoobiga kõrvaldada ning kaotava meeskonna kaitsjad ei tohi väravale lendavat palli käega takistada.
Lisaks oleme küllaga näinud, kuidas kohtunike poolt saab värvilise kaardiga karistatud ka ebasportlik käitumine. Sest kokkulepitud mängureeglitesse kuulub ka austav suhtumine vastastesse.
Kanname siis selle vutinäite meie poliitilisse ellu.
Meil on olemas reeglid – põhiseadus, valimisseadus ja muud õigusaktid. Need ei ole täiuslikud, need ei pruugi kõigile meeldida ja ilmselt ei meeldigi. Kuid need kehtivad ning kehtivad kõigile ühtmoodi. Kui piisav hulk „mängijaid“ soovib nende reeglite muutmist, siis neid ka muudetakse. Seni aga on need täitmiseks.
Reeglite kohaselt löödud väravad (saadud hääled) loetakse kokku. Kui protestid on lahendatud, siis kuulutatakse tulemus välja. Kui keegi on reegleid rikkunud, saab ta disklahvi.
Otse loomulikult ei meeldi tulemused kõigile, see ei olegi võimalik, ei spordis ega poliitikas. Kui aga võit on saavutatud reeglite kohaselt, siis on naeruväärne, kui kaotanud meeskond töllerdab päevi ja nädalaid igal sammul võitjate kannul ja halab suure häälega, et tegelikult olid nemad ikkagi paremad ja võitjad peaksid karika neile „tagasi“ andma. Eriti naljakas on sellise nõudmise põhjenduseks tuua asjaolu, et ligi pool publikust elas kaasa ju neile ning fännide ootusi ei tohi ju petta. Ja kui sellise „põhjenduse“ tulemusena marsivad pettunud fännid tänavatele oma „õigusi“ nõudma, siis võib asi kurjaks minna.
Demokraatia ei pruugi oma olemuselt kõigile meeldida, kindlasti ei meeldigi. Kui me aga elame demokraatliku valitsusvormi ja valimiskorraga riigis, siis peame paratamatult sellega arvestama ja leppima.
Ja kuivõrd inimesed on ääretult erinevad, siis on ka demokraatia üheks põhitunnuseks, et mitte ükski olukord, mitte ükski otsus, mitte ühegi demokraatliku protsessi tulemus ei sümpatiseeri kunagi KÕIGILE. Kes sellega mitte kuidagi leppida ei suuda, selle jaoks on elu demokraatia tingimustes muidugi ääretult raske.
Seega ei ole mingit probleemi meie demokraatia toimimisega. Probleem on vaid osades inimestes, kes demokraatia toimimist tunnistada ei taha.
Viimasel ajal on meedias üpris tihedalt kasutusel sõna „nats“. Kohati tundub, et liigagi kergekäeliselt ning samas ka korralikult defineerimata, mida sellega mõeldakse.
Kas „nats“ tuleneb sõnast „natsionalism“? Kui nii, siis tuleks selle olemus endile selgeks teha.
Natsionalism ehk rahvuslus on rahvuse püüe viia oma kultuurikeskkond nii autonoomseks ja süsteemseks kui võimalik. Selle püüdluse kõrgeim siht on omariiklus, rahvusriik.
Sellise määratluse kohaselt ei oska natsionalismile justkui midagi ette heita. Sellelt pinnalt meie riik tekkis ja taastekkis. Kuulates mistahes partei mistahes poliitikuid – nad KÕIK on kompromissitult omariikluse ja Eesti kultuuri toetajad, ehk selgelt natsionalistid. Natsid?
Või tuleb „nats“ sõnast „natsionaalsotsialism“, omaaegsest Hitleri parteist ja riigiideoloogiast? Kui nii, siis tuleks ka selle iseloomulikumaid tunnuseid vaadelda.
Natsi-Saksamaa ideoloogia lahutamatu põhiosa oli peaaegu kõigi ülejäänud rahvuste vihkamine kuni nende füüsilise hävitamise soovini välja. See oli oma rahvuse ülimaks pidamine globaalses mastaabis, mitte ainult omal kodumaal. Paraku jõudis see ideoloogia ka suures osas praktikasse realiseeruda, teisi rahvusi hävitatigi ka reaalselt.
Ka kõige käremeelsematelt ja nobekeelsematelt Eesti rahvuslastelt ei ole mul õnnestunud kuulda isegi uduseid vihjeid, justkui mistahes muu rahvus oleks eestlastest alam või väheväärtuslikum. Samuti ei ole ma kuulnud mõtteid Eesti rahvuse globaalsetest plaanidest või soovidest meile „ruumi teha“ muid rahvaid hävitades. Kõike seda, mille tõttu terve maailm veel tänaseni Hitleri-saksa natsismi põlgab ja jälestab, ei ole praegu ka Eesti poliitilise ruumi äärealadel isegi häguselt tunda.
Mis siis on ikkagi see „nats“? Kui toodud kahest definitsioonist võtta esimene, siis koosneb terve meie poliitikamaastik natsidest. Sõnades päris kindlasti, loodan väga, et ka hinges. Kui lähtuda teisest definitsioonist, siis ei ole meil minu hinnangul mitte ühtegi natsi. Vähemasti ei ole nad ennast avalikustanud.
Kuidas seda siis kokkuvõttes mõista?
Toetada Eesti rahvuse, Eesti kultuuri, Eesti riigi kestmist – kui seda sooviv inimene on nats, siis olen ka mina nats. Ja loodan, et selliseid on palju. Pidada eestlasi ülimaks teiste rahvuste seas ja pürgida teiste suhtes reaalselt globaalse ülimuseni – sellise ideoloogiaga tegelasi ma ei ole kohanud.
Või on veel mingi kolmas definitsioon?
Kujutlegem üht hüpoteetilist kogukonda, mis koosneb kõige erinevamatest inimestest. Oletagem, et seda kogukonda juhib näiteks 5-liikmeline nõukogu.
Nii, ja nüüd kujutlegem, et see kogukond suhtub naistesse REAALSELT halvustavalt, üleolevalt ja alavääristavalt. Lisaks on see kogukond mitte-eestlastesse REAALSELT halvustavalt, üleolevalt ja alavääristavalt suhtuv.
Kui tõenäoline võiks olla, et kogukonna nõukogusse valitakse kunagi KASVÕI ÜKS naine, KASVÕI ÜKS mitte-eestlane? Rääkimata kahest või kolmest.
See tõenäosus on olematu, kui arvestada eeldust, et kogukond on REAALSELT naiste ja mitte-eestlaste suhtes vaenulik.
Vaatame nüüd Eestimaal ringi. Meie president on naine. Ühe suure partei eesotsas on naine, teise suure partei eesotsas on venelane. Pealinna meer on mitte-eestlane, samuti enamik pealinna linnaosavanemad. Naised ja mitte-eestlased juhivad mitmeid kohalikke omavalitsusi, mitmeid suuri riigi- ja eraettevõtteid. Parlamendis on ligi kolmandik naisi ja arvestatav hulk mitte-eestlasi.
Kas see oleks võimalik, kui meil TÕEPOOLEST ja reaalselt esineks vähegi häirivas ulatuses ebavõrdset suhtumist soolisel või rahvuslikul pinnal?
Oleme küllaga näinud ja näeme igapäevaselt, kuidas võimekad ja ettevõtlikud naised või mitte-eestlased ennast teostavad kuni absoluutse tipuni välja.
Mina isiklikult ei ole kuhugi välja jõudnud, kuigi olen meessoost eestlane. Elan vaikset väikese inimese elu, nagu tuhanded minusugused. Mida see näitab? Ainult ühte – mul ei ole piisavalt võimeid ja ilmselt ka piisavalt tahtmist. Kellele peaksin kaebama?
Kui mistahes põhjusel on meeste seas rohkem energilisi ja edasipüüdlikke indiviide – mida siis teha? Hakkame neid ühiskondlikult kuidagi takistama, et tekiks sooline „võrdsus“?
Kas on reaalselt olemas mõni tööandja, kes uut töötajat otsides mõtleb, et „olgu pealegi rumalam ja saamatum, peaasi kui oleks ikka mees ja eestlane“?
Jah, ebavõrdsus eksisteerib, kuid selle vastu ei aita ükski inimese koostatud norm. Emake Loodus on andnud meile võimeid ja andeid erinevalt ning vastavalt sellele looduslikule pagasile on määratletud ka meie saavutused. Ning ei maksa vaielda stiilis „kui ikka tublisti tööd teed, siis …“, sest ka töövõime ja tahtejõud on loodusest saadud annid. Ning neid ande on segiläbi jagatud meestele ja naistele, eestlastele, venelastele ja kõigile teistele.
Kui valikus on loll ja saamatu eestlasest mees ning taibukas ja tubli venelanna – ei siis vali keegi seda ullikest. Ei tööle ega muule postile.”