Priit Tali eurovalimistest – õhus on üks põhimõtteline vastuolu

Uute Uudiste kaasautor Priit Tali juhib tähelepanu sellele, kuidas liberaalne leer pillub loosungeid, kuid ei põhjenda midagi veenvalt, vaid üritab kõike võimalikult segaseks ajada.

“Liberaalsed ringkonnad soovivad, et Euroopa Liit oleks keskselt juhitav liitriik. Rahvuslikud ringkonnad tahavad, et Euroopa Liit oleks iseotsustavate rahvusriikide liit.

Paris kindlasti oleks võimalik välja tuua mõlema variandi olulisi positiivseid jooni, samuti miinuseid. On ju elementaarne, et elu ja miski siin elus ei ole üdini must või plekitult valge. Valida hea ja halva vahel oleks ju lihtne, selleks ei vaja keegi meist juhendamist ega mingeid argumente.

Palju keerulisem ja samas ka tavaline on olukord, kus tuleb kaaluda mitmete valikuvariantide paljusid häid külgi ja ehk ka sama paljusid halbu nüansse. Otsustavaks saab hea ja halva vahekord igas variandis.

Mida on head suveräänsete riikide liidus? Eks see taandub küsimusele, mida head üldse on rahvuslikul enesemääramisõigusel. See on asi, mille eest me omal ajal võitlesime ja laulsime. See on asi, mille saavutamisel suur osa meist rõõmupisaraid nuttis. Vaevalt oleks põhjust hakata analüüsima, milleks see hea on. Kellele meie rahvuslik ja omariiklik identiteet arusaamatu ja vastumeelne on, seda tõenäoliselt ümber veenda ei ole võimalik.

Mida on head tsentraliseeritud föderatsioonis? Küllap leiab ka selle tarvis argumente. Suuri impeeriume on ajaloos küllaga olnud ja kõigis neis oli ju ka positiivseid faktoreid. Ilma Lenini GOELRO-plaanita oleksid ehk paljud kolkapiirkonnad veel aastakümneid elektrivarustust oodanud.

Tänases kontekstis on oluline nende kahe põhimõtteliselt erineva suuna võrdlemine, plusside ja miinuste pragmaatiline kõrvutamine. Kuni see toimub emotsioonide ja valede abil, seni on objektiivne valikutegemine mõeldamatu.

Väga tähtis on ühemõtteliselt aru saada, et rahvuslik-konservatiivsed jõud kustahes maal EI OLE vastu Euroopa riikide koostööle, ühistele väärtustele, partnerlusele, vastastikku kasulikele algatustele, vabale liikumisele, kultuurivahetusele, majanduskontaktidele ja muule. Ükski „äärmuslik“ liikumine ei kutsu üles Euroopa Liitu, kui koostööorganisatsiooni, lihtsalt lammutama või rahvusriike ennast muust maailmast isoleerima.

Kogu küsimus seisneb selles, KAS tsentraliseeritud föderatsioonist saadav tulu ja eelised kaaluvad üles rahvusliku suveräänsuse, iseotsustamisõiguse, millel meie riik rajaneb. Ma ei ütle kompromissitult, et EI KAALU. Võib-olla kaalubki. Aga sel juhul tuleks seda argumenteeritult ja arusaadavalt ka rahvale selgitada. Sest mina hetkel ühtegi sellist argumenti ei tea.

Praegusel ajal rajaneb föderalistide kampaania inimeste hirmutamisel sellega, et EKRE (ja muud rahvuslikud liikumised) tahavad ühemõtteliselt EL-ist lahkuda, mis ON VALE! Kampaanias ei ole esitatud mitte ühtegi argumenti või selgitust, miks rahvuslikku suveräänsust oleks mõistlik ohverdada või vähendada föderatsioonist saadavate kasude nimel.

Kindlasti on ja on alati olnud inimesi, kes usuvad mida iganes „lihtsalt niisama“. Vähegi mõtlev inimene ootab aga igal juhul argumente. Kui ühtegi argumenti ei esitata, vaid oma „tõe“ kinnitamiseks pelgalt halvustatakse vastaste „tõde“, siis loogiliselt ja paratamatult tekib veendumus, et asjakohaseid argumente ei olegi olemas. Sest MIKS neid ei pakuta?

Kutsutakse üles kaitsele rumaluse vastu. MILLES seisneb rumalus?

Räägitakse paremast tulevikust. Mis asi on parem ja MILLEST parem?

Eriliselt hoidutakse vastusest nö „suurele küsimusele“ – mis võiks ja saaks muutuda halvemaks, kui rahvusriigid säilitavad täielikult oma enesemääramisõiguse? Mis on suveräänsuses nii tagurlikku, et see takistab edukat arengut? Vat kui saaks sellele küsimusele mõistetava vastuse ja argumenteeritud selgituse, siis ehk …”