30.08.2020
Naistevastane vägivald on suur probleem, kuid see pole traditsioonilise pere probleem, vaid erand paljude armastuses elavate perede kõrval.
„Läbi ajaloo on registreeritud üks juhtum Eestimaal, kui inimene hukkus talle pähe kukkunud sidesatelliidi löögist. See toimus 1973. aastal Alam-Neeruka külas.
Sõltumatu laboratooriumi uuringu kohaselt võib praktiliselt täie veendumusega tõdeda, et kõigist sidesatelliitide pähekukkumisega seotud õnnetustest 100% toimusid Alam-Neeruka külas. Eelnevast tulenevalt on Alam-Neeruka ametlikult kuulutatud ohutsooniks ning kõige tõenäolisemaks kohaks, kus meestele, naistele, lastele, noortele, vanadele, geidele, heterotele, liberaalidele, konservatiividele, kommunistidele, mustadele, valgetele ja triibulistele võib pähe kukkuda sidesatelliit.
Oh ei, käesoleva kirjatüki autor ei ole hetkel purjus. Sellise debiilse loo ajendas viimane „faktikontroll“ Päevalehes, mis statistiliste numbrite abil „tõestas“ ära, et perekond ongi naistele kõige ohtlikum koht. Terve selle tõestuse loogika vastab üks-ühele eespoolse satelliidijutu loogikale.
Nagu ikka, kui on teada soovitud tulemus, kasutati võrdlemiseks ainult neid andmeid, numbreid ja protsente, mis vajaliku tulemuse saavutamisele kaasa aitasid.
Väike vahenäide. Talumehel on lambad. Hunt murdis 10 lammast maha. Kurb lugu igal juhul, aga kui suureks kahjuks saame seda statistiliselt pidada? No näed, kohe esitatigi küsimus „Kui palju talumehel üldse lambaid oli?“ Loomulik ja loogiline. Kui need 10 moodustasid kogu karja, siis on kahju totaalne, statistiliselt 100%. Kui lambakari oli 100-pealine, siis on kahju 10%. Kui aga karjas oli 1000 lammast, siis on tegemist suhteliselt kerge, kõigest 1% kahjuga.
Just samalaadselt tahaks näha võrdlusandmeid ka naistevastase vägivalla kohta. Suhteliselt ebahuvitav on protsentuaalne võrdlus vägivalla kohta kodus ja kodust väljapool. Oluliselt adekvaatsema pildi annaksid kõrvutatud numbrid – kui mitmes perekonnas leidis aset vägivald ja kui mitmes perekonnas vägivalda ei toimunud.
Kui meie ette toodaks tõendatud andmed, et vägivaldseid tegusid on toimunud enamikes kodudes, siis oleks tõepoolest põhjust sügavaks ärevuseks. Kui usutavad andmed näitaksid, et vägivallaga on hõivatud juba üle 90% peredest, siis tõstaksin ka mina häält perekonnainstitutsiooni likvideerimise poolt. Kuidas on lood aga tegelikult?
„64% naise vastu suunatud füüsilisest vägivallast leiab aset kodus.“ Nukker, aga mida see mulle ütleb? Kui MITU naist kui MITMES kodus see absoluutväärtuses on? Ja kui MITU naist samal ajal vägivalda EI kogenud?
Kahjuks ei ole sellist „ebavajalikku“ statistikat siiani kohanud.
Ma ise usun (tõendavaid andmeid kahjuks ei ole), et iga vägivaldse kodu kohta tuleb mitukümmend õnnelikku, tervet ja toredat kodu. Tõenäoliselt rohkemgi.
Pakuksin sisetunde ja isikliku kogemuse najal, et naised saavad vägivalda tunda 5-10%-s peredest. Mis omakorda tähendab, et 90-95% peredest on vägivallavabad. Minu meelest ei õigusta see küll perekonna nimetamist naistele kõige ohtlikumaks kohaks. Pigem vastupidi. Või?
Ühegi väärnähtuse (ka vägivalla) vastu võitlemiseks ei tohi probleemi pisendada. Kuid samamoodi ei tohi seda ka ebaadekvaatselt suurendada.
Aga nagu mainitud – mul puuduvad oma väite tõenduseks usaldusväärsed faktid. Kui kellelgi on need faktid olemas, siis toogu välja ja näidaku, et ma eksin.“
Priit Tali, kolumnist