Priit Tali: hää naabrimees, ehk elaks sõbralikult edasi?

Heteroseksuaalsed inimesed ei ole loomulikult kõik täpselt ühesuguse mõttelaadiga. Nagu ikka, arusaamade ja suhtumise skaala on avar ja mitmekesine. Laias laastus ja lihtsustatult võiks nad aga jagada kaheks.

On osa, kes suhtuvad homoseksuaalidesse negatiivselt. Passiivsest halvustusest aktiivse vihkamiseni. Ja on (ilmselt oluliselt suurem) osa, kelle suhtumine on rahulikult neutraalne. Mina ja enamus minu tutvuskonnast kuulume neutraalsesse „parteisse“. Veel …

Mul on väga palju tuttavaid, kellega saan igati hästi läbi. Suurema osaga neist ei ole muidugi mingeid lähisuhteid. Kindlasti on nende hulgas inimesi, kes loevad kirjandust, mida mina iial ei loeks. Kes vaatavad filme, kuulavad muusikat, söövad toite, mis on mulle ebameeldivad või vastuvõtmatud. Kes sisustavad oma elamist või kujundavad oma aeda minu silmis tobedal moel. Kes mitmel muulgi kombel elavad oma elu nii, nagu mina seda ei teeks.

Kuid mul on sellest täiesti ükskõik. Reeglina ma isegi ei tea seda. Ja kui ma ka peaks teada saama, et naabrimees armastab austreid ning punast veini (mis on minu jaoks jälgivõitu), siis see teadmine liigub ruttu teisest kõrvast välja, kuna see mind lihtsalt ei puuduta ega huvita. Ma laenan vajadusel naabrimehele ikka katuseredelit või kutsun ta vahel appi mõne raskema töö tegemiseks.

Privaatsesse, intiimsesse valdkonda kuuluvatel maitsetel, huvidel, eelistustel ei ole mingit mõju meie omavahelisele suhtlemisele. Ka naabrimees ei vaata minu peale viltu sellepärast, et ma kuulan talle ebameeldivat muusikat. Ta ei teagi, mida ma kuulan, ma ei tassi oma kõlareid tema akna alla.

Täpselt sama kehtib ka selle kohta, mida, kuidas või kellega me mõlemad oma voodis teeme. See lihtviisil ei puutu kellessegi. Minu toiduvalik, minu filmieelistused, minu voodikombed, kasvõi minu isiklikud hügieeniharjumused – need puudutavad ja huvitavad ainult neid väga-väga väheseid, kellega ma lähedalt koos elan. Ning just samamoodi on ka naabrimehega.

Minu jaoks normaalse mõttelaadi korral on tegelikult võimalik naabrimehega kõrvuti elada ja igapäevaselt lahedalt suhelda aastakümneid, ilma et kummalgi meist oleks aimugi, mida teine sööb, vaatab, kuulab, loeb või kellega magab. Ela ja lase teisel elada – just nii lihtne see valem ongi.

Ja siit jooksebki sisse see peamine probleem, millele liiga vähe mõtlema vaevutakse.

Inimene on emotsionaalne olevus. Meile kõigile on tohutult tähtsad, elu elamisväärseks muutvad need asjad, millel sageli igasugune praktiline väärtus puudub. Igaühele peaks olema mõistetav näiteks laulupidude fenomen. Kümned tuhanded harjutavad aastaid, et laulupeole pääseda. Marsivad üüratutes kolonnides läbi linna, laulavad kaare all tuhandehäälselt ja ühises hingamises. Selle TUNDE emotsionaalset väärtust ei ole vaja eestlasele selgitada ning seda ei ole võimalik üle hinnata.

Kui vaadata aga puhtpraktiliselt, siis on ju tegemist tohutult aega ja rahalisi ressursse nõudva üritusega, millest mitte mingisugust „kasu“ ei tõuse. Aga kes meist söandaks Exceli tabeliga vehkides soovitada laulupidude traditsioonile joon alla tõmmata ja see raiskamine lõpetada? Või kellel tuleks pähe nõuda „laulupeovõrdsust“ – et proportsionaalselt oleks esindatud regilaul, punk, hiphop, ooper, country, hard rock, disko, blues jne? Või et vähemalt pooled laulud kõlaksid solistide esituses, kellest vähemalt pooled oleksid naissolistid? Või et parema kvaliteedi huvides osaleksid laulupeol ainult professionaalsed koorid?

Kui teeksime mõne sellise kapitaalse muudatuse või jätaksime laulupeod üldse ära, siis ju PRAKTILISELT ei muutuks midagi. Aga mis jääks järele TUNDEST?

Laulupeoga sarnaselt kätkeb ka abielu institutsioon tuhandete inimeste jaoks teatud TUNNET, mida ei ole võimalik praktilistesse vääringutesse panna, kuid mis on ülioluline tegemaks elu elamisväärseks. Jah, on küllaga neid, kelle jaoks senise sisuga abielu ei tähenda midagi. Ja on ka neid, kelle jaoks laulupidu on mõttetu ja ebavajalik sehkendamine. Aga siin on lahendus lihtne – keda ei huvita, see ei lähe laulupeole ega abiellu. Miks nähakse „lahendusena“ abielu (või laulupeo) kaotamist?

Kui üritatakse ja viiakse ellu abielu sisuline likvideerimine ning võetakse minult see TUNNE – vat SIIS ma enam ei suuda ega saa suhtuda oma geist naabrimehesse sõbralikult ja neutraalselt. Isegi, kui tema personaalselt ei ole tahtnud ega nõudnud mingit kahtlase väärtusega „võrdsust“, siis iga kord teda kohates kerkib mulle teadvusse tõdemus – minult võeti abielu, et tema saaks „abielluda“. Aastaid õitsenud heanaaberlikel suhetel on lõpp.

Homofoobia pärast nurisenud kodanikud on ise tekitanud juurde tuhandeid ja tuhandeid homofoobe.

Kas see on tõesti pingutamist väärt eesmärk? Äärmiselt kaheldava „võrdsuse“ formaliseerimise nimel panna pool ühiskonda ennast põlgama? Muuta minu läbi elu kestnud sügav tolerantsus sama sügavaks vastikuseks?

Priit Tali