Priit Tali kliimapaanikast: puhka rahus, inime

Uute Uudiste kaasautor Priit Tali vaatleb praeguse kliimapaanika taustal Maal toimuvat looduse seisukohalt – temale ei tähenda inimkonna kadumine ja temast järele jäänud jälje silumine mingit probleemi.

“Rohelised liikumised, keskkonnaaktivistide hala, Pariisi kliimalepe jne… Iseenesest arusaadav ja põhjendatud mure. Aga…

Veider on, et selles kontekstis jahvatatakse peamiselt PLANEEDI päästmisest ja LOODUSE hävingust ning muust siuksest.

Kulla inime, planeet Maa ei vaja meie „päästmist“, Loodus ei vaja meie „abi“! Elusloodus toimis ja toimetas mitu miljardit aastat enne inimest. Lugematult liike on tekkinud, lugematult liike on kadunud ja taas asendunud uute liikidega. Planeedi ja Looduse jaoks on see loomulik asjade käik. Meie oleme lihtsalt esimene liik, kes oma kadumise ise põhjustab. Kuid Planeedi silmis ei oma see mingit tähtsust.

Kujutle näiteks parmuhammustust. Vastik ja valus, eks ole? Kas sa aga mõtled sellele valule ka nädala pärast? Kas sa mäletad seda hammustust kuu hiljem? Üsna samamoodi on meie piinarikas väljasuremine ka Looduse jaoks valulik. Kuid „nädala“ pärast ta sellest enam ei mõtle, „kuu“ pärast enam ei mäleta.

Me oleme vaevalt 10 tuhat aastat üritanud naeruväärselt „looduse krooni“ mängida. See oli algusest peale kaotamisele määratud mäng, mille lõpuminutid juba käivad ning mille lõpusekunditele saavad meie lapselapselapsed tõenäoliselt ja kahjuks „kaasa elada“.

Mäng saab läbi ja järjekordne liik sureb välja. Mis te arvate – kes meid taga nutma hakkab? Loodus? Planeet? Ha-haa! Pärast meie kadumist kulub Loodusel meie rõveda jalajälje tasandamiseks ilmselt nii mõnigi aastatuhat, kuid see on märkamatu kübemeke planeet Maa elu järgmiste miljardite aastate kõrval.

Seega ei ole vähimatki põhjust muretseda. Tehtut ümber pöörata me ei saa (ja ei tahagi ju) ning vähemalt minu põlvkond jõuab loodetavasti enam-vähem loomulikul moel surra.

Üks vastik hetk planeedi Maa pikas elus möödub ja ununeb. Ära kohe üldse muretse…”