25.10.2020
Üks abielu variante.
“Olemata vähimalgi määral halvustav või tõrjuv minust erinevate vähemuste (ka seksuaalvähemuste) suhtes, tajun siiski ohte, mis võivad praeguse, üha emotsionaalsemaks kippuva poleemika sees ununeda.
Kujutlegem nüüd hetkeks, et referendumil antakse rahva ette küsimus „Kas abielu on ainult ühe mehe ja ühe naise liit?“
Kui võidab vastus „jah“, siis midagi ei muutu.
Kui võidab vastus „ei“, siis muutub paljutki. Kas me aga tajume kõiki neid muutusi, mis kindlasti või väga tõenäoliselt või ilmselt järgnevad?
Kui jääb peale arvamus (otsus), et „abielu EI OLE ainult ühe mehe ja ühe naise liit“, siis IGAL JUHUL PEAB järgnema üks kahest täiendavast otsustusest.
1. Täpsustatakse väga täpselt ja ammendavalt, kes (lisaks ühele mehele ja ühele naisele) võivad abielu sõlmida.
2. Abielu osaliste olemus ja hulk jäetakse täiesti lahtiseks.
Mida toob endaga üks või teine variant?
Kui sätestatakse, et abielluda tohivad ka kaks meest omavahel ja kaks naist omavahel ning nimekiri pannakse sellega „lukku“, siis absoluutse kindlusega ja täiesti õigustatult kerkib küsimus – aga miks ainult nemad? Mille poolest on polügaamiline (mitmik-) abielu halvem ja vääritum? Sellele on aus vastus – ei olegi halvem.
Kui lubatute nimekirja lisatakse ka polügaamia, siis kerkib järgmine küsimus – aga miks ainult need? Mille poolest on halvem ja vääritum vendade või õdede vaheline abielu? Või isa-poeg, ema-tütar? Taas aus vastus – ei olegi halvem.
Kui ka need kooslused saavad loa abielluda, kerkib järgmine küsimus – aga miks …?
Ja nii võiks pikalt jätkata. Kui pretsedent on loodud, siis iga uus täiendus lubatud abielude nimekirja tuleb ühe kergemini. Kus on piir? Kus on punane joon?
Millisele kooslusele me enam abiellumise luba ei anna? Ja peamine – MIKS ei anna kui kõigile eelnevatele andsime? Sellele viimasele miks-küsimusele saab olema ääretult keeruline vastata. Tõenäoliselt isegi võimatu.
Kui aga abiellujate olemus jääb täpsustamata, siis tähendab see, et abielluda tohivadki kõik kõigi ja kõigega.
Kas mõni geipaar (kelle armastusest ma siiralt lugu pean) tunneks end mõnusalt, oodates perekonnaseisuametniku ukse taga oma registreerimisjärge, kui kabinetis on parajasti sõlmimisel abielu Mari, Mihkli, Juhani, Peetri, lambakoer Reksi ja varalahkunud onu Augusti vahel? Kas nad tõesti sooviksid mainitud seltskonnaga samaväärset staatust?
Ja kui nüüd keegi peab seda viimast konstruktsiooni absurdseks ja jälgiks ülepingutuseks, siis mõtisklege veel, kes see ikka on nii.
Eelnev mõttekäik võiks meeles olla, kui kavatsed vastata eitavalt küsimusele „Kas abielu on ainult ühe mehe ja ühe naise liit?“
Priit Tali, kolumnist