20.04.2019
Miks vasakliberaalid ei märka, milline diskrimineerimine käib saunades? Pilt on illustratiivne.
Uute Uudiste kaasautor Priit Tali vaatleb taas humoorikalt mõningaid ühiskonnas ülepingutamist kogevaid nähtusi.
Kas me siiski ei lähe liiale oma arusaamades diskrimineerimisest?
Usutunnistuse alusel diskrimineerida ei tohi – nõus!
Kui tubli ja veendunud moslem soovib asuda õppima EELK Usuteaduste Instituuti – kas ta PEAB seda kindlasti saama? Ja kui UI teda vastu ei võta, kas siis on põhjust lärmi lüüa?
Soo alusel diskrimineerida ei tohi – nõus!
Kui Juhan kandideerib naiste sauna koristaja vabale ametikohale – kas tema kandidatuuri PEAB kaaluma täiesti võrdselt Marika, Malle ja Maaliga? Ja kui teda, kui meest, tööle ei võeta, kas siis on põhjust lärmi lüüa?
Vanuse ja puude alusel diskrimineerida ei tohi – nõus!
Seega 60-aastasel, ühe jalaga kodanikul ei tohiks tekkida tõrkeid balletikooli astumisel? Nägemispuudega isikul ei tohiks olla takistusi autojuhilubade saamisel?
Rassi või nahavärvuse alusel diskrimineerida ei tohi – nõus!
Seega „Kevade“ filmi- või teatrilavastuse Teele rolli peaks saama edukalt kandideerida ka tore nigeerlanna?
Seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerida ei tohi – nõus!
Kui Juhan tunnistab töövestlusel ausalt, et tal on erootiline huvi laste vastu, kuid seaduskuuleka kodanikuna ta seda aktiivselt praktikas ei realiseeri, kas ta võetakse kooli tööle?
Samasuguste jaburate näidetega võiks veel pikalt jätkata.
Mõte on selles, et igasugustel elualadel on paratamatult omad, sageli väga konkreetsed nõuded ning igaüks lihtviisil EI SOBI igasse kohta JUST SELLE PÄRAST, et ta on mees või naine või mõne puudega või konkreetsest rassist või konkreetses vanuses või… Kui ikka Juhan on täiesti ebamusikaalne, siis temast viiuldajat ei saa, kuitahes palju ta seda ka ei tahaks. See ei ole mingil juhul Juhani „süü“, kuid mitte kuidagi ei saa seda võtta diskrimineerimisena puude alusel.
Diskrimineerimiseks saab liigitada olukorda, kus kellelegi tehakse takistusi mingiks tegevuseks, mis oma olemuselt on nö avatud tõepoolest KÕIGILE. Näiteks kaupluse külastamine. Kui Rimi uksel oleks silt, mis keelaks sisenemise moslemitele või naistele või vaegkuuljatele või sotsiaaldemokraatidele vms – SIIS oleks tegemist reaalse diskrimineerimisega.
Kui mõni kool keelduks vastu võtmast soravat eesti keelt kõnelevat, kuid vene perest pärit õpilast – SIIS oleks tegemist reaalse diskrimineerimisega.
Kui aga eestlastest vanematele Vladivostokis sündinud ja seal üles kasvanud, sünnijärgse kodaniku passi omav, kuid sõnagi eesti keelt mitteoskav inimene tuleb esivanemate maale tagasi, siis on LOOMULIK, kui ta avalikus sektoris keeleoskuse puudumise tõttu tööd ei saa. See EI OLE diskrimineerimine!
Mina olen õhtusel tänaval mitu korda tappa saanud. Kas see on diskrimineerimine füüsilise nõrkuse alusel? Osutusin ju pätist nõrgemaks.
Ajame asja veel „lõbusamaks“. Kujutleme ühte toredat striptiisibaari. Ja sinna otsitakse tööle stripparit ning turvameest. Nii Juhan ja Maali kandideerivad MÕLEMASSE ametisse. Juhan saab turvameheks, kuna ta on mees. Maali saab strippariks, kuna ta on naine. Ehk teisest küljest vaadates – Maali ei saanud oma „vale“ soo tõttu turvameheks ning Juhan ei saanud oma „vale“ soo tõttu strippariks. Keda siis diskrimineeriti?
Ehk katsuks sellesse temaatikasse siiski loogiliselt ja terve mõistusega suhtuda?
Kooliajal oli mul hää semu Mati. Meil oli palju ühiseid huvisid ja tegelesime nendega vahelduva eduga koos ka aastaid pärast kooli. Mingil hetkel tuli juhuslikult jutuks vastav eluvaldkond ning Mati tunnistas, et ta on gei. Eks ma muidugi esimese matsuga imestasin, kuid meie suhe ei muutunud sellest karvavõrragi. Meie omavahelised kokkupuutepunktid olid seksuaalsusest väga kaugel ning diametraalne erinevus selles vallas meid ei seganud. Vaid haruharva tuli see teema mõlemapoolsest uudishimust aetuna jutuks.
Viimase 10-20 aasta sees oleme kahjuks suhteliselt harva kokku saanud, kuid need kohtumised on alati südamlikud ja sisukad. Kui meil algas vikerkaareparaadide aeg ja meedia täitus homotemaatikast, küsisin temalt ühel kohtumisel otse „Miks te nii teete?“ Mati vajus kuidagi longu ja vastas väga õnnetu häälega „Ma ei tea, miks NAD nii teevad.“
See oli meil esimene kord pikemalt ja põhjalikumalt homoteemadel rääkida. Üllatuslikult ilmnes, et oleme täiesti ühel lainel. Leidsime mõlemad, et intiimelu (ükskõik milline!) jäägu magamistubadesse ning selle vedamine tänavatele on labane, tüütu ja vastik. Irooniliselt sõnas ta, et mina oleksin talle üpris vastuvõetamatu, kui ma regulaarselt kõnniksin avalikes kohtades plakatiga „Mina seksin oma naisega!“
Ta rääkis, kuidas mitmed vanad tuttavad on hakanud temast võõranduma just selle pealetükkiva kampaanialikkuse pärast. Oma geitutvuskonnast ei teadnud ta kedagi, kes kuuluks mingitesse ühingutesse, käiks paraadidel või igatseks mingeid kahtlase väärtusega „õigusi“.
Ta ei olevat kordagi elus tajunud, et mingitest formaaljuriidilistest õigustest puudu oleks. Muidugi on ka tema oma elu jooksul kohanud üksikuid agressiivseid homofoobe, kuid eriliselt häirivana ta seda ei tunneta.
Igasuguseid äärmuslikke kodanikke on alati olnud ja jääb olema. Kellele ei meeldi habemikud, kellele ei meeldi ülikonnainimesed, kellele ei meeldi homod, kellele ei meeldi koeraomanikud jne.
Olen hiljem korduvalt meie tookordsele vestlusele tagasi mõelnud. Ja tõepoolest – kui mitte kedagi häirivad nudistid korraldaksid ühel päeval paljaste tillide-tissidega Vabaduse väljakul miitingu, nõudes endale „võrdseid õigusi“ käia tööl, teatris, koolis ja tänaval nõnda, nagu neile meeldib – kuidas me sellesse suhtuksime? Ja kui selliseid miitinguid oleks üle nädala, kui nudistide õigustest pasundaks kogu meedia, kui hakataks koostama seaduseelnõusid …
Mul tõepoolest ja täiesti siiralt ei ole vähimatki ei nudistide ega homoseksuaalide vastu. Nagu ka mitte ühegi muu minu mõtlemis- ja käitumismallidest erineva vähemusrühma vastu. Ja mul ei tuleks pähegi marssida mõnda geibaari ja hakata seal „korda looma“. Kuitahes veidrik või erilaadne keegi minu meelest ka ei ole, tal on täielik õigus oma elu elada, kui ta teisi sellega ei sega. Ja siis ongi kogu asja tuum – KUI TA TEISI EI SEGA.
Kellel saaks olla midagi gei- või lesbipaaride õnneliku idülli vastu? OK, ehk mõnel üksikul „võitleval puritaanil“, kuid absoluutsel enamusel oleks sellest täiesti ükskõik. Erinevates voodites toimub erinevaid asju, miks peaks mind huvitama, mis toimub võõrastes voodites. Hea kui ma omas voodis omade asjadega hakkama saan.
Kui aga võõras voodielu tassitakse mulle akna alla, teleriekraanile, lasteaedadesse-koolidesse, sotsmeediasse… vat SIIS hakkan ka mina sellele seltskonnale viltu vaatama. Ja mitte ainult mina.
Kui mõni tuntud tegelane afišeerib korduvalt oma homoseksuaalsust, siis peab tänane Euroopa seda vahvaks ja liberaalseks ja rikastavaks mitmekülgsuseks. Kas pole see aga olemuslikult sama, kui mõni avaliku elu daam regulaarselt kuulutaks näiteks oma armastust anaalseksi suhtes?
Mis valu ajab inimesi avalikkuse ette oma elu sügavalt intiimsete üksikasjadega? See tekitab ju täiesti kindlalt enamikes tõrget ja vastumeelsust. Ning kõige rohkem kurvastavad need ausad geid ja lesbid, kes tahaksid rahulikult ja segamatult oma elu elada.”