10.11.2023
Tühi klassiruum
Kohati tundub, et valitsusele ja suurele osale ühiskonnast on jäänud äärmiselt vale arusaam õpetajaskonna nõudmistest.
Arvatakse, et PRAEGUSED õpetajad tahavad PRAEGU rohkem raha. See EI OLE NII!
Õpetajad, nagu ka tervishoiutöötajad või päästjad, on ilmselt keskmisest inimesest suurema missioonitundega. Ja küllap lepiksid nad PRAEGU ka väiksema palgaga. Pedagoogide absoluutse enamuse jaoks ei ole palgaraha kaugeltki esimene motivaator.
Kuid asi ei ole selles, mis toimub PRAEGU.
Asi on selles, et PRAEGUNE olukord on vaid üks hetk pidevas, aastaid kestnud protsessis, mis liigub ühesuunaliselt ja kiirenedes allapoole. Täna on natuke hullem, kui eile. Eile oli natuke hullem, kui üleeile. Üleeile oli natuke hullem, kui üle-üleeile.
Ja ei ole vähimatki kahtlust, et homme on natuke hullem, kui täna.
Ajakirjanduses on viimastel aegadel olnud küllaga numbrilisi näitajaid, mille tõele vastavuses ei pruugi kahelda. Aasta jooksul koolist lahkunud ja kooli tulnud pedagoogide arv. Erialase hariduseta õpetajate osakaal. Pensionieas õpetajate arv. Ja muu sarnane. Mitte ükski neist numbritest ei liigu aasta-aastalt positiivsemas suunas.
Lihtne loogikaülesanne.
X koolis on täna 20 õpetajat. Neist viis on juba üle 65 aasta vanad. Hoolimata pidevatest otsingutest ei ole viimase 10 aasta jooksul õnnestunud leida ühtegi uut pedagoogi. Koolil on vaja 30 õpetajakohta, seega kõik õpetajad töötavad suurendatud koormusega. Küsimus – kuidas läheb sel koolil 10 aasta pärast?
Valel teel on need, kes endiselt usuvad, et eriliselt elujõuline pedagoogide rass suudab ka vanuses 75+ täie jõuga ja tulemuslikult 1,5 ametikohal müdistada.
Kui keskendume taas korraks PRAEGUSELE hetkele, siis tänasel ülikoolilõpetajal ei ole vähimatki „kiusatust“ kooli tööle minna.
Kui vaatame mõne aasta võrra tulevikku, siis tänane õpetajaks õppija otsib juba praegu neid kohti, kuhu pärast diplomi kättesaamist tööle kandideerida (ja kool nende hulka ei kuulu).
Kui vaatame veel kaugemale, siis tänane abiturient matab maha soovi minna edasi õppima pedagoogilisele erialale, sest tema magistrikraadi omandamise ajaks on olukord koolis VEEL hullem.
Praegune õpetaja palk on igati rahuldav … MULLE ja teistele minuvanustele, kellel kodulaenud makstud, lapsed laia ilma saadetud ning kõik eluks tarvilik ammu olemas. Jah, meil ei ole põhjust viriseda. Aga palun saage aru – ME SUREME VARSTI ÄRA! Või kui lausa ei sure, siis puhtfüüsiliselt peagi enam ei suuda!
Probleem ei ole selles, kas minusugused vanurid tulevad õpetaja palgaga toime. Küsimus on selles, mis juhtub pärast meid.
Tänaste gümnasistide vanemad võivad olla suhteliselt rahulikud, nende võsukesed venitatakse vist lõpuni välja.
Tänaste sõimelaste vanematel on kõik põhjused paanikaks. Gümnaasiumisse nende lapsed praeguse olukorra jätkumisel ei jõua. Põhjus lihtne – selleks ajaks on gümnaasiumid õpetajate puudumise tõttu suletud. Väga tõenäoliselt jääb ka põhiharidus saamata, samal põhjusel.
On muidugi terendav võimalus, et kõik Eestimaa lapsed alustavad pärast lasteaeda oma kooliteed Tallinnas või Tartus, kus neid õpetab hoogsalt populaarsust koguv tehisintellekt ehk AI. Arvestades meie „edukust“ digitaristu loomisel on ka see võimalus puhtalt teoreetiline.
Kaotame maksuküüru! Edukale pereisale, kes teenib 6000 brutos, jääb 38 eurot kuus rohkem kätte. Oh seda rõõmu! Aga tema kahel lapsel jäävad koolis ära matemaatika, kehalise ja muusika tunnid (võib-olla veel mõned), kuna selle 38 euro nimel pani valitsus magama 500 miljonit, millega oleks vabalt olnud võimalik nii matemaatika, kehalise kui ka muusika õpetajat motiveerida edasi töötama. 38 euro nimel jätame oma lapsed hariduseta. Palju õnne!
Jube raske on mõista, kust ammutab jõudu nende inimeste naiivsus, kes usuvad, et 15-20 aasta pärast on Eestimaal igal lapsel veel võimalik kooliharidust saada. Kust tuleb veendumus, et lekkiv tünn, mida ei parandata ja kuhu vedelikku juurde ei valata, EI SAA KUNAGI TÜHJAKS?
Priit Tali