28.05.2023
Lugu Eesti Päevalehes.
Hää Jüri Metssalu! Lugesin Teie artiklit ja kuigi saan kirjeldatud muredest ja mõtetest aru, pean siiski viitama mõnele põhimõttelisele loogikaveale.
Ilmselgelt olete selle teema enda jaoks sügavalt ja pika aja jooksul läbi mõelnud. Ometi kuritarvitate (nagu viimastel aastatel kombeks) endiselt sõna „võrdsus“. Kogu see diskussioon, vaidlused, võitlus ja vastuhakk ei puuduta ju mingil moel võrdsust. Või ebavõrdsust.
Esiteks, mingit ebavõrdsust juriidilises mõttes ei eksisteeri.
Kõigi õigusaktide sätted on suunatud isikutele. Antud juhul on siis õigussubjektiks füüsilised isikud. Kas suudate leida kasvõi ühe sätte mistahes õigusaktis, mis võimaldab mingi tegevuse mulle (kui isikule) ja ei võimalda sama tegevust Teile (kui isikule)? Või vastupidi – mis keelab Teile mingi tegevuse, kuid lubab sama tegevust mulle?
Selliseid sätteid lihtsalt ei ole. Reaalne juriidiline võrdsus eksisteerib. Asjaolu, et on mingeid meile mõlemale lubatud tegevusi, mida üks meist ei taha, ei anna põhjust rääkida ebavõrdsusest. Samuti ei anna selleks põhjust asjaolu, et on mingeid meile mõlemale keelatud tegevusi, mida üks meist tahaks.
Eeldades, et Teil on autojuhiload – kas mina peaksin kurtma ebavõrdsuse üle, kuna minul juhilube ei ole, kuivõrd ma ei ole neid tahtnud? Oleks ju vähe veider?
Jättes kõrvale juriidika, võib kõhklusteta öelda, et mitte mingisugust võrdsust üldinimlikus plaanis ei ole, ei ole olnud ega saa iialgi olema. Võrdsus tähendab ju samalaadsust, samasugusust, sarnasust, ühetaolisust jne.
Mina olen üsna musikaalne, kuid väga ebasportlik. Minu vend on elupõline kehakultuurlane, kuid viisi ei pea. Kuidas saaks öelda, et oleme võrdsed, ühesugused? Ei ole! Kuid samas ei ole kumbki meist teisest kuidagi parem või halvem.
Sarnasusel, võrdsusel ei ole vähimatki pistmist paremusega.
Ka Teie ja mina ei ole kuidagi võrdsed. Lisaks seksuaalsusele on kindlasti kümneid omadusi, mis meid (võib-olla diametraalselt) eristavad. Mingist samalaadsusest või võrdsusest ei saa kuidagi rääkida. Kas aga Teie olete seetõttu minust parem? Või olen mina parem? Muidugi mitte!
Inimeste vaheline reaalne ebavõrdsus väljendub pidevalt ja paljudes asjades. Üks on rikas, teine vaene. Üks on ilus, teine kole. Üks on tüse, teine sale. Üks on blond, teine brünett. Üks laulab hästi, teine joonistab. Seda rida võib jätkata lehekülgede viisi. Võrdsust EI OLE! Selle eest on hoolitsenud Loodus ise. Lisaks tulenevad sellest looduslikust ebavõrdsusest ka reaalselt ebavõrdsed võimalused ühiskonnas. On ju kõigile selge, et näiteks kenal ekstraverdil on inetust introverdist palju avaramad valikud nii tööturul kui ka suhete loomisel. Ja ükski seadus seda ei leevenda.
Ainuke valdkond, kus mingit võrdsust on võimalik saavutada, ongi eelpool mainitud juriidika. Seaduse X punkt Y tagab täpselt samad õigused rikkale ja vaesele, koledale ja ilusale, blondile ja punapeale jne. Ja selline võrdsus ON JUBA OLEMAS.
See, mida Te soovite ja taotlete, EI OLE võimalus kasutada samu õigusi, mida minagi. Te tahate täiesti uue õiguse kehtestamist. Sellise õiguse, mida ei ole varem olnud ja mida ei ole ka minul.
Ja selles ei ole midagi veidrat! Uusi, täiesti enneolematuid õigusi on kehtestatud läbi aegade. Kuid veider on, et Te seda otse ja ausalt välja ei ütle. Just SEE muudab Teie taotlused minu silmis silmakirjalikuks ning „kahtlaseks“. Ilustamata, aus ja põhjendatud soov oleks võrreldamatult sümpaatsem ja toetust pälvivam. Minul isiklikult ei ole ju vähimatki selle vastu, et Teil oleks vajalikud ja tahetud võimalused elada oma elu õnnelikult ning täisväärtuslikult. Instinktiivne vastumeelsus aga tekib paratamatult, kui Te ei räägi asjust õigete nimedega, vaid varjate oma soove läbinähtava ning ebaloogilise valega „võrdsusest“.
Teine oluline aspekt selles teemas on puhtalt emotsionaalne. Aga tunnistame ilmselt mõlemad, et emotsioonid ongi need, mis muudavad elu elamisväärseks või vastupidi – kurvaks ja masendavaks.
Kõiki asjakohaseid paarisuhte õiguslikke tagatisi on võimalik saada ka ilma abiellumata. Tean ise (ja küllap teate ka Teie) mitmeid nö vabaelupaare, kes ei ole oma suhet abieluna registreerinud. Elavad aastaid õnnelikult. Abiellumine on suure(ma)s osas emotsionaalne akt. Staatuse tunde, institutsiooniga osaduse teema. Ning sellisena väga paljudele emotsionaalselt äärmiselt oluline. Ka mulle. Ning see tunne haihtub hetkega, kui abielu institutsiooni põhimõtteline sisu ja olemus ära muudetakse. See, et nimetus „abielu“ jääb samaks, ei muuda midagi. Endisest emotsioonist, senisest staatusetundest ei jää midagi järele. Pisukest empaatiat omades peaksite sellest ju aru saama, mida plaanite väga-väga paljudelt ära võtta?
Samas ei ole ju ei juriidiliselt ega inimlikult midagi ületamatut nimetada asju õigete nimedega, kehtestada samasoolistele paaridele eriõigused ning jätta mulle ja veel üpris paljudele meie jaoks tõeliselt oluline institutsioon muutmata.
Teil ON võimalik saada kõik Teile vajalikud õigused, garantiid ja staatused ILMA, et te minult midagi ära võtate. Mis peamine – AINULT NII säilitate minu sõbraliku ja tolerantse lugupidamise. Kui see Teid muidugi huvitab …
Priit Tali