Priit Tali: odavus-mugavus ei käi reeglina käsikäes turvalisuse ja kindlustundega.

Ehitan maja. Paigaldan välisukse. Teen selle hästi lihtsa, ilma luku ja riivita. Saab odav ja elegantne ning igapäevases kasutamises jube mugav. Kui aga vaadata asjale kutsumata külaliste kontekstis, siis on kole riskantne. Või siis teen kahekordse terasukse, kummalgi kolm turvalukku. Oma koduse vara osas võin nüüd suhteliselt muretu olla, aga … pagana kalliks läheb ning endal on igapäevane koju saamine vastikult ebamugav. Mis me sellest siis järeldada võime?

Odavus-mugavus ei käi reeglina käsikäes turvalisuse ja kindlustundega. Seega on mul otsustuskoht – millele rõhk asetada? Kas minna taskukohast ja mõnusat rada või rõhuda südamerahule ning kindlusele tuleviku osas? Vaat seda ei saa küll keegi mulle ette öelda! Ma pean ise kalkuleerima ja oma prioriteedid reastama.

Me kõik rajame oma elud ja samuti ärid mingile mudelile, kus seame prioriteedid ainult meile endile teadaolevate ja tähtsate kriteeriumite põhjal. See on absoluutselt loomulik. Ning väga harva juhtub, et prioriteedid asetsevad nö horisontaalselt, ehk et kõik variandid on võrdselt soodsad, mugavad ja turvalised.

Iga ettevõtja loob oma tegevuse mingile mudelile toetudes. Kui ma panen püsti kosmeetikatarvete tootmise, mille põhikomponendiks on teatav, ainult Austraalias kasvav eukalüptiliik, siis arvestan korraliku kasumimarginaaliga, kuna tegu on unikaalselt eksklusiivse möginaga. Kuid ma pean samas ka kindlasti arvestama, et esimene suurem maastikupõleng Austraalias võib mu hetkega toorainest ilma jätta ja mingit plaani B sellisel juhul ei ole – võilillega asendada ei saa. Seega ma võtan teadliku riski, loobun kindlustundest tuleviku osas ning panustan tugevale müügiedule enne, kui jama kätte jõuab. See on puhtalt minu otsus. Ja kui lõunapoolkeral leegid möllavad, siis jääb mul vaid tõdeda, et „shit happens“. Mitte kedagi ei saa süüdistada.

Osa meie põllumeestest rajasid oma ärimudeli välismaisele tööjõule. Ei, ma ei pane seda neile sugugi pahaks! See oli täiel määral nende õigus. Päris kindlasti hoidsid nad arvestataval määral kokku tööjõukulusid ning seeläbi kasvatasid oma kasumeid. Igati normaalne ja ärimehelik tegevus. Kuid mõtlevate inimestena nad ju teadsid, mis sellega kaasneb – sõltuvus teiste riikide töötajate kättesaadavusest, mida tööandja ise kuidagi mõjutada ei saa. Kohene odavus ja mugavus tõi paratamatult endaga kaasa kindlustunde puudumise tuleviku osas. Heal juhul oleks see olukord võinud kesta aastaid (võib-olla lõputult), aga … läks nii nagu läks.

Tunnen paari talupidajat, keda võõrtööjõu probleem üldse ei huvita. Lihtsal põhjusel – nende farmides ja põldudel ei ole kunagi mütanud ükski mongol, ukrainlane või nigeerlane. Läbi aastate on töökätena kasutatud vaid kohalikke mehi-naisi. Jah, päris kindlasti on nende palgakulud olnud suuremad, kasum väiksem ning seetõttu üldine areng aeglasem. Aga arenenud nad on ning tulevad kenasti toime, kasvatavad lapsi, elavad igati korralikult. Mis siis, et mitte nii hästi, kui mõni „osavam“ kolleeg. Mis siis, et mersu asemel sõidavad Berlingoga. Mis siis, et kolmandat korrust pole jõudnud kodutarele ehitada. Väga tõenäoline, et selliseid talunikke on Eestimaal teisigi.

Inimlikust ja ärilisest vaatevinklist ei saa kummalegi mudelile midagi ette heita. Riskimises ei ole midagi laiduväärset. Öeldakse ju, et kes ei riski, see šampust ei joo. Täiesti nõus, aga … kui ma ei igatsegi šampust? Piirdun kaljaga, kuid tahan kindlustada, et seda kalja jätkuks kauemaks? Siis ma lihtsalt ei võta riske ning toimetan alalhoidlikult. Kui aga ikkagi käivad neelud sampa järele ning lähen selle nimel riskantsemat rada, siis pean ometi enesele aru andma, et just selles ongi riski olemus – kui juhtub shit-happens-olukord, siis mitte ainult šampus ei jää joomata, vaid ka kali ei pruugi enam jõukohane olla.

Terve meie elu koosneb pidevalt tehtavatest valikutest. Need valikud, mida teeme ISE, jäävad ka meie ENDI vastutusele. Hale ja piinlik on, kui enda tehtud valikute ebaõnnestumiste korral otsitakse süüdlasi kusagilt mujalt.

Kui meie valitsus oleks seni lubatud võõramaise tööjõu kasutamist ootamatult piiranud mingitel poliitilistel või muidu arusaamatutel motiividel, siis oleks ilmselt nurin ka õigustatud. Kuid üleilmset tervisekriisi EI tekitanud Stenbocki maja. See force majeur ei olnud ennustatav ning seega ka ärahoitav. Ei meil ega mujal. See oli teadliku riski võtnud inimeste shit-happens-juhtum.

Ärgem ka unustagem, et kogu selle pandeemiast tuleneva jamaga said pihta ka lihtsad inimesed, kes ei olnud mingeid riske võtnud ning seda üldse mitte ära teeninud.

Lõpetuseks. On arusaadav ja isegi vältimatu, et turismiettevõtjate põhiliseks tuluallikaks on muude riikide kodanikud. Kas aga ikka on vältimatu ja isegi arusaadav, et põllumeeste põhiliseks tuluallikaks on välismaalased? Seda enam, et kõrval on küllaga maaharijaid, kes saavad selleta hakkama.

Priit Tali