30.01.2021
Pildike meediamaastikult.
„ERR, „Pealtnägija“, Kärmas, Annus … Kõigile on selge, millest jutt.
See on nüüd teema, mis puudutab meid kõiki, meie rahvuslikku uhkustunnet. Miski ei ole meid vist rohkem liitnud, kui ühine rõõm ja joovastus meie oma spordisangarite võitudest. Erika, Erki, Kiku ja paljud teised on meie halli taeva säravamaks löönud.
Ja muidugi mõistame samas, et see kõik on alguse saanud igapäevasest rängast treeningust, mis on võimalik ainult adekvaatsete tingimuste olemasolu korral. Riigi poolt krooniliselt alarahastatud sporditegevus on aastakümneid püsinud eraisikutest sponsorite õlul, kellele me kõik sügavalt tänulikud oleme. Ilma nendeta oleks mitmed imekaunid hetked olemata jäänud.
Ilma nendeta JÄÄVAD OLEMATA mitmed imekaunid hetked.
Just sellisele olukorrale vaatame me praegu reaalselt otsa. Sajad tuhanded, võib-olla miljonid kaovad meie sportlaste ettevalmistuse eelarvetest.
Seltskond ajakirjanikke seadis oma prioriteedid selliselt.
Kuid ehk on võimalik sellest ka midagi head leida?
Kes varem, kes hiljem, kes juba praeguseks saab aru, et Kärmas ei teinud põhimõtteliselt mitte midagi uut ega enneolematut. Skeem on ju ammu tuttav. Leitakse mingi inetu fakt või sündmus (kasvõi oletatav). Leitakse keegi tuntud isik, keda on (ükskõik kui kaudselt ja keerulist teed mööda) võimalik selle koledusega kuidagigi seostada. Ning seejärel paigutatakse suurte tähtedega pealkirjadesse kokku see kole fakt ja see isik. Nii, et lugeja teadvuses moodustuks terviklik ja otsene seos tagajärjest ja põhjusest, teost ja süüdlasest. Nii, et „põnev lugu“ läheks liikvele. Nii, et klikkide hulk kasvaks.
Oleme seda näinud viimastel aastatel taas ja taas ja taas. Ikka samamoodi, sama süüdimatult, sama jultunult, sama karistamatult. Ja kuigi reeglina selgub lõpuks, et mingeid välja karjutud seoseid ei ole ega ole iial olnud, siis see enam kedagi ei huvita. Keegi ei vabanda, kedagi ei karistata. Põhjuseta ja alatult võllamäele taritud „süüdlane“ jääb üksinda nutma ning kedagi ei koti.
Aga äkki nüüd? Äkki praegu, mil tagajärjed on tervele ühiskonnale nii tuntavad ja kaugele ulatuvad, hakatakse pisut analüüsima? Äkki nüüd saadakse aru, et Kärmas tegi lihtsalt sedasama, mida tema kümned kolleegid on kümneid (sadu?) kordi varemgi teinud? Miks ta ei oleks pidanud? Kõik on aastaid tohtinud, miks siis mitte samamoodi jätkata?
Äkki saadakse meie sporditegevuse kollapsi tulemusel lõpuks aru, et sellise „sõna-on-vaba“ filosoofia õitsengu juures hakkab tulema üha suuremaid kollapseid.
Mina isiklikult ei pea vajalikuks Kärmas & Co risti lüüa, kuna nende tegu ja süü ei ole kriipsuvõrra inetum ega suurem, kui nende loendamatute kolleegide varasemad teod. Kuid ometi ma loodan, et nad siiski LÜÜAKSE risti, et lõpuks ometi tekiks valus pretsedent, mis ehk pisutki ohjeldab tulevasi roimasid „vaba sõna“ abil.“
Priit Tali, kolumnist