12.01.2021
Perekond seegi.
“Viimastel aastatel on kohati tüdimuseni juttu olnud perekonnast. Perekonna riiklikust kaitsest, perekonnamudelitest, õigusest perekonnale ja palju muudki. Mida me aga mõtleme perekonna all?
Ilmselgelt on neid nägemusi mitmeid ja väga erinevaid ning küllap just sellest tulenevad ka paljud inetuks kippuvad vaidlused.
Ehk oleks viimane aeg ühiskonnas määratleda – mis kurjavaimu asi see siis täpselt on, mille üle me mõõku täristame.
Kummaline küll, kuid isegi Perekonnaseaduses ei ole seda mõistet defineeritud või lahti seletatud. Samas esineb selles seaduses sõna „perekond“ ligi 80-l korral. Arvatavasti leidsid seaduse koostajad (alateadlikult?), et selle fenomeni olemus on kõigile absoluutselt arusaadav ning mingit üle seletamist ei vaja. Nagu me tänaseks teame – vajab ikka küll!
Seega hakkasin looma oma definitsiooni perekonna kohta.
Alustuseks pereliikmete arv. Ehk – kui mitu inimest minimaalselt peab „mängus“ olema, et saaks rääkida perekonnast.
Püüdsin mitmesuguste demagoogiahõnguliste mõttekonstruktsioonidega ehitada üheliikmelist perekonda – paraku ei jäänud ma ühtegi neist ka ise uskuma.
Üksikvanem ühe lapsega – kindlasti ei sõdiks keegi vastu, et neid perekonnaks nimetada. Siit siis esimene, lihtsaim tingimus – minimaalselt kahe inimese kooslus.
Aga kas igasugune kaheliikmeline seltskond vääriks perekonnaks nimetamist? Siin satume juba õhukesele jääle.
Kui elavad koos mees ja naine, kellel lapsi ei ole ja kes ka ei taha ega kavatse lapsi saada (mistahes põhjustel) – kuidas neid nimetada? Ma oleksin viimane, kes neile nende valikut ette heidab, kuid mul oleks raske neid ka perekonnana määratleda. Kas inimkooslust, kus puuduvad igasugused veresidemed ja ka juriidiline sugulussuhe, saab käsitleda perekonnana? Ei tea …
Kui lähtuda veresugulusest, kas siis kahekesti koos elavad õde ja vend moodustaksid perekonna? Kunagi, koos isa-emaga elades olid nad mõlemad vaieldamatult ühe perekonna liikmed. Täna on vanemad igaveseks lahkunud. Vallalised õde-vend jagavad ühist lapsepõlvekodu. Kas tegemist on perekonnaga? Keeruline küsimus …
Mina isiklikult kaldun selle poole, et kvalifitseerida perekonnana kooslust, kus on vähemalt kaks põlvkonda, keda seob otsene veresugulus või otsene juriidiline sugulus. Seega ema lapsega (lastega), isa lapsega (lastega), ema ja isa lapsega (lastega), vanaema/vanaisa lapselapsega (-lastega) ja nende koosluste mitmesugused kombinatsioonid.
Juriidilise suguluse all mõtlen lapsendamisest või hooldusõigusest tulenevad „sugulust“. Kui oma vanemad mistahes põhjusel kaotanud laps elab ametliku hooldusõiguse alusel koos (näiteks) oma vanatüdrukust tädiga, siis käsitleksin mina seda kooslust kindlasti perekonnana.
Perekonnaseadus (mis perekonna mõistet ei defineeri) räägib pikalt, põhjalikult ja detailselt abielust. Kuid mulle tundub, et eeltoodud kvalifikatsiooni põhjal ei ole abielu fakt üldse oluline perekonnaks olemise vaatevinklist. Lesest vanaema koos orvuks jäänud lapselastega on kindlasti perekond, kuid abielust ei ole sel juhul kuidagi võimalik rääkida. Ning, nagu eespool öeldud, oleks mul raske pidada perekonnaks kasvõi kiriklikult laulatatud lastetut (ja lastetuks jäävat) abielupaari.
Kusjuures kogu eeltoodud mitmeti mõistetavus on piisavalt hägune ka ilma samasoolisi või polügaamseid või muid kooslusi mängu toomata. Koos nendega oleks pilt puhta sajanäoline.
Täiesti kindel, et on kuhjaga inimesi, kes mõistavad seda teemat minust pisut erinevalt ning ka neid, kes seda hoopist teisiti tajuvad. Ja siin ongi põhiline – see „lihtne“ asi on selgeks rääkimata, selgeks saamata ja selgelt sätestamata.
Kui mõttekas on rassida perekonna kaitse vms teemadel, kui on ebaselge, MIDA me kaitsta tahame?
Arvestades selle temaatika aktuaalsust ja tulisust viimastel aastatel, oleks tõepoolest tagumine aeg täpselt defineerida ja täpselt seadustes sätestada – mis ON ja mis EI OLE perekond.“
Priit Tali, kolumnist